Lisaks suurtes sügavustes kondamisele võtsime balloonid selga ja kastsime lestad märjaks ka turvalisemates vetes. Panime dive shop´is kalipsod selga, ladusime asjad kärudesse ja sammusime oma koormatega jetty lõppu, loojuv päike vasakut põske paitamas (väike kodune ülesanne ka - mis ilmakaarte suunas jetty ehitatud on? :)).
Ees ootas öösukeldumine - vette läksime siis, kui päevakalad magama sätivad ja silm veel üht-teist selgitab ning ööelukad liiva alt nina välja pistavad. Kuna jetty lõpus on suurim sügavus 8 m (kui edasi ookeanisse minna, läheb loomulikult sügavamaks, daaa), jätkus õhku kauaks - saime veealusel maailmal kolmveerand tundi külas olla!
 |
| silm veel seletab |
Nägime, kuidas see niisamagi üliäge korallisambamets vaikselt pimedusse sukeldudes üha müstilisemad mõõtmed omandas ja lõpuks ei kumanud ülalt veepinnalt mingitki helki, mis aidanuks silmal veidikenegi seletada. Ainsateks valgusallikateks olid meie taskulambid, millede kitsad vihud ümbritseva endasse mässinud pimedusekangast natukenegi nähtavale tõstsid - tabades üksikuid kalu, kaastuukreid, sadamakai poste. Tuukreid aitas tabada ka väike tuluke, mis meil kõigil ballooni küljes oli.
 |
| tuukrituluke ja valgusvihuke |
Seda, et kuskil ookeanis haid on, teame me kõik. Ümbruskaudsetes vetes on neid viimasel ajal üha tihedamini kohatud, ja kõik need kohtingud on olnud õnneliku lõpuga - mõned haide, mõned inimeste jaoks. Selleks, et rahus sukelduda saaks, on väljatöötatud elektrooniline haipeletaja, mis saadab mingit hai retseptorites ebamugavust tekitvaat signaali välja. Skeptikud ütlevad, et see pigem loob olukorra, kus haid tulevad uurima, et mis kuramuse asi seal piniseb :) Meie sukeldumise ajal oli rahu majas ning näha saime midagi palu uhkemat ja ägedamat, kui haid! Nimelt! Needsamad pisikesed meduusid, kes oma kombitsatega ujujaid kõrvetavad, muutuvad öö saabudes veealuse maailma säravateks tähtedeks! Täpselt nii, nagu ma süvaveedokumentaalides olen näinud, et meduuside keha läbivad nähtavad elektriimpulsid - ikka trrrt ja trrt! Ja järsku nad olidki meie ees, üldse mitte sügavas vees - hõljuvad, ja oligi nii - keha läbib sabast vuntsideni valgusmäng! Üks ilusamaid ja muinasjutulisemaid kohtumisi Loodusega, võiks suisa öelda, et puhas imede-ime! VAU! :) Vaadake ka:
Onju nii, et me elame ikka valusas Narnias? Tasub ikka täitsa uhke ja rahul olla - mul on ilus planeet! Meil kõigil on! :) Sellised vaatepildid, mis panevad niimoodi kõike argist unustama, et meeltes on ainult puhas imetlus, leidub ju tegelikult igal sammul ja lestalöögil! Mulle meeldib!
Kuigi me teadsime täitsa hästi, mis suunas ujuda, üllatusin ma südamest, kui me täpselt sama redeli juures välja tulime, kust sisse hüppasime. Kuidas, jääb mulle vähemalt praegu veel mõistatuseks. Ööseukeldumine rokkis igatahes sajaga! :)
Aitäh!
No comments:
Post a Comment