Veetsime välkpuhkuse Uus-Meremaal.
Varasemad teadmised: hambaklambrid on teismelistel kohustulikud (on küll täitsa ilus naeratus kõigil kiividel); filme käiakse seal väntamas; seal on koht, kus ookean kohtub piisavalt kõrge mäega, et samal päeval saab surfamas ja lumelauatamas käia - ma leian selle koha ja see saab olema üks paljudest parimatest päevadest mu Elus; Eestiga natuke sarnane - inimesed on olude sunnil taibukad, näiteks võivad nad traadijupiga auto või maja või lennuki ära parandada ja palgad on piisavalt väikesed, et käiakse Austraalias tööl; ilus pidavat olema ja neil on eriline suhe sõnajalgadega. Oli jah!
nende au ja uhkus, sõnajalg, vohab palmitaolise taimena |
Nii ilus maa, et me karjusime üksteise võidu VAAAAUUUUUUUUUU!! Ja vahet ei olnud, mis suunas vaatasime, ikka oli ilus! Maandusime Aucklandis ja sõitsime mööda Coromandel´i regiooni ringi. Järgmised postitused panen lihtsalt pilte, sest VAAAUUUUUUUUUU!
Seda, et nad loomult ulakad on, tean juba neist tuttavaist-sõpradest, kelle võrra reisides rikkamaks olen saanud. Seesama heasüdamlik elurõõmus pätt vaatab ka nende rahalt vastu :)Täiega muinasjutt!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment