ei saa küll sest väiksest saarest

Kuigi me veetsime Uus-Meremaal pelga nädala, jõudsid kohalikud olud nii paljudele piltidele, et ma viimaste postitustega pole ikka veel nendega ühele poole saanud. Niisiis, "Kusagil, seal kaugel saarel":

1) Kaevandused - kui suur naaber hiilgab meeletute kaevandustega ja kõva käibega kaasneva priiskava elustiiliga, siis väike üleaedne näikse pigem leidlikku elu elavat. Sestap oli täitsa suur üllatus avastada, et nende mäed pole pelgalt kivi ja savi - seal sees on ikka magusamat kraami ka. Seiklesime veidi nüüdseks tühjalt seisva kullakaevanduse käikudes - selline tunne oli, nagu oleksime sattunud röövlitütar Ronjale külla.  

vana ja kitsas raudtee, mida sammal isukalt sõi

kaevanduskäikude seintesse olid raiutud "vaateaknad", kustkaudu üleliigsed kivikamakad välja visati 

aga muidu oli täitsa pime ja hirmus - pikalt- nii et tunneli lõpus olev valgus oli ikka täitsa jeeeeee

tagasi kulgesime mööda mäekülje sisse raiutud teed

Natuke vaatega sõnajalga, et kõigil kodune ja hea oleks.

2) Kultuur on tasuta! Aucklandis saime niisama ja mõnuga kohalikku kunstimuuseumisse minna. Hea ja mõnus vaheldus, kui pärast koskedes ujumist, randades kaevamist ja kaevandustes vantsimist juuksed seitlisse kammida ja kultuurset inimeselooma saab teeselda. Fake it till you make it :) Kunst oli tore ja mõnus, ning sattusime ka keldrisopis toimunud kirjandusfestivalile. Palun väga, autogrammitund! Võimalus kohtuda autoritega on alati teretulnud ja loovinimesed kohe eriti vahvad vestluspartnerid, ent antud juhul oli tegu sellise nišiteemaga, et isegi käsitööguru Nicole oli nõus edasi minema.

Justjust- Adventures in Vintage Needlecraft. 

3) Kohalikud puud ei olnud ainult need suured ja võimsad Kauri puud, mida mingi salapärane haigus hävitab. Aucklandis ühes pargis kasvasid täiesti maagilised puud. vauvauvau.

Puhta Väe Alleee

kaheksasajajalapuu

4) Kaks poepilti, neist üks perepilt

Sekskorraks vist kõik Uus-Meremaa piltidega.

Aitäh!

kirkad hallid nomaadid

Austraalia teedel, võsas ja karavanparkides kohtab väga palju erinevaid inimesi, kes oma päevi teelolemisega sisustavad. Mõned on töölt paariaastase puhkuse võtnud, teised on viimased kakskümmend aastat teel olnud.  Tõsi, kohtab ka meiesuguseid nooremapoolseid ja peresid, kes lapsed paariks kuuks koolist ära on võtnud, et päris Elu näidata (kusjuures, seda soositakse õpetajate poolt - teelolemine kasvatab-õpetab kordades enam, kui klassis pinki nühkides). Aga see postitus on inspireeritud neist, kel hallid salgud džiibiaknast lehvivad. Neid kutsutakse hallideks nomaadideks - hallid tõesti ja eluviis nomaadilik. Ühistest teekaaslastest on just nemad need kõige seltsivamad, jutukamad ning tundub, et nad naudivad siin maamunal olemist täiel raual!

Meie teadvusse jõudsid nad siis, kui poolteist aastat tagasi esimest korda maanteele saime ja meile järjest džiibid - paat katusel, karavan sabas ja vanake roolis -vastu sõitsid. Nüüd oleme neid näinud hulgim erinevaid liikuvmaja vorme ning sattunud jutustama oi, kui suure hulga elurõõmsate tegelastega. 

