üliidüllilised öötaevalilled

Busselton ei väsi üllatamast. Aastavahetusel ei olnud taevas ei kippu ega kõppu - ning kohalikud ei olnud sellest üldse heidutatud. Veider - eriti arvestades, et suursaare kuulsaim - Sydney ilutulestik - on miski, mida kantakse juuutuubis otse üle laia ilma ning kodanikud lähevad juba hommikul jõe äärde, et endale saada üks 20 000st-või-enamast murulapikesest, mis välja jagatakse (tegelikult on osad kohad ka tasulised). Ikkagist maailma võimsaim ju! Arvestades, et eelmisel aastal, Melbourne´s, lasti kaks ilutulestikku - esimene kell 9, et lapsed saaksid ka paugupidu nautida ja korralikul ajal magama minna, ning teine, see õige, tulistati korraga suisa kolmest ilmakaarest! Seega, vaikne uusaastaöö ja kohalike rahu oli kulmukergitav. Vastus nende stoilisusele saabus nädalake hiljem, kui aset leidis kahenädalane Busseltoni festival. Mõlema nädala lõpus lajatati taevalaotusse selline kogus püssirohtu, mis isegi kõiketeadva ja kõikiarvustava eestlase esiti heakskiitvalt noogutama, seejärel ahhetama ja lõpetuseks vaimustunult vanduma ajas. Noppisin mõned neist  taevalilledest - kingiks teile, mu kaunid ja kallid :)

Aitäh!

lähme-pittu-londid-likku päev

26. jaanuar on suursaarlaste tähtsaim päev - veel tähtsam, kui päev, mil hobused Melbourne Cup´il vahule aetakse. See on selline päev, et kogu saaretäis võtab aja maha, ajab sõrad pargis või rannas laiali ning hävitab meeletu koguse grilltooteid ning õlleollust - "because it´s an aussie thing to do!". Muideks, siinmaal on üks tore asi nende riiklike pühadega. Kuna nad on oma olemuselt rõõmsad ja tähtsad ja toredad, siis on tarvis anda kodanikele aega, et nad saaksid rõõmustada, tähtsustada ja toretseda. Kuna nädalavahetused kipuvad olema see aeg, mil kõik poes või kohvikus või rannas või pohmellis või kalal või garaažis on, siis ei tuleks sellest tähistamisest miskit välja - seda enam, et kellelegi ei meeldi vabadust vabal hetkel, omast ajast, hea sõnaga meeles pidada. Niisiis, kui püha kukub kalendris nädalavahetusele, tehakse esmaspäev vabaks - et kõik saaksid oma asjad aetud ja siis veel tähistada ka. 

Umbes nädal varem hakkasin kohalikelt uurima, et mida Austraalia Päev märgib? Mida nad tähistavad? Vastuseid tuli palju - ning oma esituslaadilt olid nad väga siirad, jää või uskuma - suursaarlaste arvates on Austraalia päeva algpõhjuseks:

• inglaste koloniaalvõimu alt vabanemine 
• või
• föderatsiooni asutamine
• või
• oma raha kasutuselevõtt
• või
• vabariikluse saavutamine
• või
• esimese laevastiku randumine
• või
• kuninganna kukutamine
• või
• vabadus - demokraatia, vaba rahvas, vabadus minna parki, et seal juua ja pidutseda lihtsalt sel põhjusel, et nad saavad seda teha
• või 
• Austraalia avastamine e esimese Euroopa laeva saabumine siinseisse vetesse.

Valik oli suur - ja huvi ka - eriti teades, et paljud ütlevad selle kohta hoopis Invasioonipäev. Üpriski kurb-naljakas, et paljudel pole aimugi, mida tähistatakse. Lihtsa elu rõõmud, kui kodumaa-tundeks pole tarvis ei aja- ega  kodulugu, mida natukenegi tunda-teada, piisab sellest, kui uudiseid vaadata ja autoaknale kaks lippu lehvima seada. Wikipedia andis aimu - Whooo-hoooo! Aga seda sain töökaaslastelt teada, et kui soovitakse "Head Austraalia Päeva!", siis tuleb vastu karjuda "Straya Cunt!". "Straya", nagu arugi saate, on siinsete minilingvistide nägemus sõnast "Australia". Cunt on see sõna, mis paneb siivsad piigad punastama ja britid minestama, ent siin saarel on see heakskiitva tooniga väljend, mida omistatakse sõbrale, pereliikmele, semule, koerale ja kolleegile. Ja kui need kaks sõna kokku panna, siis omandavad nad sama tähenduse, kui heakskiitvalt "Fakkjeee!" karjuda. Sel aastal sai siis reede pärastlõunast esmaspäeva õhtuni seda õllehüüdu  karjuda. 

