wallaman falls

Suursaare kõige kõrgem kosk oli meie saabudes nii udune, et me ainult kuulsime teda. Matk ülevalt äärelt alla võttis aega tubli pooltunnikese - vihmane ja libe oli. Ja väga huvitav oli:

 Ja ilus oli ka:

 Kogupikkust - 340m ja pikim katkestuseta kukkumine on 268 m. See tiik, kuhu kogu vesi langeb, olevat 20m sügav, ent minaeisaaaru, kuidas - seal jäi küll mulje, et alla jõuab lihtne veeaurujuga (ehk on suurte vihmade ajal teistsugused). Auruga puurib endale sellise kaevu või? 

Aitäh!

magusad rajad

 Teel Idakaldale hakkas maailma kõige reaalsem kopp üha enam ette tulema - alguses vaatasime silmade särades Nullarbori suurt tühjust 600-800km päevas ja kiirgasime õnnest, nii vahva oli autoga sõita! Kerime aega paar kuud ja umbes 20 000km edasi ja leiate eest tegelase, kes igas bensujaamas peatust lunib ja siis vetsus nii kaua, et suisa ebaviisakas, seina vaatab. Igal hommikul püüdsime uue hooga edasi minna, aga umbes 200km päevas oli täiesti piisav. Kui aus olla, siis isegi 25 oleks olnud enam, kui küll! Põhjaterritooriumi metsik võsa muutus paaripäeva jooksul maailma suurimaks kopliks - nägime täiesti ehedaid 15-aastaseid kauboisid ja linnades olid vööpandlapoed. Hobuseid oli ka :)

 Vahetult enne idakallast lõppeb suur hobustemaa ning tee viib lagendikele ja orgudele, kus nii kaugele, kui silm ulatub, laiub suhkruroog. Mul on alust kahtlustada, et sellest tehakse suhkrut. 

suhkruveski

need kitsad rööpad viivad iga põllulapi äärest veskisse

kõrgub - 3m kanti!

+terviseminut+

Suhkru hellitusnimi on Valge Surm. Ta ei ole just toitainerikas - valges e rafineeritud suhkrus on 0 mineraali, 0 vitamiini, 0 kiudainet. Ta on lihtsalt magus. Ja pahapahapaha! Ja sõltuvust tekitav. See ei tähenda, et suhkruasendajat peaks puutuma, need on veel hullemad, aga seda Sa tead isegi. Suhkru tarbimine suureneb järjepidevalt - ja teda leiab peaaegu kõigest, mis me poest ostame. Lisan siia ühe lingi, kus suhkrulugu  maailma esitarbijate näitel ilusasti puust ja punaseks tehtud - saab näiteks teada, mitu grammi suhkrut ühest limpsipurgist on võimalik saada ja palju muudki mõtlemapanevat. Söögem rohkem mett, kallid sõbrad - nahk siledam ja karv läikivam!

+täitsa lõpp+

Meil oli sadu, sadusadu kilomeetrid tunne, nagu oleksime heade teeoludega Aasiasse sattunud. Au ja kiitus päikesele, kes selles kurvis meile just selle nurga alt kõik nii ilusaks paistis. Paar kuud hiljem samast kohast möödudes ei oleks arugi saanud, mis maagia seal igal õhtupoolikul aset leiab.
Aitäh!

ülemiste vanake was just the beginning

kisakõrid

Suursaarel ei karju ainult linnud - nahkhiired on siin lihavad ja häälekad. Hommikuti nääklevad üksteist magama, õhtuti karjuvad üles. Kohati valjemini kui nende sulelised sõbrad.

Aitäh!

üks huvitav maja..

..asub teekesel, mis ühendab maanteed ja Litchfieldi Rahvusparki. Eemalt näeb too välja täpselt selline, et tahaks edasi sõita, aga kui kõht tühi ja silt lubab pannkooke moosiga ja piimakohvi, siis tuleb Elus teatud riskid võtta. 

risk tasus end täiega ära- tõeline taies!

Sattusime Liblikamajja, mida pidas üks eriti äge šotlane, kes nägi välja nagu Bravehearti ja Mowgli ristand - ta kokkas, suhtles klientidega, maja seinu kaunistasid erinavad taiesed, lisaks pildid ta kirjust elust, uhkustas oma aasia nooriku, sama vana tütre ja vananeva emaga, kes kõik abiks olid. Maja oli seest palju soojem - altareid igale jumalusele, mõnusad laudpõrandad ja kuskilt vaikselt immitsev muusika. Ja liblikad! Kui me minekule sättisime, tuli Heasüdamlik Metslane Chris verandale, hüüdis meid enda juurde ja ... :D

Aitäh!

vapper vibalik

Ühe väga toreda kohtumise osaliseks saime Litchfieldi pargis, kui kose otsas olevas looduslikus basseinis enda leotamisega tegelesime. Kose korralik kõrgus ja pead tümitava vee hulk ei pidurdanud meid vaatama tõtanud sisalikku. Tuli püstloodis, silma pilgutamata. Vahepeal peatus ja vist tõmbas hinge, va igati kleepuvate jalgadega vend!