Üldiselt on nii, et neil on kuskil kodu olemas - pooled on talve eest põgenejad, kes sõidavad kõleda vihma ja tuule eest üles Põhja, nautima kuiva aastaaega ning sellega kaasnevat. Kui Lõunas jälle ok on, suunduvad tagasi - seks ajaks hakkab üleval niivõinaa vihma sadama ja äikest prõmmima. Mõned käivad tööl ka - ja on sättinud asjad nii, et ilmuvad siis areenile tagasi, kui rahvas e turistkond taas liikuma hakkab. Pealegi, paljud Põhjas elajad sõidavad nüüd omakorda Lõunasse, kus sel ajal ei saja ega mürista. Nagu Tõus ja Mõõn, nagu Koit ja Estinha, nagu brutto ja netto. 

Teine pool on tõelisemast tõelisemad teerüütlid, kes ei põgene ilma eest, vaid on kulgemise viinud kõrgema kunsti tasemeni. Nii oleme näiteks kohtunud inimestega, kes viimased 10 aastat ümber Simpsoni kõrbe sõitnud. Kõrb iseenesest hiigelsuur pole, aga Aega, et Olla ja Avastada, seda nüüd küll :) Aga leiab neid ka mujalt, kui kõrbest - näiteks kui keerata maanteelt maha ja sõita mööda kruusateed 25 km, siis võib leida elurõõmsa seltskonna, kes mäenõlval päikest veiniklaasi loojutavad. (Vahemärkusena olgu öeldud, et ilma nomaadideta poleks kohalikul veinitööstusemaastikul pooligi istandustest - nad teevad joogivaldkonnas ikka korralikku käivet :)) Neil on ka klubid, millede hingekirjas sadu nomaade on. Lepitakse kokku, et sel ja sel kuupäeval kohtume seal linnas selles karavanpargis ja veedame paar kuud koos - ning minnakse omateed. Ja siis võib ühel päeval mõnes linnas juhtuda, et järsku on terve tänav rõõmsameelseid karavaniroolijaid täis, kõik omavahel juba pikka aega sõbrad. Ja see meenutab natuke 90. alguse besnujärjekordi, neid on tõesti palju!

Millega nad tegelevad? Peale kokkamise, matkamise (nad matkavad samu radu, mida meiegi!), restoranides käimise ja ohtra veinijoomise? Osad tegelevad majahoidmisega - kui mõni inimene tahab nt kuuks-kaheks reisime minna (mis on ka mõistetav, kuna nii kaugelt saarelt välja minek on suur ettevõtmine ja tasub siis juba minnaga korralikult), ent loodab oma kassi, muru ja pojenge veel elusana näha, võtab ta majahoidja. See omakorda annab võimaluse kuskil kogukonnas sisse elada ja korralikult (kodu)maad tundma õppida. Nomaadide paljusus on tinginud vajaduse ohtrate laagriplatside järele - ja ka vabatahtlike järele, kes neid korras hoiavad. Seal leiavad paljud nomaadid taas tegevust. Paljud maalivad või müüvad ehted või teiste reisijate kasutatud kila-kola. 

Raha? Tuleb enne raske tööga teenida, või siis teel olles - nii võib nomaade näha samasid juhutäid tegemas, mida euroopa reisisellid - õunal ju vahet pole, kas teda korjab 20 või 60-aastane käsi. Või kohvil, et kes ta lauale asetab. 

Lai silmaring, suur huvi reisikaaslaste ja nende päritolu / tegemiste kohta, naudinguga peetavad vestlused, mis mõnikord väga pikaks venivad. Paar korda on juhtunud, et nende jutupaunikutega vestlema jäädes on päike seljataga salaja ära loojunud. Lisaks- neil kõigil on meeletult ilus lugu, millest vahest au osa saada on - jah, Elu on kirju! Meie reisimise kohta ütlevad nad tavaliselt, et jumalast õige,  praegu ja noorena on parim aeg maailma avastada. While you're young and while you can.

