Tagasi meeste maailmas. Lihtsalt imeline.

Niipea, kui ma Christchurchis oma cv-ga tööbüroo ukse vahel lehvitasin, saadeti mind telgifirmasse abijõuks. Lubati ajutist tööd, ent juhtus nii, et jäin sinna kuni CHCH-st lahkumiseni, ehk kolm-neli kuud tööd. Juba esimesel päeval, kui mehed omavahel suu lahti tegid, sain aru, et ahhaaaa, ma olen taaskord meeste maailma sattunud – tagasi kodus! Seiklus nokulaadimägede ja kiimajõgede vahel võis jätkuda :D 

Kollane/ neoonroheline oli Continentali värv, meie tööbüroo ohutuskoodiks oli see teine. Salmon või mis ta nüüd oligi.

Üleüldiseid jututeemasid oli meestel kaks – 

1) hetkel puuduoleva meeskonnakaaslase tagarääkimine ja 

2) naisedsekskepppornotussinaljadtissidpepudvallutusedunistusedägedadpoosidpornokeppseksnaised.

Harva vestlesime ka muudel teemadel – uus film; mis telgi ja kuhu me püstitame; kus järgmine objekt on. Mõnikord vaevasime end ka elulisemate, sügavamate teemadega – nt “Kes ma eelmises elus olin?” ja “Miks dushi all peeretades hais ära ei lähe vaid hoopis mu orbiidile jääb?”. Esimene viis muidugi jutu seksinglitele ja kepideemonitele ning teine jõudis esmalt kõige rõvedamat haisubuketti tekitavate toitainete juurest anaaltrahvide ja vastavasisuliste süvaaruteludeni. Täielik para diis. 

Vahest laadisime auto triiki täis ja siis oli äge, sain töökohustuste käigus Uus-Meremaad avastada

Mõni näide ka, talletamaks laia maailma meespärimust.

Saabun tööväljale, kus on ees uus kolleeg. Sirutan tervituseks käe, tema mobiiltelefoni, mille ekraanilt vaatab vastu suur roosa tuss. Mina ütlen “Tere, mina olen Muzza” ja saan vastuseks ”Vaata, nad on KÕIK ühesugused!” Tegu üle 40a vana tüübiga, eks elab emaga ja jõlgub igal vabal hetkel Naughtyoverforty-nimelises võrgustikus, kus vastuseks tallesaabuvatele tussiiltidele saadab oma tillipilte. (“Nad tahavad kõik ühte ja ainult ühte”). Ja kui asjad sobivad, saab õhtul kepisõltlannaga kuskil kokku ja nagistab nii, et maa müdiseb. Võrgustiku liikmed on need, kes on naughty ja over forty ja ka need, kellele see kategooria mingil muul põhjusel südamelähedane on. 

"Heheheheee, loe seda!"

Teine kolleeg on kurikuulus sellepoolest, et naised piiravad teda – paluvad tuppa, pakuvad juua ja siis käsivad särgi seljast võtta. Selle rappa läks tema abielu, sellele järgnenud suhted ning ma olen täitsa kindel, et ka hetkel käsil olev projekt kukub samasse auku. ("Heheee, ma ütlesin "auku", hehee!"). Kuna me sõitsime tihti sama autoga tööle, siis sain mina sellest seikluslikust tillikulutamisrallist omal moel osa – terve tee oli mul au lugeda sms-sse, mida ta oma hetkeorbiiditariga vahetas ja see sõnakasutus ja kiimasuseaste jätab enamused porrisaidid häbisse. Tšikid reaalselt saadavad talle,  (või saadab ta neid mõnelt teiselt numbrilt iseendale), et “Nurr-nurr, tahaks Su hiigelmasti otsas jälle karata, tule ja rebesta mind veidi” ja et “Uhh-Ohh, pidin tööl jälle vetsu jooksma, et trussikuid vahetada, kuna mõtlesin eilsele ööle ja nüüd täiega nirisen” jne. Annab mulle seda paska lugeda ja ise irvitab uhkelt kõrval, mõõtes heakskiitu oodates mu näoilmet.  Erilisemad hetked olid need, kui ma aitasin tal vastuseid sisse trükkida, kuna tal oli käes rool või õlu või siis mõlemad. Elu rikastab (ja õpetab ka?), mis ma oskan öelda. Tema spetsialiteediks olid #”#&%¤seiklusjutud, millesse  hariduslikke kübemeid sisse pikiti – kust alustada ja mis järjekorras mis aukudes toimetada jne. Täielik müstika. 

