kalaralli

Muidugi käisime me sukeldumas ka päevasel ajal! (Mitmes järjestikune veeteemaline postitus see juba on?). Igatahes! Nähtavus oli võrdlemisi hea, nii et saime näha oma ninaotsast kaugemale - eemal tuuritavaid kalaparvu, sinasse kaduvaid koralliposte, teisi tuukreid ja muudki põnevat! Lisaks uudistamisele ja maski sisse ahhetamisele keskendusime ka hõljuvuse parandamisele, mis on väga oluline - eriti esimese 10 m peal, mil sügavuse suunas peab võitlema. Pluss on see hädavajalik kitsastest kohtadest läbiujumisel ja veealusel pildistamisel - muidu on nii, et hingad kopsud õhku täis ja oled hetke pärast meeter kõrgemal. Ja meeter kõrgemal on juba vestis olev õhk väiksema rõhu all ja võtab enda alla suurema ruumi. Ja see tähendab, et vest saavutab suurema tõstejõu ja veel paar hetke ja oledki mitu meetrit kõrgemal, jälle allapoole võitlemas. Püüa Sa niimoodi hõljudes midagi kaadrisse saada või millelegi teravustada! Saime päris hästi üleasannetega hakkama ja tuuritasime rõõmsalt ringi - kalu oli, nähtavust oli, kalamöllu oli ka - kui kalamehed ülalt sadamakailt pooliku kalaraipe alla viskasid ja meeletu parv kalu seda nokkima tormas. 

Vahepeal saabunud uue aasta tevitused lisame ka siia - nagu näete, on meiega kõik kõige paremas korras, käed-jalad otsas ja meel rõõmus. Raju ja ägedat uut aastat kõigile!

 Siin näete, et lestadega on täitsa võimalik koralliladvas turnida! Sealsamas oli toitumas ka üks kala, kes toitus nii, et tuhnis oma ninaga seakombel mudas - ja pistis siis hõljuvad osakesed nahka. Triibuline oli ta ka, täpselt nagu põrsas! Näete teda? Alumisel pildil --->

 Ja niimoodi käivad kalad raipega maiustamas - mitte pillapalla, vaid tulid kõik ühte joont pidi sööma ja läksid täiskõhuga teist joont pidi minema.

Lähemalt nägi see välja nii (mind nad ei tahtnud süüa):

Meie instruktor oli väga julge iga kala ja muud mereelukat näppima - ja see tundus esiti üpris veider. Ent see võõrastus läks üle, kui nägime, et ta ei kahjustanud neid. Kuigi ma kaldun "take nothing but photos, leave nothing but footprints" mõttemalliilma, pooldan ma ise ka ju esmalt puu otsa ronimist ja alles siis, ladvast, pildi tegemist :) Niisiis saime lehte lugeda, meritähte paitada ja taaskord oma uut lemmikajaviidet - kerakalapalli mängida. Nähähähhääää.

Atlantise Hääl

 Ma sain (jälle) aru, miks eelmisel aastal Vietnamis meie sukeldumiskooli nimi Rainbow Divers oli. Vee all on kõik kuidagi rohekas-sinakas, eksole. Alguses, pinna lähedal, on kõik värvid olemas, aga hakkavad järkjärgult tuhmuma - nagu vikerkaar - esmalt läheb punane, seejärel oranz, siis kollane. Roheline ja lilla hakkavad kaduma 20-30 vahepeal ja siis oledki sinises maailmas. Ja siis juba hallis vist :)

täis

pooltäis

tühi / kalapere

 See oli ainus kala, mille peale instruktor näppu viibutas. Neid ogasid näete ta seljal? Need käivad kala küljest ära, sukelduja käe / teise kala sisse. Aiai. Ehk siis, Klaabu ja Tige kala!

Vee all on ikka sajaga äge! See lendamist meenutav hõljumine üle maastiku, ümber ja läbi asjade! Ja veel meeldib mulle, et kalad on pildistamiseks hästi tänuväärsed objektid - nad ei lase kohe jalga, nagu jänes või karu või tiiger. Istuvad hoopis rahulikult. Ise pean hoopis kohal püsima, mitte kopsutaktis üles-alla pendeldama. Ja ujuvad rahulikult - kui äkilisi liigutusi ei tee, siis saab neile päris lähedale!

Mulle meeldib!

Aitäh!