Minu silmad vaatavad neid tegelasi imetledes - eriti nende entusiasmi ja elurõõmu. Näiteks jõudsime ühte laagripaika, milleni jõudmiseks pidi päris korralikult maanteest eemale sõitma (tõeline ilu on seal natuke sügavamal võsas). Esimene koht oli ilus järveke, mille kaldal hulgim peatujaid. Jätkasime oma teed (veel üks karjavärav, veel kääde-kurve), kuni saabusime enampeidus olevasse laagripaika, mis asus kuivava jõe kaldal. Jõelombid oli täis kalu ja neid kugistavaid linde, ning kaldal oli umbes paar erinevat veinikulistavat rõõmsameelset seltskonda. Esimne küsis telkimise eest raha, teised kudrutasid mõnusalt ja kolmas seltskond päris, et kas meile rock´n´roll meeldib - "what about sex and drugs?" ja mõirgav naer. Mööda jõekallast vetsuminek oli nagu Haapsalu peatänaval jalutamine, igal sammul peatu ja jutusta. Hommikul, kui me päiksetõusul kohvi jõime, rääkisid naabrid, et teel olles ununevad kõik need rohud ja antibiootikumid, mida võtma peaks, ühes argimuredega. Ning et saab keskenduda sellele kõige tähtsamale - elust rõõmu tundmisele. Uskumatult äge, kui särav võib hall olla!

Meie vaieldamatu lemmiknomaadipaar! 

Hommikukohvised inspiratsioonihetked

"Vaata, et halukott ka peale jääks!"

Oleks vaid selline mõnus, naerune, rõõmus ja aktiivne vananemine kõigile võimalik!
Kummardus ja aitäh! 

Keedualternatiiv rannas praadijatele

Kujutage ette, et kuskil on rand, kus saab niisama liival vedelemise asemel kuuma vett täis augus istuda. Uus-Meremaal olevat selline rand - hot water beach. Selline rand, kus natukese kaevamise järel tuleb vastu allikas, mida ammukustunud vulkaani soojus siiani soojendab. Minu jaoks on rand rohkem seline aktiivne koht, kus liivale minnakse ainult siis, kui kõht on tühi või kui on tarvis natuke soojeneda. Liival praadimine sobib neile, kel veidi labiilsem närvikava. Ent võimalusest praadimise asemel rannas keedetuks saada oli põnev, nii seadsimegi mõõna ajal, labidas õlal, sammud randa.

 Me ei olnud sugugi ainukesed, kes kaevamisest huvitatud olid. Tegu on siiski ühe väga popi loodusnähtusega, millest paljud osa soovivad saada.  

Oli õhtune mõõn, päike hakkas loojuma ning kogu olemine oli suht vilu. Kohendasin aga mütsi ja salli - siin poolkeral koidab kohalik talv- ja hakkasin labidat välgutama. Et kust me labida saime? Neid saab rentida! Ja osadest majutuskohtadest, nagu näiteks meie omast, sai neid niisama kaasa võtta. Labidaga randa, sest vollepall on nii 2012.

Inimhulk, mis hooaja tipphetkedel tehtud piltidelt vastu vaatab, ulatub sadadesse - rand mustab aukudest ja õnnelikest kodanikest. Aastas külastab seda kohta kokku mõnusad 700 000 hobikaevurit. Nii et meil läks vist suisa hästi - oli ruumi labidaga vehkida. Üsna varsti tabasime ära, kust jalgadel soe hakkas, ning kühveldasime innukalt edasi. Iga paari labidatäie peale, mis august välja visati, tõi laine kuhja tagasi - mõõn ei olnud kuigi madal ja nii päädisidki kõik me jõupingutused liivase lombiga, mida laine järjepidevalt üle ujutas. Põnev oli sellegipoolest! Kaugemal polnud mõtet kaevata, sest seal olid allikad liialt sügaval.

 Umbes tund ja kümme auku hiljem sain selle päris õige koha kätte - olin tabanud kullasoont! Ideaalis oleksin kaevanud väikese basseini, kuhu oleks põhjast kuuma vett nirisenud, mida kanalikese kaudu immitsev merevesi jahutama oleks hakanud. Paradiis! Kuna aga meri kõik augud ära hajutas, sain vaid natuke liivamattunud jalgadega allikas kümmelda. Aga ainult hästi natuke, sest see kuramuse maaalune põrgujõgi on 65-kraadine! Ja koguaeg vasardas peas küsimus, et mida küll kohalikud linnud-loomad sellisest veidrast igal mõõnal asetleidvast fenomenist arvata võivad?

