Kui ma päev enne Viet Nami minekut Lonely Planeti "Vietnam"´i ostsin ja sellel asuval kaardil uurisin, mis kõik mind ees ootab, jäi pilk koheselt pidama pisikesel kolmnurgakesel, mis märkis riigi kõrgeimat tippu. Sinna ma pean saama. Raudselt. See mägi on end mõnusalt üles põhja ära peitnud - nii et pärast mõnusalt sooja Cat Ba saart supitaolises meres tuli öö rongi narivoodil veeta. Väljas saatis meid täiskuu, mis tähendas, et akna taga kaugusse kihutav maastik ei mattunudki pimedusse- või kukkusin mina enne ära.
Hommikul leidisme end mägedest. Mitte sellistest, kus nädalapäevad varem matkamas olime käinud, vaid ikka...mägedest! Kunagi ehitati siia keset lagendikke linn ja pandi nimeks Sapa ja siis hakkasid järsku mäed igas suunas kasvama!
 |
| oska künka taga mäge näha |
Need mäed on nii kõrged, et linnast 18 km kaugusel on koht, kus ühel pool on suvi ja teisel talv - soe ilm ei jaksa üle mäe tulla, nii kõrge on lihtsalt! Ja kui mäed olid kõrgeks valmis kasvanud, tulid nende otsast värvilisse riietatud naised alla oma kraami müüma! Siiamaani käivad, iga päev. Pluss on Sapas umbes 30 poekest, mis spetsialiseerunud The North Face kraami müümisele. Kuskil tehase seinas on vist auk.
 |
| Cafe Fansipan |
Meie läksime vaatama, kuidas mäe tipus elu käib ja see matk oli väga paljude pausidega - lihtsalt oli vaja seisatada, vaadata ja südamest ahhetada. Määdzik! Meil oli kaasas giid ja pakikandja ning teel kohtasime paljusid teisigi - eelmisel päeval retke alustanud sadat kohalikku kohtasime ka. Neil oli püha eesmärk olla Fansipani tipus 11.11.11 kell 11.11. Meil nii minutipärast eesmärki polnud, me tahtsime lihtsalt üles jõuda - kõlbas ka järgmine päev näiteks :)
 |
| täiesti uskumatud tüübid |
Nägu öeldud, olid vaated meeletud. Neist meeletumad veel olid vaid need kohalikud minigorillad, kes oma korvkandamitega 40 kg raskuseid vedasid - jooksusammul ja sandaalides! Täiesti hullud vennad! Vedasin solidaarsusest kah matkakotti kaasas, aga olin vist liiga aeglane - tööd mulle ei pakutud. Teine põhjus, miks mul kott seljas oli - ma jahtisin seda ühte mälupilti. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, aga sellel pildil on veidi porised ja higised inimesed just dzunglist väljunud ning ühte külla jõudnud. Nad õnnelikud, sest neil on seljataga teekond ja nad on kuhugi jõudnud. win-win! Ja neil on seal pildil seljakotid seljas, sest nad on sinna ise läinud. Loogiline ju!
 |
| kaljukitserümp saab puhtamaks |
 |
| esimene laager |
Öö veetsime plekkonnis, mis üha valjeneva tuule käes kiunus ja paukus - kuigi oli nii külm, et lõdisemine hakkas juba hambumust segama, pääses rammestus võidule. Kuskile kaugusse vajusid nii judinad kui ka riisiveini joovate kaasreisipilukate kilked. Öösel vetsu minnes oli toimunud muudatus - kohalikud oli uinunud ja tuul muid maid tallama suundunud. Väljas oli endiselt suur valge Kuu, mille valguses oli näha kõikuvat bambusemetsa, mäekroonide ümber tantsivaid pilvi, siravaid tähti - kõike oli näha! Ja mitte midagi polnud kuulda - maailma magas, ja magas täielikus vaikuses!
 |
| vahest mägi põleb.. |
 |
| ja tihti voogab udu |
Hommikul jätkasime oma matka. Muideks, tegu oli tõelise matkamisega, mis sõnaotses mõttes kulges üle kivide ja kändude, mööda puutüvesid ja läbi ojade! Rada kõige kõrgema mäe tippu kulgeb tesitest mägedest üles-alla ja päris tihti ümber nurga ka! Nii et shortcut´i-vennad, think again :)
 |
| meie laagrit näete? |
Kuna startisime üsna varakult, olime pealpool pilvi enne, kui tuul jõudis ärgata - pilvevaip püsis valge vatina paigal ning vaid paaris kohas oli mõni mäetipp suutnud sellest oma nina läbi pista. Lihtsalt wooooooooooooow oli see!
Tippu jõudsime ka ja seal olime päris pikalt, sest tundsime - olime selle välja teeninud! Ja teate, kui hea tunne oli sinna jõuda?! Niiiii hea!!!!!!! Ikka suisa eriti eriliselt hea ja ilus tunne! Või noh, käis kah. :)
 |
| võttis tantsima küll |
Milline on mägede hääl? Tuul, kilked. Aga eelkõige - Vaikus.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment