Teine pärl, mida Karijini meile pakkus, oli Weano Gorge. Kui esimene oli äge oma mõõtmetelt, siis nüüd astusime me tõelisse võlumaailma, kus valguskiired liikusid mööda kitsaid kuruseinu põrgeldes allapoole, värvides kõrguvad kiviseinad ja sillerdavad veenired uskumatutesse toonidesse! Esmalt oli aga vaja sinna võlumaale pääseda - selleks pidime laskuma kuru põhja, kust leidsime eest lopsaka roheluse.
 |
| Alguses mõtlesime, et ahsoo, kas see ongi kõik? |
 |
| Saarlanna uurimas, millest välismaal Panga pankasid tehakse |
 |
| uks uude maailma |
Jätsime jalanõud ja püksid kaldale ja sumasime edasi. Ees ootas meid tõeline, puhas Ilu! Kivid, läbi mille vesi end aastatuhandete jooksul on lihvinud, kõrguvad paarkümmend meetrit üles - püstloodis! Ja kohati oli nii kitsas, et kätega ulatus mõlemat kaljuseina puudutama - hea kah, sest kivid olid päris libedad. Hakkasime tuntud matkahümni "ossa! ossa! ossa!ossa!ossa! vau! ossaraks! eiolevõimalik!" saatel minema.
 |
| aga kas Tüdrukut näete? |
 |
| pea kuklas |
Kaljulõhe läks sinka-vonka päiksekullas sillerdades edasi, kuni ühel hetkel kuulsime senisest valjemat veevulinat - ning valgus muutus üha erksamaks. Öeldakse küll, et kui tunneli lõpus valgust näed, siis ära mine, aga meil oli hoog sees ja puha. Metsainimeste mõistes jõudsime lagendikule.
 |
| esimene mõte on vaaaaaauuuuu ja teine, et see koht ei saa päriselt olemas olla, sest..kuidas? |
Karijini on minu silmis vaieldamatult Austraalia kõige ilusam koht - need kaljud ja jooned (perspektiivisõltlane on sillas)!!! Ning need värvid ja see viis, kuidas sinna saab - mööda kruusatee auke hüpates, läbi vee kahlates, kividel turnides - täielikult minu tassike teed, ooojaaa! Kuna vesi oli tõeliselt karastav ja meil eriti riideid seljas polnud, suundusime tagasi - olime selle seiklusraja lõppu jõudnud. Aga teie olge valmis, see pole Karijinist kõik, radu oli veel!
Emake Loodus, väga hästi tehtud!
Aitäh!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment