raudmehed-naised

esimene paljudest-paljudest telkidest

Nädalakesed enne selleaastast Raudmeest hakkas Busselton hingama veidi teises taktis. Tänavatele ilmus üha rohkem rattureid ja restorani eest sähvis läbi üha rohkem jooksjaid. Ning parkidesse hakkasid kerkima suured telgid - küll pidusöökideks (lõpupeol oli 1800 inimest), küll rattavahetusteks, küll muudeks tarvilikeks tegevusteks. 

adru tuleb, nähtavus läheb

Nädalapäevad enne võistlust tuli torm, mis peale jahtide-paatide rannale suurema hulga adru lennutas. Muidu poleks midagi, aga sellesse adrusse tegid tuhanded kärbsed endile pesad, niiet õues ei saanud rahulikult ollagi. Pluss see lõhn. Pluss veel miskit - vesi ei olnud enam ilus ega läbipaistev ega sinine. Miks see tähtis on? No esiteks- meie hostelis peatus Jeremy, kes ka Ironmanist osa võttis. Ja temaga plaanisime hommikuti, enne mu tööd, ümber jetty ujuda - trennimõttes, noh. Et kella kuueks vette ja kaheksaks põll ette. Nii saime ühe korra teha - lained olid HULLUD! Eriti kaldast eemal, aga tagasi oli kergem tulla - nagu allamäge oleks ujunud :) Pluss oli julgem - vesi oli nii mudane, et vaevu sain oma näppe näha, kui käe välja sirutad. Ja ega siis haid nii mudases vees meid ka ei näinud, vähemalt nii me endile kinnitasime. Paar päeva hiljem ühinesid meie ujumistega (no tegelikult ühinesin mina nendehga, aga ikkagi :)) kohalesaabunud raudmehekolakad. Sajad mehed ja naised, kell kuus hommikul - ja kurivaim, ujusime ainult ümber poi, mis oli pandud 600 m kaugusele. Sest ookean oli nagu pesumasin. Pärast kahte ringi oli selline tunne, nagu hakkaks merehaigeks jääma. Huvitaval kombel ujutaks siinmail ikka niimoodi, et kui niisama rannas oled, siis lühkaritega ja kui sportlane oled, siis kalipsos. Meie mõistes ujumispükse peetakse millegiks eriti nilbeks, mis basseinist kaugemale ei tohi kanda. Seega - hommikul kell kuus seisin läbipaistmatu, haisva, tormise ookeani kaldal ja vaatasin, kuidas ümberkaudsed naerust kõveras kalipsokodanikud pead vangutasid. Ja pakkusid kohe, et ma olen vist Euroopast. Sest ainult eurooplane tuleb ujumispükstega ujuma. Oh seda imelist ilma! 

päikse tõuseb

 Võistluspäeval oli mul koguaeg selline tunne, nagu võistleks ise ka - adrenaliin pumpas ja kuidagi ülev oli olla. Start oli 5.30 - et saaks ikka enamuse ajsadest enne pärastlõunast leitsakut korda ajada. Mind tõsiselt üllatas see, kui paljud osavõtjad olid täiesti tavalised, meie mõistes harju keskmised tegelased! Vette tormasid nii pereisad-kui emad, mõned pojad-isad, vanaisad jne. Tegelikult ka, ma tahan ka seda teha! Neid vaadates tundus eriti tore olevat see, et näis, et nad olid sinna ennast ületama tulnud. Retsept!

profid stardiootel

harju keskmised, mitteeurooplased

pingviinide paraad - otse Goose´i ees!

tähelepanu!

valmis olla!

küte!

 Ausõna, need harju keskmised on tõeliselt imelised ja inspireerivad tegelased! Profid ajavad oma asja ja  püüavad üksteisele pähe teha, ja see on tore. Triumf ja saluut ja bitches´n´hoes jne. Aga mind köitis just see hingus, mida need tavalised, iseenda varjust ülehüppajad, kaasas kandsid. Vägev! Ja ergastav! Kui ma varemalt olen pikalt vaaginud, et kas ma ikka jaksan näiteks poolmaratoni joosta, siis nüüd ma enam ei kahtle - jaksan ikka, omas tempos! Aga maratoni? Miks mitte! :) Sest kui juba nemad, siis miks mitte mina, eksole, ei võiks samamoodi lõbutseda?

8000 $ ehk 1,5 kg ratast

 Kui me u kümme tundi hiljem, raskest tööpäevast räsituna, kodupoole sättisime, jalutasime läbi rattaala. Ja nägime, kuidas osad võistlejad alles saabusid rattadistantsilt - ja asusid maratoni läbima. Seda siis kaks tundi pärast seda, kui kiirematel kogu võistlus läbi oli!

3.6 ujutud, 180 vändatud, nüüd jookseks maratoni ka!

 Miskit peab neil kiivri all ikka teisiti loksuma - eriti see keskus, mis hädise "ai-ai, palun katkesta, oi-oi, nüüd pistab hullusti" hääle kringliks keerab ja kaloripommina kütteks kasutab. Kui magus võib see eneseületuse tunne olla - kukkuda pärast sellist katsumust üle finishijoone? om-nom-nom! :) Däääm, kõik on võimalik!

Aitäh!