Broome, Darwin ja Litchfield NP

Broome´is ja Darwinis peatusime ainult põgusalt. Esimeses käisime vana töökohta vaatamas ja see tundus jube pisike ja rasvalõhnaline ja üldsegi mitte nii uhke, kui kaks aastat tagasi. Teises tegime Lauraga tugeva kalli ja lennutasime ta uutele suurtele seiklustele vastu - mul on nii hea meel, et ta meiega enamuse tripist kaasa tegi! Good onya, Laura! Nii B  kui D kinkisid meile ilusad päikeseloojangud - suursaare viimased merreloojumised, sealt võtsime suuna idakaldale.

Broome ja Cable Beach täpselt neis värvides, mida mäletasin

Darwini lennujaam loojangu hakul

ja 10 minutit hiljem- pabahh!

 Kuna tee oli pikk ja meil oli nüüd tarvis risti läbi saare sõita, panime ajama - seega selline põgus kokkupuude Darwiniga. Eelmisel korral veetsime seal ühe öö ja siis lendasime minema, seekord higistasime telgis tublid kolm ööd. Linn on suur ja ilm on saun ja ma saan täitsa aru, miks nii paljusid sinna tõmbab. Meid aga tõmbas idakaldale, Suure Vallrahu poole. Niipaljukest leidsime ikka aega, et hüppasime sisse Litchfieldi rahvusparki, mis on Darwinist paaritunnise sõidu kaugusel ja seetõttu kohalike hulgas väga populaarne koht, kus varbad likku pista. Juhtumisi oli koolivaheaeg. Tuleb välja, et Austraalia koolivaheaeg veedetakse perega üheskoos vees istudes. Vaheaeg on spa-aeg!

Kes sinnakanti sattub, näeb kindlasti koskesid- neid on seal jalaga segada! Üks oli väga kõrge topeltkosk, mille ees olevas järves oli hea ujuda - pargivahid teostavad pidevat krokuvalvet, seega oli vees hea kindel tunne :) 

 Väiksemad nired meelitasid meid üles ronima ja kaljuseinas olevaist aukudest jahutust otsima.

 Kohtusin ka kosega, mis senini on minu kõrgeim - allasadamise kohapealt. See parempoolne - 

Hommikune jooksuring ei saagi kuskil mujal ju lõppeda! Väike sulistamine, natuke kaljuronimist ja siis umbes 20 minutit vaimset valmistumist. Ja siis...piiiiiiiiiikalt lendamist! Oli veel kõrgem, kui Uus-Meremaa kosk! Ohutusinspektoritele (tsau, issi, tsau, emme!) võin kohe öelda, et jah, tegu on täitsa kontrollitud hüppekohaga, ja sai isegi veel igaksjuhuks enne sulistatud ja veendutud, et allpoolt miskitsorti üllatust ei tuleks. Üleüldse, viimasel ajal olen ma hakanud enne lolluseid üha rohkem ohutusele tähelepanu pöörama - suureks hakkan vist sirguma, täiseaga kaasneb vastutustunde kasv, onju? (Mitte, et ma usuksin,et viimased kaks lauset mind loengust päästavad, aga proovima ju peab :). Lõpetuseks - vaadake, kui sulnis on kose otsas olla!

Aitäh!