Mulle üldiselt sõda ei meeldi. Üldiselt, kuna tavaliselt toimub see erinevate huvigruppide mahitusel ja inimene on see, kes nende rusikate vahele jääb. See, et tehnika mühinal areneb ja majandus ellu jääb, ei ole lõppkokkuvõttes nii oluline, kui püütakse selgitada. Üldiselt, kuna vahest toimub sõda inimese sees ja siis ehk tuleb ta sellest rikkamana välja.
Viet Nami teadsin ma salvi ja Vietnami sõja järgi. Tegelikult on nad aastatuhandete jooksul nii paljudega madistanud, et nemad nimetavad seda Ameerika sõjaks. Hue linn asub kohe demilitariseeritud tsooni juures. Nii nagu demokraatia tähendab (tänapäeval) nukuvalitsejat ja okupatsiooni, muutus seesama tsoon vastupidiselt oma nimele kõige jõhkrama sõjategevuse keskmeks (haridusminutid).
Kuigi ma eriline sõjafänn pole, käisin ma DMZ tuuril. Giidiks endine veteran Mr. (Sm?) Trung, kes sõdis Lõuna-Vietnami Armee koosseisus. World Police poolel ühesõnaga.
Käisime erinevates kohtades - nagu "Mowgli" raamatust teame, pole inimene igavene ehk siis niipea, kui rahu maas ja kahejalgne maa sees, katab dzungel ta tegevuse. Nii ka siin - mõnes kohas oli näha mäge või kraatrit või õhkulastud tanki, millele rohelus oma vaiba oli laotanud. Ja mõnes teises kohas oli rajatud memoriaal ja toodud uued, puhtad tankid ja puha. Aga see polnud see. Kuidagi raske on suhestuda sõjategevusega, mis osteselt enda juurtel roomikutega ei trampinud. Jääb kuidagi külmaks faktisajuks, mitu kahurit kuhu suunda oli sihitud ja mitukümmend tuhat pommi kuskil maha loobiti. Või et see küngas oli raadioside punker vms.
See, mis minuni jõudis oli, oli näha, kuidas elasid inimesed selle keskel. Vinh Moc´i küla asus selles kohas, kuhu ründelt tagasipöörduvad lennukid enne maandumist alles jäänud pommid peotasid. Nii elasid inimesed kaks ja pool aastat tunnelites. Maa peal oli põrgu, aga maa all sündis selle aja sees 17 uut inimest. Tunnelid olid kitsad ja see paarikuupmeetrine lisakäik, mida pereruumina kasutati, oli ikka paras urg!
Meie giid rääkis palju põnevat - kuidas usakatele erinevat narkot Laosest toodi, mille tulemusel nad suht sõgedad ja (hirmu)tundetud sõjamasinad olid; kuidas nad nad 99sendiseid kaameraid neile 250$ eest müüsid; kuidas nad lõuna-ja põhjavietnamlastel vahet tegemiseks lennukitelt dzunglisse mingit kemikaali puistasid - kontrollpunktides valgustati inimesi roosa valgusega ja siis hakkas see kemikaal helendama. Teadupärast olid vastaste geriljad võsas, seega - hästi kui helendasid, ja tegu Su auraga polnud, siis said tööle. Laagrisse.
Palju rääkis ta ka sellest, milline elu on olnud pärast sõda. Seda siia kirja ei pane, aga sellemaitselist asja ma ei sööks. Kurb on ja kahju on, kuna mõte läheb tahes-tahtmata sellele, et.. vaadake kodus aknast välja ja näete, et vahet pole, kas lipp on punane või sinine - tähevärv on ikka kollane. Kollane nagu vihm, millega meid ülevaltpoolt kastetakse.
Kohe alguses pani veteran paika, miks Viet Nam sõja võitis ja USA jee tõmbas. Väga ilusasti ja loogiliselt. "Meil polnud piisavalt naftat".
Üldiselt meeldib mulle sõja juures fakt, et inimest on kergem tappa, kui inimlikkust - läheb natuke aega viimase lõhkuva/mürgitava pommi kukkumisest - ja kuskilt roomab välja inimene. Inimene, kes ei läinud ära, vaid jäi ja kes hoolimata kildudest hinges suudab armastades edasi elada. Tundub kuidagi inimlik ju?
Aitäh!
and pardon my french
No comments:
Post a Comment