sisemist last harides

palgalisa, mida rahas mõõta eip saa mette :)

Meie töökohta ümbritseb ilus hekk  -ja ühes kohas on umbes poolemeetrine avaus, mida me kasutame, kui juhataja kajakke laename (mida on suisa kaks ning hoiab ta neid restoranis). Veeääres töötamise rõõmud :) Ühel heal päeval vedasime ühe kajakitest välja ja suundusime kolmekesi sadamakai kaugemasse otsa - mina ujusin, Nicole aerutas ja jalakrampidega Jeremy, kes eelmisel päeval Ironmanil oli osalenud, jalutas. Eesmärk oli minna ja sukelduda ühes nende suurte värviliste kaladega, keda läbi veealuse vaatlustünni akende nägime. Ja ma ju lubasin endale, et ma tulen tagasi, turistidele lehvitama - teiseltpoolt klaasi - ja nende ägedate postide vahel tahtsin ka hõljuda. Jeremy tahtis pilte, kus ta kaladega ujub ja Nicole tahtis kajakiga aerutada, sukelduda ja vajadusel haikalale aeruga virutada. Bullerby lapsed, noh :)

vetelpääste

üks kõndis, teine aerutas...

... ja kolmas solberdas

valguskiired siis, kui päike on peakohal

Tuleb mainida, et me elame ikka hullult ilusas Narnias - spets planeet on meil, noh! Viimasel ajal leian ma end üha tihedamini veest - ja eriti vee alt. Ja seal on ikka uskumatuid elukaid - suured krabid, kes oma sõrad põhjast ähvardavalt üles veepinna suunas ajavad, kui neist üle ujuda (mis siis, et meil 5 m vett on vahel), või siis raid, mis nagu kandilised sabaga esikuvaibad vaikselt üle ookeanipõhja liuglevad. ÄGE! Siis, kui ma mõnd meremadu/angerjat olen näinud, on ka äge olnud - megaägekiire, kui täpsem olla, sest nemad kuuluvad mereelukate perekonda :) Ja ükskord olen saanud meduusilt sähvaka ka - nagu oleks soolase piitsaga korraliku litaka üle näo saanud. Ehk siis, Narnia on ilus ja majesteetlik, aga ka võimas - ning ta ei lase seda hetkekski unustada. 

 Jõudsime jetty lõppu ja kohe, kui pildiloleva redeli külge kajaki sidusime, ilmus blond observatooriumitädi, kes teatas, et parkige veidi eemale, see on meie eraredel. Nii tegimegi ja hakkasime pildistama -sukelduma -hullama:

vatipoisi sünd

Narnia õisi

veel Narnia õisi

akna taga lehvitamine - check!

 Tuleb tõele au anda - turistid olid meeldivalt üllatunud, naersid, pildistasid ja lehvitasid - me tegime sama. Korallidega kaetud postide vahel ringi ujuda - jaaa! Lisaks on sealsed kalad inimeste nägemisega nii harjunud, et neil pole mingit tolku, kummal pool klaasi me oleme. Nii sai neile pmst pai teha. Here fishy-fishy :) 

Eks me niimoodi seal siis hullasime - ikka 5-8m sügavusel, pinnale tõusime ainult sekundiks-paariks, et sisse hingata. Nii me ei teadnudki, et üleval sadamakail too blond observatooriumitädi juba vahtu suust välja ajas. Justtäpselt vahtu - niivõrd kuri ja vihane oli ta! Sest tegelikult ei tohi akendele lähemale, kui 10 m minna, aga mina seda ei teadnud. Jeremy ütles hiljem, nägi väikest korallidega kaetud silti, mis ütles, et lähemale, kui 2 m ei tohi minna, aga ei hoolinud sellest. No ja kui järgi mõelda, siis ega neist korallidest palju järgi jah ei jääks, kui meiesuguseid lambaid sinna massidena vooriks. Ja tünni klaasid pidavat ka palju maksma. Ja eks vist kalad pakiks ka suht ruttu uimed kokku, kui neile koguaeg pai tegemas käidaks. Hoidsin kõrvad lidus ja ütlesin kogu aeg, et "Jah, jajah, saan aru, loomulikult jne", ja tädi hääl jäi ka vaiksemkas ja lõpuks vabandas, et me peale karjus. Paraku tuleb tõdeda, et, ohjahh, ikkagist tuleb lõbutseda lõbu ajal, küll pärast jõuab mõelda ning järeldusi teha. Ja lainevaht on palju kaunim, kui observatooriumitädi suunurgavaht. Oleme targemad ja seikluse võrra rikkamad, sisemine laps seikluskasvatud, jeee!
Aitäh! :)