Meieni jõudes pani pea korraks vee alla ja näole enam ei andnudki, jättes meid kukalt kratsima, et oli see kohtumine nüüd siis unes või ilmsi.
Aitäh!

Broome, Darwin ja Litchfield NP

Broome´is ja Darwinis peatusime ainult põgusalt. Esimeses käisime vana töökohta vaatamas ja see tundus jube pisike ja rasvalõhnaline ja üldsegi mitte nii uhke, kui kaks aastat tagasi. Teises tegime Lauraga tugeva kalli ja lennutasime ta uutele suurtele seiklustele vastu - mul on nii hea meel, et ta meiega enamuse tripist kaasa tegi! Good onya, Laura! Nii B  kui D kinkisid meile ilusad päikeseloojangud - suursaare viimased merreloojumised, sealt võtsime suuna idakaldale.

Broome ja Cable Beach täpselt neis värvides, mida mäletasin

Darwini lennujaam loojangu hakul

ja 10 minutit hiljem- pabahh!

 Kuna tee oli pikk ja meil oli nüüd tarvis risti läbi saare sõita, panime ajama - seega selline põgus kokkupuude Darwiniga. Eelmisel korral veetsime seal ühe öö ja siis lendasime minema, seekord higistasime telgis tublid kolm ööd. Linn on suur ja ilm on saun ja ma saan täitsa aru, miks nii paljusid sinna tõmbab. Meid aga tõmbas idakaldale, Suure Vallrahu poole. Niipaljukest leidsime ikka aega, et hüppasime sisse Litchfieldi rahvusparki, mis on Darwinist paaritunnise sõidu kaugusel ja seetõttu kohalike hulgas väga populaarne koht, kus varbad likku pista. Juhtumisi oli koolivaheaeg. Tuleb välja, et Austraalia koolivaheaeg veedetakse perega üheskoos vees istudes. Vaheaeg on spa-aeg!

Kes sinnakanti sattub, näeb kindlasti koskesid- neid on seal jalaga segada! Üks oli väga kõrge topeltkosk, mille ees olevas järves oli hea ujuda - pargivahid teostavad pidevat krokuvalvet, seega oli vees hea kindel tunne :) 

 Väiksemad nired meelitasid meid üles ronima ja kaljuseinas olevaist aukudest jahutust otsima.

 Kohtusin ka kosega, mis senini on minu kõrgeim - allasadamise kohapealt. See parempoolne - 

Hommikune jooksuring ei saagi kuskil mujal ju lõppeda! Väike sulistamine, natuke kaljuronimist ja siis umbes 20 minutit vaimset valmistumist. Ja siis...piiiiiiiiiikalt lendamist! Oli veel kõrgem, kui Uus-Meremaa kosk! Ohutusinspektoritele (tsau, issi, tsau, emme!) võin kohe öelda, et jah, tegu on täitsa kontrollitud hüppekohaga, ja sai isegi veel igaksjuhuks enne sulistatud ja veendutud, et allpoolt miskitsorti üllatust ei tuleks. Üleüldse, viimasel ajal olen ma hakanud enne lolluseid üha rohkem ohutusele tähelepanu pöörama - suureks hakkan vist sirguma, täiseaga kaasneb vastutustunde kasv, onju? (Mitte, et ma usuksin,et viimased kaks lauset mind loengust päästavad, aga proovima ju peab :). Lõpetuseks - vaadake, kui sulnis on kose otsas olla!

Aitäh!

teel ja teelt ja tagasi teele

Tee siin saarel on lõputu ja vahest on ikka väga-väga selline tunne, et oled kohe päris üksi - sadu kilomeetreid eimidagit. Seega on kohtumised meeldejäävamad, ja olgem ausad - natuke tavatumad. See, mida maanteel kohata võib, on päris huvitav. Suursaarel juhtub iga natukese aja tagant vastu tulema mõni ülilai veos -võtad natuke kõrvale ja lased maja või ufo mööda. Täitsa tihti juhtub nii, et enne veost ei tule mitte ohutusauto, vaid kaks politseiautot - esimene näitab käega, et davai, tõmba tee äärde - ja teine tuleb umbes minut hiljem ja vaatab, et kas oled ilusasti trassi vabastanud. Ja siis tuleb .. Eiffeli torn tuleb! Või miski muu täiesti arulagedalt suur kaevandusagregaat. Vahel tuleb suur liivatorm või teeehitus, ning mida põhjapoole, seda enam tegeldi ennetava põletamisega - toss tõusis taevani ning hiired jooksid elu eest, sabad seljas ja õhk oli neid jahtivaist kotkastest paks. Nii et teel ikka on, mida kogeda - suurt tühja üksindust ja veidraid kohtumisi. Kängurudest, dingodest, emudest ja uitlehmadest ei hakka sel korral rääkimagi.

Õhtu hakul, kui telk tagaistmel sirutusharjusi nõudma hakkab, on tarvis kuskile kõrvale tõmmata. Enamasti - kui eesmärk on kuskile kaugele jõuda - lepitakse puhkeplatsidega, mis jäävad teest mõnekümne-saja meetri kaugusele. Või lüüakse laager püsti roadhouse´i kõrval 10-dollarilisel "karavan park"- muruplatsil. Esimesel juhul pole dushi ja teisel juhul saab vetsus vett tõmmata. Ja mõlemal juhul kuuleb, kuidas rekkajuhid ka öösiti linnast linna vurades töötavad.

