Kujutage ette, et kuskil on rand, kus saab niisama liival vedelemise asemel kuuma vett täis augus istuda. Uus-Meremaal olevat selline rand - hot water beach. Selline rand, kus natukese kaevamise järel tuleb vastu allikas, mida ammukustunud vulkaani soojus siiani soojendab. Minu jaoks on rand rohkem seline aktiivne koht, kus liivale minnakse ainult siis, kui kõht on tühi või kui on tarvis natuke soojeneda. Liival praadimine sobib neile, kel veidi labiilsem närvikava. Ent võimalusest praadimise asemel rannas keedetuks saada oli põnev, nii seadsimegi mõõna ajal, labidas õlal, sammud randa.
Me ei olnud sugugi ainukesed, kes kaevamisest huvitatud olid. Tegu on siiski ühe väga popi loodusnähtusega, millest paljud osa soovivad saada.
Oli õhtune mõõn, päike hakkas loojuma ning kogu olemine oli suht vilu. Kohendasin aga mütsi ja salli - siin poolkeral koidab kohalik talv- ja hakkasin labidat välgutama. Et kust me labida saime? Neid saab rentida! Ja osadest majutuskohtadest, nagu näiteks meie omast, sai neid niisama kaasa võtta. Labidaga randa, sest vollepall on nii 2012.
Inimhulk, mis hooaja tipphetkedel tehtud piltidelt vastu vaatab, ulatub sadadesse - rand mustab aukudest ja õnnelikest kodanikest. Aastas külastab seda kohta kokku mõnusad 700 000 hobikaevurit. Nii et meil läks vist suisa hästi - oli ruumi labidaga vehkida. Üsna varsti tabasime ära, kust jalgadel soe hakkas, ning kühveldasime innukalt edasi. Iga paari labidatäie peale, mis august välja visati, tõi laine kuhja tagasi - mõõn ei olnud kuigi madal ja nii päädisidki kõik me jõupingutused liivase lombiga, mida laine järjepidevalt üle ujutas. Põnev oli sellegipoolest! Kaugemal polnud mõtet kaevata, sest seal olid allikad liialt sügaval.
Umbes tund ja kümme auku hiljem sain selle päris õige koha kätte - olin tabanud kullasoont! Ideaalis oleksin kaevanud väikese basseini, kuhu oleks põhjast kuuma vett nirisenud, mida kanalikese kaudu immitsev merevesi jahutama oleks hakanud. Paradiis! Kuna aga meri kõik augud ära hajutas, sain vaid natuke liivamattunud jalgadega allikas kümmelda. Aga ainult hästi natuke, sest see kuramuse maaalune põrgujõgi on 65-kraadine! Ja koguaeg vasardas peas küsimus, et mida küll kohalikud linnud-loomad sellisest veidrast igal mõõnal asetleidvast fenomenist arvata võivad?
Aitäh!
No comments:
Post a Comment