Mis ma oskan öelda - straya teilegi, mu kallid kantid!

Aitäh!

rahvusvahelisi joogimänge

Niimoodi siis. Järgmine tähtpäev- otseloomulikult - on aastavahetus. On ka koolivaheag, mis väljendub meeletutes rahvamassides, kes on vallutanud rulapargi, poed, pargid, meie armsa restorani ja- nagu arvata võib - ka rannad. Meie tegime seda, mida kõige rohkem ihkasime - ja läksime laudadega randa. 

tee smith´s beachile

 Pärast korralikku laineneelamist - ma olen üha rohkem hakanud aru saama, kui väga mitmetriljardiga ma ikka surfamises sakin - suundusime tagasi hostelisse, kus toimus pidu. Varem olime kokku põrganud ka Konkreete ja teiste eestlastega, kes siit u 150 km kaugusel puude otsas konni ja õunu korjavad - saatsime nad Injinupi randa, kus kuuldavasti olid ülikõvad lained olnud :) Seega - pidu suht sama pundiga, kellega koos ka jõulude ajal rannas olime. Samas Injinupi rannas, aga ilma laineteta. Kuidas tähistab väike punt maailmarändureid aastavahetust? Erinevate joogimängudega! Corona, Fat Yak, Toohey´s ja ma ei tea, mis veel õllesordid läksid käiku, et meeleolule hoogu juurde anda. Muideks, sellist õlu, nagu Fosters, mida kogu maailma arvates (tänu reklaamidele ja filmidele) Austraalia joob - müüakse vist ainult lennujaamades, et esmasaabujate üle naerda. Austraalia joob kõike muud, aga mitte seda. Niisiis, väike pilguheit:

palav - 30 -40 vahel.

inglismaa, kanada ja türgi juurtega saksamaa. toimumas viska-pudelilt-pudelikorgiga-kork-maha mängu turniir.  juhhei.

Taiwani poisi lebo. See meie suur puu, mille all nii palju nalja on saanud, kinnistub mällu.

liaanid

beer pong. miks joogimängudes kaotaja jooma peab? / tüdrukud pidid paariks tunniks pikali minema

raamit´ semud.

Muideks, Uus-Meremaal pidavat väga populaarne olema "Opossumi" mäng. Toimub avalikes parkides - puude otsa seotakse õllepurgid. Ja sel ajal, kui muud inimesed pargis teineteise käevangus promeneerivad, toimub nende peade kohal korralik kallamine. Alla ei tohi tulla - purgid tuleb ennem tühjaks juua. Aga purke on nii palju, et ennem oled täiesti kännuämblik, kui lõpusirge paistab. Ja siis kukud - potsti, nagu käärinud marjadest vindine opossum - alla. Kaaskodanikele üllatuseks ja rõõmuks. 

tarzanimäng

Mingil hetkel hakkasid inimesed puude otsa ronima - täitsa vabatahtlikult, aga võidu peale, kuna suurel puul on kaks jämedat tüve. Juhhei. Tutvustan veel ühte joomamängu - Kleepuvad Käed on selle nimi. Mõlema käe külge teibitakse suur vms pudel. Nii kaheliitrine, mõelge Karu õlu peale. Käe saab vabaks siis, kui pudel tühjaks joodud. Ehk siis, kui vetsu tahad minna, pead kummutama. Ja mida rohkem kummutad, seda suurem häda on. Ja mida suurem häda on, seda enam kummutad. Oh seda ulakat nooruslikku meelt! :)

Enne keskööd lippasime rannalähedasse klubisse, et nautida suurejoonelist aastavahetust. Meie kahekesi lippasime, kuna läksime hommikul tööle, ülejäänud - kuidas keegi - liipasid. JA teate mida!

• esimene lugu, mida lasti, oli Austraalia hümn.
• teine lugu, mida lasti, oli Gangham Style.
• mida ei lastud, oli ilutulestik. /"Sest kõrval linnas, 50 km eemal, ju lasti"/

See oli suisa nii naljakas, et me läksime kell 1 koju magama. 

Selline lusti täis päev siis vs kohalike poolt täiesti oskamatult vastu võetud uus aasta - maailm on ikka kirju nagu sebra :)

Aitäh!

ikka jõuludes kinni

uusi taevakehi

Jõule pidasime ka ühes teiste rännulistega, kellega hostelist jagasime. Plaanisime juba pikalt, et võtame nurgatagant grilli ja surfilauad, poest õlled ja lihhid ning jätame seoses vabade päevadega hosteli kus see ja teine ning teeme nii, et juustes vähemalt pool kilo liiva oleks - siin raputatakse seda tuha asemel pähe. 

jõuluhommik. jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!