Mõnikord on aega rohkem, et minna uudistama - tõeline austraalia-elamus hakkab saabuma sadakond meetrit pärast kõrvalteele põikamist. Siis peab pidevalt pidurdama - emu tahab üle tee saada, ja emu ei ole kunagi üksi, ikka kaksi. Või näed nii suurt sisalikku, et lihtsalt...paned uksed lukku :) Teel Broome´i otsustasime sõita randa - umbes 10 km maanteest kõrvale. Jõudsime pimedas ja tuul oli nii vali, et vaiad lipendasid õhus ning selili keset telki olles oli kuppel ninani sissepoole kaardus. Sain ikka mitu korda öösel ümber telgi joosta ja liiva sisse sügavamaid auke kaevata. Ent hommik premeerib neid, kes iilide öö on suutnud vapralt üle elada- päev tervitas meid sinises rannas! Jah! Vesi oli nii sinine, et peegeldas temani jõudnud valguse üles pilvedeni, värvides ka need siniseks! Istusime, kiirestijahtuv kohvi kruusis ja suu ammuli näos, ning imetlesime seda malviinamaad. Pildid on pmst niipalju töödeldud, et võtsin veidi saturatsiooni maha, kuna..no see oli ikka liiga ebareaalne. Telgis elamine on meile kinkinud meeletult palju päiksetõuse ja muidki imelisi hetki! Soovitan soojalt! (Ainult et võtke soe pesu ja müts kaasa :))!

 Nii juhtub, kui teelt kõrvale põigata - öösel kaevad mänguväljakule unustatud lapse kombel liiva sisse auke, hommikul koged looduse seda maagilist poolt, mida hommikuti ainult paariks minutiks näidatakse, ja siis suundud tagasi teele. Sel korral saime veel ühe kogemuse osaliseks - kohtusime kõig ehedama austraallasega! Eheda austraalia vanamehe riietuse tunneb tavaliselt kaugelt ära - ta kas kannab piinlikult lühikesi pükse või tunnistab ainult ühte värvi maailmas - ja selleks on khaki. Meie kohtusime khakimehega, kohaliku isealgatusliku looduspargi valvuriga, keda igal sammul saatsid autoõnnetustest paranevad kängurud. Skippy´id ja Joey´id olid ta töö ja armastus - kui palju rohkem suursaarlane Sa veel olla saad - elad keset maagilist loodust, riietud khakisse ja kaitsed kukkurloomi? Piltidel selgitab ta ööselsaabunud lähedalt riides prantusese paarile, kängurude esimest suurt seiklust - sündides on nad kahesentimeetrised paljad viinerid, kes peavad  oma ühegrammise kerega üle emme kõhu kukruni roomama (seal on soe ja turvaline ja piima saab ka).

Mulle täitsa istub,et Elu on imeline - vahet pole, kas oled teel, teelt ära või sinna tagasi. Ikka on imeline! Määädzik! Ja et ikka korralikuks hõiskamiseks ära läheks, lisan veel lõppu, et

jes jes ja blis blis!

Aitäh!

must ja valge

Et te kõik ikka aru saaksite, KUI VÄGA mulle Karijini meeldis, panen siia veel paar pilti -mustvalgelt. Ikka on ju nii, et kui midagi eriti hingelähedast ja enda silmis ilusat näed, kipud natuke hulluma. Kannatage ära ja rõõmustage, meil kõigil on omad kiiksud ja erilised hetked, mõnel lihtsalt kiiksuvad need hetked veidi pikemalt, kui teistel :)

Aitäh!

killuke imelist ulmet

Karijini, vol. 4

Hommikul vara üles ja matkama! Viimane matkarada Karijinis - Dales Gorge- oli zen. Selline rahulikum kulgemine ilusas kurus, kus vihmakorral äkküleujutused toimuvad - kogu ümbritsevatele ruutkilomeetritele maha sadanud vihmavesi tahab sinna kaljuseinte vahele pääseda (natuke nagu Pamplona härjajooks või H&M´i avamine). Rahulik rada viis meid ühe nii ilusa järvekese juurde, et me ei osanud seda ilu ja rahu pildile püüda. Järveke oli ümmargune, sinakasrohelise veega ja mööda teda ümbritsevaid kaljuseinu nirisesid alla arvukad allikad. Istusime seal ühe kivi otsas ja .. no lihtsalt istusimegi. See vist ongi zen, eksju? Et on ilus ja rahulik ja kuskil vuliseb ja lihtsalt istud? Onju?

kas ma olen ikka piisavalt toonitanud, et ema mul on kaljukits? 

soon..

 Kuru teises otsas (rada algas keskelt) oli suur puu, ja suure puu juures oli järveke - täitsa mitteärasöödavalt ujutav! Ja järve teises otsas.. noh, seal oli ka zen!

Aitäh!