Kangaroo Islandil tuli väga tähelepanelikult liigelda - seal on loomi jalaga segada - ja seda tunnistasid kurvalt ka need paljud-paljud teeääres igavesti puhkavad loomad. Sõitsime hoolikalt ja ühegi tegelasega kokku ei põrganud. Aga kuna loodus meid tõmbab ja erinevad elukad ka (eriti need vabad elukad), siis olime eriti õnnelikud, kui juhuse tahtel me teed mõnega ristusid.
Esimesel pildil on nokklooma kodu - ühes metsas olid sogaveelised tiigid, kus need veidramast veidramad pardinoka, saarma saba ja lestalaadsete jalgadega tegelased salaja toimetavad. Hoolimata meie kõige hiilivamast kõnnist ja hiirvaiksemast paigalpüsimisest seekord õnneks ei läinud - härrad püsisid oma urus varjus. Või oli tegu kohalike naljaga.
Kängurulaadseid tooteid oli samas kuhjade viisi - need siin alumisel pildil moodustavad arvatavasti ühe pisikese pere. Tingituna aastatuhandeid väldanud isolatsioonist on siinsed hüppavad tegelased veidi teistsugusemad, kui nende suursaare vennad-õed.
Ühe õhtu veetsime mõnusas võsavahele peidetud karavanpargis, mis kuulus loomalembesuse poolest. Ja nii oligi - õhtuhämaruses täitus mets wallabidega, kes nägid välja nagu hiigelsuured hamstrid. Või noh, võtame känguru ja hiire ja lisame korraliku annuse kirelõõma ja ... pamparampaaaaaaaa:
Ühtesid loomasid tahtsime veel kangesti näha - koaalasid. Ma olin neist varem mööda sõitnud küll - kui eelmisel austraaliakorral matkamas käisin, olin poolteist tundi vihmas hääletanud ja ausõna, läbivettinud koaala nägemine ei olnud seda väärt, et teeääres järgmist lahket sohvrit ootama jääda. Seekord oli hea ja kuiv ja nii me siis ragistasime võsas, kaelad latvakiikamisest kanged. Ühte nägime - hästi kaugelt. Telgi juurde tagasi jõudes aga ootas üks meid kohe puu otsas - naabrite telgi kohal! Selline hästi armas ja täiesti tuim karupojalaadne laisk lojus, kes sarnaselt kängurule sünnitab alaarenenud pojad, kes siis aastaks ema kukrusse kasvama ronivad. Söövad ainult energiavaeseid eukalüpti lehti (männi otsast pole mõtet otsida), mistõttu ööpäevas 20 h tukuvad. Sama kuulus ikooniloom, kui känguru.
Järgmine päev oli tulusam, nägime koaalabeebit ja ka vanemaid isendeid, kes kahjuks taaskord kõrgustes magasid - meil on nüüd terve trobikond koaalapersepilte. Ehk siis,kui kraanat pole käepärast, tervitage avalisüli madalamatel okstel turnivaid tegelasi!
Päris ootamatu kohtumine kohaliku loodusega leidis aset selles kaldabasseinis, kuhu end kastsime.
Sulistasime seal ringi, hea ja jahe on olla. Madalamas vees aga hakkasid jalad mõnusalt kihelema. Lähemal uurimisel leidsime pisikesed ja praktiliselt läbipaistvad veeputukad, kes arvatavasti mõne kreveti või vähitaolise lapsed olid. Täitsa julged ja näljased olid need naljakad tegelased :)
No comments:
Post a Comment