 Mis sest, et töö ja vaev merde uhuti ja lõpus preemiat polnudki - vähemalt sai tööd teha :)
Aitäh!

nz majandusuudised

teeolud

U-M ja A suurim erinevus, kui võrdlema hakata, on teed. Kui üks on suurte vahemaade kuningas, siis teine on kaardilt vaadates mõnus ja kompaktne. Aga seal suurel ja laial on teed sirged ja laiad, vastupidiselt väikse sinkavonkarikkale rägastikule, mis järjekindlalt üht mäekülge teisega ühendab. Nii jõuab suurel saarel, kui virk ja kraps olla, umbes 800 km maha sõita (meie rekord on tuhande kanti). Väiksel jõuab heal juhul järgmisse linna. Esimene on tihti lage ja silmapiiritu, teine seevastu mäe-kose-gurupundar. Maalilised mõlemad!

Üks erinevus on veel see, et Uus-Meremaal on täiesti tavaline, et teeäärset aeda kaunistab värskelt nülitud metsseakasukas. Neid notitakse mõnuga, kuna kõik pudulojused peale lindude on saarele imporditud (algselt, kui polüneeslased saabusid, olid saarel ainult linnud-putukad-taimed-kalad). Nahk jäetakse aiale, kuna....ma ei mäleta. Et - tulge sööma!; võtke, sõbrad, ja katke end!; või - siin elab suur kütt! Võibolla veel mõni põhjus. Igatahes, metssea rajad, mis lähevad sinka-vonka, kõlbavad ka inimeseloomadele jalutamiseks.

Atuatumoe

Kui Uus-Meremaal veeta ainult üks nädal, on tarvis miskit eriti vägevat, mis üleüldist vaimustust üle trumpaks. Alguses kaalusime Aucklandi teletornist allahüppamist - ent seal on benjikummi (ja sellega kaasneva kiirenduse) asemel selja küljes tross, mis kukkumiskiirust kogu lennu vältel pidurdab. Seega otsisime edasi. Meie suureks õnneks leidis Nicole maailma kõige ägedama seikluse, mis leiab aset Coromandeli regioonis. Supersupersuper! Paar päeva kirjavahetust, ja saimegi jutud räägitud - maailma kõige-kõige entusiastlikumad ja ägedamad giidid Russell ja Wayne võtsid meid varahommikul ühe väikelinna tanklast oma mikrobussile, keerasid nina mägedesse ja seiklus võiski alata! Eesti keeles on vist suisa selline sõna nagu kanjoneering, mis kirjeldab seda tegevust, mis meid ees ootas. Mina kasutaks veel selliseid väljendeid nagu "matkamine", "turnimine", "laskumine", "ujumine", "hüppamine", "vaimustusest karjumine", "liuglemine", "reaalsuses kahtlemine" ja "lendamine". Et natuke asi selgem oleks, lisaksin kõikidele neile sõnadele "koses(t)". 

 Ladusime köied-võikud-kiivrid-kalipsod kottidesse ja matkasime 300 meetri kõrgusele - kõrval kohises kosk, mille kaheksat kaskaadi pidi allapoole hakkasime tulema. Seda koskederikast jõge püüti kunagi kasutada nz võimsamate puude - kauride - allaparvetamiseks. Kosed on aga nii metsikud, et need hiiglased kas kiilusid kukkudes kivide vahele kinni või ledasid pilbasteks. Seega tehti metsa raudtee, mille kaudu puid paremini alla sai. Kauri puu on kohalike jaoks püha. Nii kutsuvad nad suurimat ja vanimat kauripuud sobiva nimega - Tane Mahuta e Metsajumal. Meie kose nimi oli Atuatumoe e Magav Jumal ja üleüldse on sealne metsa/loodusetunnetus kuidagi koduselt tuttav. Üleval pildil näete Russell´i ja üht neist kauridest, kes otsustas koju jääda. Lugesime kosele ja metsale maoorikeelse palve ja asusime allapoole teele.

 Ma tean küll, et less is more, aga see, mis me seal päeva jooksul kogesime, õigustab järgnevat pildiparaadi. Tegelt ka! :)

 Kõrgeim kosk, millest laskusime, oli 80 m. Vaated olid superägedad!

