Atuatumoe

Kui Uus-Meremaal veeta ainult üks nädal, on tarvis miskit eriti vägevat, mis üleüldist vaimustust üle trumpaks. Alguses kaalusime Aucklandi teletornist allahüppamist - ent seal on benjikummi (ja sellega kaasneva kiirenduse) asemel selja küljes tross, mis kukkumiskiirust kogu lennu vältel pidurdab. Seega otsisime edasi. Meie suureks õnneks leidis Nicole maailma kõige ägedama seikluse, mis leiab aset Coromandeli regioonis. Supersupersuper! Paar päeva kirjavahetust, ja saimegi jutud räägitud - maailma kõige-kõige entusiastlikumad ja ägedamad giidid Russell ja Wayne võtsid meid varahommikul ühe väikelinna tanklast oma mikrobussile, keerasid nina mägedesse ja seiklus võiski alata! Eesti keeles on vist suisa selline sõna nagu kanjoneering, mis kirjeldab seda tegevust, mis meid ees ootas. Mina kasutaks veel selliseid väljendeid nagu "matkamine", "turnimine", "laskumine", "ujumine", "hüppamine", "vaimustusest karjumine", "liuglemine", "reaalsuses kahtlemine" ja "lendamine". Et natuke asi selgem oleks, lisaksin kõikidele neile sõnadele "koses(t)". 

 Ladusime köied-võikud-kiivrid-kalipsod kottidesse ja matkasime 300 meetri kõrgusele - kõrval kohises kosk, mille kaheksat kaskaadi pidi allapoole hakkasime tulema. Seda koskederikast jõge püüti kunagi kasutada nz võimsamate puude - kauride - allaparvetamiseks. Kosed on aga nii metsikud, et need hiiglased kas kiilusid kukkudes kivide vahele kinni või ledasid pilbasteks. Seega tehti metsa raudtee, mille kaudu puid paremini alla sai. Kauri puu on kohalike jaoks püha. Nii kutsuvad nad suurimat ja vanimat kauripuud sobiva nimega - Tane Mahuta e Metsajumal. Meie kose nimi oli Atuatumoe e Magav Jumal ja üleüldse on sealne metsa/loodusetunnetus kuidagi koduselt tuttav. Üleval pildil näete Russell´i ja üht neist kauridest, kes otsustas koju jääda. Lugesime kosele ja metsale maoorikeelse palve ja asusime allapoole teele.

 Ma tean küll, et less is more, aga see, mis me seal päeva jooksul kogesime, õigustab järgnevat pildiparaadi. Tegelt ka! :)

 Kõrgeim kosk, millest laskusime, oli 80 m. Vaated olid superägedad!

 Mõne kose puhul tulime kose kõrvalt - et asi selgeks saada. Elamus oli ikkagi uskumatu - eriti, kui jalad libisevad ja mägi vastu nägu tahab hüpata. Ruttu saime selgeks, kuidas selga hoida ja jalgadega talitada ja miks üks käsi vaba on :)

 Maailma ilusaim kohvik, sinnapääsemiseks tuleb korralikult rassida. Minu šokolaadiõgimise piiramisstrateegia näeb ette, et ma söön šokolaadi ainult lennukis, kui seda pakutakse eine osana. Seal, poolel teel alla, tekkis veel üks klausel. Juhul, kui mul vägavägaväga hull isu peale peaks tulema, pean lihtsalt Uus-Meremaal ühest mäest üles ronima ja neljast kosest alla tulema. Ma üldiselt juba ootan, millal uuest šoksi saaks süüa! 

 Mõnel puhul saime üle kose liuelda - vihisesime mööda köit üle kuristiku, kuhu kosk mõnes kohas kadus. Ühes kohas anti võimalus harjutada koske hüppamist - üks eesootavatest koskedest oli soovi korral  võimalik  hästi kiiresti,  ilma köieta läbida. Kaks korda ei pidanud ütlema.  Harjutan:

Täiesti mõistliku 14-meetrise hüppe tegime koos. Siiani kõrgeim, kust ma alla olen tulnud, on Vanamõisa järv Tõrvas, mille hüppetorni kõrgus on kuuldu järgi 12 m. Kunagi sealt hüpates käisid kikud nii heleda plaksuga kokku, et hambast tuli pisike kild välja. Seekord hoidsin hambad koos, naeratasin. Sest nii saab ka kiljuda :)

 Veel üks moodus kosest alla minna on liugu lasta - heidad sellili, aeled kallakuni, ja minek! Selline tunne, nagu oleks liumäel lume asemel ainult külmunud juurikad, kivid ja jääblokid. Vanakooli rekkamehed ja tallinlased peavad sellist raputamist igapäevaselt taluma. Vanematele rahustuseks võib öelda, et Wayne ja Russell on olid koguaeg juures ja valvasid, et me suure hurraaga vales suunas ei hüppaks ega köit kinnitada ei unustaks. 

 Mina tulin suht otse alla, aga Nicole valis veidi....alternatiivsema tee. Et natuke vürtsi juurde lisada, noh. Ja siis jõudsime selliseobstaakli juurde, kust sai taaskord valida - köiega või ilma. Viskasime köie alla ja .... ja... no see oli vist üks hirmsamaid asju, mida tükil ajal teinud olen. See hetk, kui adre on täiesti laes, oled aru saanud, et hüppadki, aga keha - ei liigu! Võtad ja võtad ja võtad hoogu, aga oled ikka samas kohas! Ja siis  saabub see õnnis hetk, kui ise endale jalaga tagumikku paned ja suure- hirmsa sammu mugavustsoonist välja astud. Oi, see on ikka nii mõnus!  See oli väga kõrge, väga hirmus ja ülimalt äge! Ropendasin ka natuke, nii tsuti-tsuti, kui aus olla :) 

 Natuke rahumeelsemaid laskumisi -liuglemisi vahele - siin on näha, et kohast, kust kosk kuhugi vasakule ja ära kaob, sai rullikuga mööda köit teisele kaldale vihiseda.

 Kui arvata, et meeletult kõrgelt hüppamine või kosebasseinis šokolaadi söömine selle päeva kõige tipumad tipud olid, siis eksite. Üks laskumine oli selline, mille lõpus lihtsalt karjusime- kogu kõrist ja vaimustusest segasena. Põhjus on seal:

Kogu selle päeva mõtlesin, et ossa, selleks peabki üks inimene suureks kasvama - siis saab teha kõike seda, mida lapsepõlves ei lubatud. Aga vist oleks lubatud küll? Ja veel mõtlesin, et vau, Ela iga päev! Igatahes, minus peituv laps/kutsikas/hapet neelav pärdik oli päeva lõpuks ülieluõnnelik ja rahul. 

 Ja uni oli aus ja väljateenitud - keha ja vaimustusest küllastunud vaim magasid üle 12 tunni! Uskumatult mõnus! Magav Jumal on ülejäänud seiklustele-elamustele lati ikka väga kõrgele seadnud!
Maailma suurim aitäh!!!