surfar puhkab varjus

Mul on siiralt hea meel, et me hommikul surfamas käisime, sest õhtul oli ookeanis jõulurahu - kõige rajumate lainetega rand - Injinup - oli sile nagu peegel! Uskumatu!!! Nii jäid meil tegemata päikseloojangu,- täiskuuöö - ja päiksetõususurf. Aga grillisime korralikult, sääski toitsime ka ja vaatasime, kuidas täiskuu vaimude tunniks lahe servalt täpselt meie ette, kesk peeglilahte tõusis ja üle vee, meie paljaste varvasteni, kutsuva valge vaiba laotas. Seekordne jõulukink oligi täiesti esimene skinny dipping Suure Saare ookeanis - ilma hai- ja mis antud olukorras veel hullem, krabihirmuta :)  

liha polnud kõige parem

 Kutsuv kutsuv tuluke :) Üldiselt oli meie punt nii, et meie, kaks sakslast, uusmeremaalane, belglane, korealane ja inglased lobisesime ja karjusime naerda nagu prügimäe kajakad. Ja ülejäänud sakslased lobisesid-podisesid paar meetrit eemal omas ringis oma võõramaa jutte. Ikka täitsa ujedad põhjamaalased, need sakslased :) Need ujedad sakslased läksid mingi hetk tagasi koju, sest neile meeldib voodi (ja toas on hämaram). Arumaisaa :) Meie pugesime oma jõuluroast punnis kõhtudega kell kaks öösel magamiskottidesse ja põgenesime kell 5 autodega minema, sest juhuslikult pidasid edela-austraalia sääsed seal samas rannas oma jõulupidu - ja palju ülbemalt, kui mistahes kajakad või koiotid või raisakotkad. Ja voodi oli päris hea :)

 

Veelkord - üleval pildil on näha üht tegelikkuses väga rajude lainetega surfiranda. Jõulurahu on peal lihtsalt :) 

Aitäh!

igatmoodi kellukesed

Teistmoodi aasta jätkub. Kui eelmisel aastal higistasime ja vaatasime suure imestusega, kui detsembri alguses isegi politseiautodele sarved ja punased ninad tekkisid, siis nüüd nagu juba natuke ootasime seda jaburdust. Kahtlusatn, et läänekallast pole see epideemia veel täielikult vallutanud, ainult üksikud saanid liikusid ringi. Aga erinev oli kindlasti nende majade rohkus, mis ohtrate, muusikataktis vilkuvate tulede ja tantsivate jõuluvanakujudega ehitud said. Keset suvekuuma sellisele totrusele peale koperdada on väga veider - vaatad vilkuvat maja ja leemendad :) Valgete jõulude maalt tulijale jääb ikka mujle, nagu oleks keegi eriti laisk viimati jõulude ajal ümber maja askeldanud. Pühad tulid suure tuhinaga ka restoranis, juba pikalt rippus seinal  leht, kuhu jõulupeole tulijad oma nimesid lisasid. Ja tulla võis oma kalli kaaslasega - aga mitte õe, venna, vanaema, nõbu, isa, ema või parima semuga. Kui Sa just naaberlinnast Nannupist ei ole, sest seal on ei välista üks teist :) Pidu ise oli meeleolukas, ohtra söögi ja joogiga trall. Seda siis kohalikus mõttes - ei mingeid mänge ega esinemisi, puhas mokalaat.

Ja kui jõuluvana tuli, siis kinkide lunastamine käis nii - vana hüüdis nime, läksid ette, istusid sülle, said kingi ja... siis pidid selle kõigi ees avama. Ja oligi kõik. Kuna meil olid loosipakid ja vanad olijad ning ülejäänud - uued tulijad, kes ka kohalikud, seda lunastamiseasja teadsid, leidsid oma tee kingipakkide sisse kondoomi- ja dildokuhjad, veidrad savist pardid, veinid ja muu taoline. Peakokk sai nahast soni ja piitsa. Ja mina - bumerangi. Ühesõnaga käis üks meeleolukas aasimine ja kõht kõveras naermine.

Kui kell 9 sai, oli väljas juba pime ja suundusime järelpeole, mis oli selline mõnus aialabrakas - kesvamärjuke voolas, muusika tümpsus, jalake tatsus. Johhaidii.

Teistmoodi jõulud, juba kolmandat aastat järjest - üleeelmisel aastal jalutasime kahekesi -20 kraadises inimtühjas Stockholmis, eelmisel aastal grillisime 37 kraadises Mooroopnas kängurut ja olime ohtralt ümbritsetud erinevatest (pilusilmsetest) rahvustest. Ehk siis, Single Bells. Sel aastal siis niimoodi - kuuma, nagu eelmiselgi aastal, aga suure peo ja tralliga, austraallaste ja kiividega. Ja Moritziga, kes on Saksamaalt. Ehk siis, Jingle Bells.

Aitäh!