 Minu vaieldamatu lemmik oli aga üks tore Tonga poiss, kelle vanaema on pärit Norrast - oli kunagi Tongale seilanud ja kohalikku sõdalasse ära armunud. Selle norralanna lapselaps on kahevärviline - talvel on ta valge nagu luik ja suvel läheb täpselt nii pruuniks, nagu ülemiselt ja alumiselt pildilt näha on. Minu vaieldamatu lemmik oli ta seetõttu, et tema nahatooni monokroomsus peegeldus ka tema mõtlemisest - see oli täiesti kaheteemaline - seks või siis ... vaakum. See, kuidas tal kõik -absoluutselt kõik - pallid ("Hehee, ma ütlesin "pallid"!) ühte väravasse lendasid, oli täiesti hämmastav. Natuke lisanäiteid ei tee liiga, eksju:

• Hommikuti ei ütelnud ta tere, vaid karjus näiteks "AAAAAAAAAA!!!! Ma ootasin terve öö, et tulla sulle taha väänama, pane valmiiis" .. ja siis tuli ja kallistas, ise samal ajal sosistades "Oooaaa, just nii, hoia veidi veeel, oojaaaa". 
• "Ma kaotasin süütuse enne sündi, kuna ma sündisin till ees. Oma emale!" Teine, veidi pikem lugulauluversioon rääkis ka sellest, kuidas väljas oli külm, nii et ta läks mitu korda sisse sooja. Mamps oli täiega nautinud sünnitust. 
• Läksime ühte ilusasse häärberisse telki püstitama (Heheeee, ma ütlesin "püstitama") ja esimesena tervitas meid suur koer. Koerad loevad oma infot ikka sealt, kus kõige rohkem lõhna on, ehk kubemest. Kui meie tõmbusime instinktiivselt tagasi, siis tema sasis koeral turjast kinni ja hõõrus ta koonu piki oma kubet. See kuradi peni mitte ei hammustanud tal tilli otsast, vaid uitas truult terve päeva tal sabas. Arumaisaa.
• Kolm päeva arutles ta selle üle, et peaks laskma oma naisel endale strap-oniga taha kütta. Küsis ja arutles ja muretses ja kogus julgust. Neljandal päeval oli hästi vaikne ja häbelik, nagu puudel, kellel karvad maha aetud. Selline häbelik ja vaikne niru ühesõnaga. :)
• "Mu naine palus, et ma voodis talle midagi ulakat ütleksin. Teatasin, et "davai, keera oma perse siia, sa kuradi sitane libu" ja sain sellise litaka vastu kõrvu, et kukkusin voodist välja. Nüüd olen juba kaks nädalat elutoas maganud, kael on jumalast kange. Aga hei - elutoas magamine on meeste jaoks nagu telkimine!"
• Hommik. Uutele ajutistele tööjõulistele, kes tavaliselt on kidurad saksa hilisteismelised, peetakse karmil toonil loengut. Taustal astub tema autost välja ja ... imiteerib fantapudeliga meeltetult riistaimemist. Noored saksa seljakotirändurid on täiesti segaduses. Ja siis teatab ta - "Davai noored, kellest ma kõigepealt tõelise mehe teen?" Saksa noorsugu ei saa enam millegist aru ja tundub, et nad tahaks natuke nutta :)

Hämmastaval kombel suutis ta kõike seda teha nii südamlikult, et hetkegi ei tekkinud tunnet, et oled mingi rõveda pervariga pundis. See tema pidev kimpusolemine oli pigem armas! Ma mõistan, et seda on raske uskuda, aga nii oli. 

Natuke veel sissevaadet meeste imelisse maailma. Toon väikese nimekirja asjadest, mida täismehed enda riistana kujutavad:

haamer - riist

kruvikeeraja - riist

hot dog -riist

maja - riist

suur peotelk -riist

auto - riist

rekka - riist

koer - riist

tõstuk -riist

suruõhuhaamer - riist

laud - riist

töösaabas - riist

asfalttee - riist

kiiver - riist

mõni asi jäi välja, aga mõttest saate ehk aru - kõik on riist. Ja kui tõeline mees Sulle külla tuleb ja kassile pai teeb...siis tegelikult sügab ta ... :)

Mõni härra oli paari kuu kaugusel pensionist. Ja kui ma tööl näitasin neile, milline oli Mosfilmi logo, tuli üks vanadest härradest järgmisel päeval ja näitas mulle pilti. "Ma kohe teadsin, et ma olen midagi sellist kuskil näinud!". Muidugi oli pildil paljas tšikk, sarnases poosis. Vanahärra oli lihtsalt oma kogust vastava ajakirja välja koukinud ning pildi kõigile näitamiseks kaasa rebinud.