 Mõne kose puhul tulime kose kõrvalt - et asi selgeks saada. Elamus oli ikkagi uskumatu - eriti, kui jalad libisevad ja mägi vastu nägu tahab hüpata. Ruttu saime selgeks, kuidas selga hoida ja jalgadega talitada ja miks üks käsi vaba on :)

 Maailma ilusaim kohvik, sinnapääsemiseks tuleb korralikult rassida. Minu šokolaadiõgimise piiramisstrateegia näeb ette, et ma söön šokolaadi ainult lennukis, kui seda pakutakse eine osana. Seal, poolel teel alla, tekkis veel üks klausel. Juhul, kui mul vägavägaväga hull isu peale peaks tulema, pean lihtsalt Uus-Meremaal ühest mäest üles ronima ja neljast kosest alla tulema. Ma üldiselt juba ootan, millal uuest šoksi saaks süüa! 

 Mõnel puhul saime üle kose liuelda - vihisesime mööda köit üle kuristiku, kuhu kosk mõnes kohas kadus. Ühes kohas anti võimalus harjutada koske hüppamist - üks eesootavatest koskedest oli soovi korral  võimalik  hästi kiiresti,  ilma köieta läbida. Kaks korda ei pidanud ütlema.  Harjutan:

Täiesti mõistliku 14-meetrise hüppe tegime koos. Siiani kõrgeim, kust ma alla olen tulnud, on Vanamõisa järv Tõrvas, mille hüppetorni kõrgus on kuuldu järgi 12 m. Kunagi sealt hüpates käisid kikud nii heleda plaksuga kokku, et hambast tuli pisike kild välja. Seekord hoidsin hambad koos, naeratasin. Sest nii saab ka kiljuda :)

 Veel üks moodus kosest alla minna on liugu lasta - heidad sellili, aeled kallakuni, ja minek! Selline tunne, nagu oleks liumäel lume asemel ainult külmunud juurikad, kivid ja jääblokid. Vanakooli rekkamehed ja tallinlased peavad sellist raputamist igapäevaselt taluma. Vanematele rahustuseks võib öelda, et Wayne ja Russell on olid koguaeg juures ja valvasid, et me suure hurraaga vales suunas ei hüppaks ega köit kinnitada ei unustaks. 

 Mina tulin suht otse alla, aga Nicole valis veidi....alternatiivsema tee. Et natuke vürtsi juurde lisada, noh. Ja siis jõudsime selliseobstaakli juurde, kust sai taaskord valida - köiega või ilma. Viskasime köie alla ja .... ja... no see oli vist üks hirmsamaid asju, mida tükil ajal teinud olen. See hetk, kui adre on täiesti laes, oled aru saanud, et hüppadki, aga keha - ei liigu! Võtad ja võtad ja võtad hoogu, aga oled ikka samas kohas! Ja siis  saabub see õnnis hetk, kui ise endale jalaga tagumikku paned ja suure- hirmsa sammu mugavustsoonist välja astud. Oi, see on ikka nii mõnus!  See oli väga kõrge, väga hirmus ja ülimalt äge! Ropendasin ka natuke, nii tsuti-tsuti, kui aus olla :) 

 Natuke rahumeelsemaid laskumisi -liuglemisi vahele - siin on näha, et kohast, kust kosk kuhugi vasakule ja ära kaob, sai rullikuga mööda köit teisele kaldale vihiseda.

 Kui arvata, et meeletult kõrgelt hüppamine või kosebasseinis šokolaadi söömine selle päeva kõige tipumad tipud olid, siis eksite. Üks laskumine oli selline, mille lõpus lihtsalt karjusime- kogu kõrist ja vaimustusest segasena. Põhjus on seal:

Kogu selle päeva mõtlesin, et ossa, selleks peabki üks inimene suureks kasvama - siis saab teha kõike seda, mida lapsepõlves ei lubatud. Aga vist oleks lubatud küll? Ja veel mõtlesin, et vau, Ela iga päev! Igatahes, minus peituv laps/kutsikas/hapet neelav pärdik oli päeva lõpuks ülieluõnnelik ja rahul. 

 Ja uni oli aus ja väljateenitud - keha ja vaimustusest küllastunud vaim magasid üle 12 tunni! Uskumatult mõnus! Magav Jumal on ülejäänud seiklustele-elamustele lati ikka väga kõrgele seadnud!
Maailma suurim aitäh!!!