Saigon oli lämbetaoline - palav, palav, palav ja iga tuuleiil oli kui kauaoodatud paitus põsele. Õhtuti kerisid end üles suured äiksepilved - taevas muutus tumedaks ning nooli sähvis igas suunas.
Pooltuhat kilomeetrit mööda kitsast riigiriba ülevalpool tervitas meid kesk Viet Nam oma kevadsügisese ilmaga - kord paistis täiesti mõistlik päike ja teisel hetkel sadas vihma nii, nagu oleks pilved mitu kuud jalgu ristis hoidnud. Novembrit loetakse keskel suurte vihmade algusajaks - Forrest rääkis tõtt!
Hue ligiduses on paar väga erilist budistlikku templit. Mõlemad on sellised, et neile lähenedes tunned juba, kuidas rahu hinge poeb. Mõnus. Ja nendes templites olevate kellade kumin on kuidagi väga ॐ kõlaline - ommmmmmmmmmmmmmmmmmmmmm. Ja vihma sadas terve päeva. Hea, et rattad laenutasime -muidu oleksime terve päeva toas aknalaual istudes õuesuunas kräunud.
Sealne rahu on tekitanud sellise mõtte, et tuleb leida üks avatud ustega pagood, kus saaks päevakese olla. Lihtsalt. See oleks hingele päris hea maiuspala - lihtsalt olla olemise lihtsuses.
Viimane pilt sobib siia esmapilgul kolmel põhjusel. Esiteks, pilt on tehtud samal päeval - korraks andis vihm järele. Teiseks, need lehmad söövad jumalast rahus selle küla rahulas. Kolmandaks, kindlasti on neil tuvidega ühiseid geene.
Aitäh!
No comments:
Post a Comment