20130724

kirkad hallid nomaadid




Austraalia teedel, võsas ja karavanparkides kohtab väga palju erinevaid inimesi, kes oma päevi teelolemisega sisustavad. Mõned on töölt paariaastase puhkuse võtnud, teised on viimased kakskümmend aastat teel olnud.  Tõsi, kohtab ka meiesuguseid nooremapoolseid ja peresid, kes lapsed paariks kuuks koolist ära on võtnud, et päris Elu näidata (kusjuures, seda soositakse õpetajate poolt - teelolemine kasvatab-õpetab kordades enam, kui klassis pinki nühkides). Aga see postitus on inspireeritud neist, kel hallid salgud džiibiaknast lehvivad. Neid kutsutakse hallideks nomaadideks - hallid tõesti ja eluviis nomaadilik. Ühistest teekaaslastest on just nemad need kõige seltsivamad, jutukamad ning tundub, et nad naudivad siin maamunal olemist täiel raual!


Meie teadvusse jõudsid nad siis, kui poolteist aastat tagasi esimest korda maanteele saime ja meile järjest džiibid - paat katusel, karavan sabas ja vanake roolis -vastu sõitsid. Nüüd oleme neid näinud hulgim erinevaid liikuvmaja vorme ning sattunud jutustama oi, kui suure hulga elurõõmsate tegelastega. 



Üldiselt on nii, et neil on kuskil kodu olemas - pooled on talve eest põgenejad, kes sõidavad kõleda vihma ja tuule eest üles Põhja, nautima kuiva aastaaega ning sellega kaasnevat. Kui Lõunas jälle ok on, suunduvad tagasi - seks ajaks hakkab üleval niivõinaa vihma sadama ja äikest prõmmima. Mõned käivad tööl ka - ja on sättinud asjad nii, et ilmuvad siis areenile tagasi, kui rahvas e turistkond taas liikuma hakkab. Pealegi, paljud Põhjas elajad sõidavad nüüd omakorda Lõunasse, kus sel ajal ei saja ega mürista. Nagu Tõus ja Mõõn, nagu Koit ja Estinha, nagu brutto ja netto. 






Teine pool on tõelisemast tõelisemad teerüütlid, kes ei põgene ilma eest, vaid on kulgemise viinud kõrgema kunsti tasemeni. Nii oleme näiteks kohtunud inimestega, kes viimased 10 aastat ümber Simpsoni kõrbe sõitnud. Kõrb iseenesest hiigelsuur pole, aga Aega, et Olla ja Avastada, seda nüüd küll :) Aga leiab neid ka mujalt, kui kõrbest - näiteks kui keerata maanteelt maha ja sõita mööda kruusateed 25 km, siis võib leida elurõõmsa seltskonna, kes mäenõlval päikest veiniklaasi loojutavad. (Vahemärkusena olgu öeldud, et ilma nomaadideta poleks kohalikul veinitööstusemaastikul pooligi istandustest - nad teevad joogivaldkonnas ikka korralikku käivet :)) Neil on ka klubid, millede hingekirjas sadu nomaade on. Lepitakse kokku, et sel ja sel kuupäeval kohtume seal linnas selles karavanpargis ja veedame paar kuud koos - ning minnakse omateed. Ja siis võib ühel päeval mõnes linnas juhtuda, et järsku on terve tänav rõõmsameelseid karavaniroolijaid täis, kõik omavahel juba pikka aega sõbrad. Ja see meenutab natuke 90. alguse besnujärjekordi, neid on tõesti palju!
Millega nad tegelevad? Peale kokkamise, matkamise (nad matkavad samu radu, mida meiegi!), restoranides käimise ja ohtra veinijoomise? Osad tegelevad majahoidmisega - kui mõni inimene tahab nt kuuks-kaheks reisime minna (mis on ka mõistetav, kuna nii kaugelt saarelt välja minek on suur ettevõtmine ja tasub siis juba minnaga korralikult), ent loodab oma kassi, muru ja pojenge veel elusana näha, võtab ta majahoidja. See omakorda annab võimaluse kuskil kogukonnas sisse elada ja korralikult (kodu)maad tundma õppida. Nomaadide paljusus on tinginud vajaduse ohtrate laagriplatside järele - ja ka vabatahtlike järele, kes neid korras hoiavad. Seal leiavad paljud nomaadid taas tegevust. Paljud maalivad või müüvad ehted või teiste reisijate kasutatud kila-kola. 

Raha? Tuleb enne raske tööga teenida, või siis teel olles - nii võib nomaade näha samasid juhutäid tegemas, mida euroopa reisisellid - õunal ju vahet pole, kas teda korjab 20 või 60-aastane käsi. Või kohvil, et kes ta lauale asetab. 

Lai silmaring, suur huvi reisikaaslaste ja nende päritolu / tegemiste kohta, naudinguga peetavad vestlused, mis mõnikord väga pikaks venivad. Paar korda on juhtunud, et nende jutupaunikutega vestlema jäädes on päike seljataga salaja ära loojunud. Lisaks- neil kõigil on meeletult ilus lugu, millest vahest au osa saada on - jah, Elu on kirju! Meie reisimise kohta ütlevad nad tavaliselt, et jumalast õige,  praegu ja noorena on parim aeg maailma avastada. While you're young and while you can.

Minu silmad vaatavad neid tegelasi imetledes - eriti nende entusiasmi ja elurõõmu. Näiteks jõudsime ühte laagripaika, milleni jõudmiseks pidi päris korralikult maanteest eemale sõitma (tõeline ilu on seal natuke sügavamal võsas). Esimene koht oli ilus järveke, mille kaldal hulgim peatujaid. Jätkasime oma teed (veel üks karjavärav, veel kääde-kurve), kuni saabusime enampeidus olevasse laagripaika, mis asus kuivava jõe kaldal. Jõelombid oli täis kalu ja neid kugistavaid linde, ning kaldal oli umbes paar erinevat veinikulistavat rõõmsameelset seltskonda. Esimne küsis telkimise eest raha, teised kudrutasid mõnusalt ja kolmas seltskond päris, et kas meile rock´n´roll meeldib - "what about sex and drugs?" ja mõirgav naer. Mööda jõekallast vetsuminek oli nagu Haapsalu peatänaval jalutamine, igal sammul peatu ja jutusta. Hommikul, kui me päiksetõusul kohvi jõime, rääkisid naabrid, et teel olles ununevad kõik need rohud ja antibiootikumid, mida võtma peaks, ühes argimuredega. Ning et saab keskenduda sellele kõige tähtsamale - elust rõõmu tundmisele. Uskumatult äge, kui särav võib hall olla!
Meie vaieldamatu lemmiknomaadipaar! 

Hommikukohvised inspiratsioonihetked

"Vaata, et halukott ka peale jääks!"






Oleks vaid selline mõnus, naerune, rõõmus ja aktiivne vananemine kõigile võimalik!
Kummardus ja aitäh! 

No comments:

Post a Comment