Kui linnavahel naistele signaalitada, siis lähevad nad politseisse ja annavad seksuaalse ahistamise kohta avalduse või lihtsalt helistavad tööle ja võid saada kirjaliku noomituse. Seega enam ei signaalitata - ja õige ka, eksole. Kui veoauto on käikudega pidurdamise ...ämm.. režiimil (?) ja jalg gaasilt tõsta, teeb mootor sellist .. vilistavat häält. Ja keegi ei saa miskit ega keskit kobiseda ja kõik autosolijad on õnnejunnis oma kenjaalsuse üle.  Tõepoolest, visake viis :)

Üks tööülesanne leidis aset kohalikus loomaaias. Varajane hommik ja nii mõnigi vend oli kergete jääknähtudega. Territooriumile võisid sõita ainult veoautod, seega meie, kes me olime kohale läinud oma transpordiga, rippusime veoautode uste ja tagaluukide küljes. Ühel hetkel märkame, et sel kõigesuuremal sõltlasel on till pükstest välja tuules lehvimas. Nalja kui palju kuni hetkeni, mil noorest perest mööda sõidame. Ülemus sai ka asjast teada ja mis ta kostis? "Ma olen ju teile varemgi öelnud, et sõitva auto küljes ei tohi rippuda!". Kõik.

On ju suur.. riist

Lõpetuseks üks tore lugu ka. On tore lõunapaus, vedelme põõsavilus, aga kõik mehed on vaiksed. Ja siis teatab üks, et "Muzza, Sa kuradi valevorst! Ma proovisin, ja ei olnud nii, nagu Sa lubasid".  Ja siis, järgemööda, ühinesid ka teised, isegi need kõige vanemad, et "Jah, kurat Sa ajasid meid juba elevile!".

Olin paar päeva varem neile rääkinud, kuidas kooliajal poistega omavahel kelkides veendunud olime, kui enne pihkupanemist 5 minutit oma käel istuda ja siis "surnud" käsi teistpidi pöörata, on selline tunne, nagu keegi teine teeks olemis toredaks. Nüüd oli minukord "heheheeee" naerda.

Reisimine avardab ikka hullult silmaringi.
Aitäh!

PS. See "Heheheee" on täiesti reaalne naer, mida need tüübid toodavad. Täpselt selline, nagu kunagi "Beavise ja Buttheadi" multikas kõlas. Sõidame loomaaias emust mööda, ja kolleeg viitab linnule, ütleb "Vaata!" ja siis teeb "Heheeeheee". 

põõsa kivi-suurkoovitaja, tundeline perelind

Selline on tänase peategelase otsetõlkenimi - bush stone-curlew. Esmalt me kuulsime neid - karavanpargi ööd kuulusid neile. Siis, kui päike loojus, hakkasid nad vaikselt, hästi aeglaselt välja hiilima. Väliköögis istudes nägime (pigem tajusime, et midagi liigub) neid silmanurgast. Ja kui viimanegi prožektor oli silma kinni pannud, võtsid need varjudeelanikud üle - lendasid edasi-tagasi ja karjusid kõige õõvastavamalt kiledat vilet. Nagu oleks kõri seestpoolt nii hullusti kriibitud, et vilel hääl ära. Päevasel ajal hoidsid nad varju- või siis sulandusid ümbritsevasse loodusesse, täielikud kamuflaažibossid! Paaril korral putukaid jahtides (selleni me veel jõuame) juhtus nii, et kuulsin nende hoiatavat kähinat tükk aega, ent ei saanud arugi, et praktiliselt olin neile peale astumas. Ohu korral kivistuvad nad - tihti täiesti ebaloomulikesse - poosidesse. Hea kaitse, kuna sulestik sulatab nad täielikult ümbritsevasse keskkonda. Ründavat nad ainult siis, kui hääääästi lähedale minna. Nii et mul vedas täiega, kuna hiljem sain teada, et kondasin nende maapinnale punutud pesa ümbruses, kus munad sees.

Kui laskub öö, väljuvad nad varjudest... :)

nad ei kõnni -  see on nende kaitserefleks, lambist kivistuda :)

Kes esimesel pildil ainult ühte lindu nägi, mingu tagasi ja vaadaku uuesti. Aeg läks edasi ja tibud tulid - sellest saime aimu, kui õnnelikud emme-issi me auto peatasid. Just nimelt - linnud peatasid me auto ja nii me siis ootasime, meil silmad imetlusest pärani ja linnupapa nagu vapikotkalehvik teed blokeerimas, kuni nende vetruvate tibukoibadega pisike ilmaime taipas asfaldilt kõrvale uimerdada. Õnneks nägime seda pilti üks päev uuesti, kui ringi seigeldes suurelt teelt läbi karjaväravate kõrvalisemale rajale põikasime.

Meie Mighty Mitsu

imetlesime ümbritsevaid karjamaid, kui ühtäkki - 

STOPPPPP! Ta ei lehvitanud neid tiibu -lihtsalt püüdis pälvida meie tähelepanu ja andis üheselt mõista, et teed kasutavad hetkel meie autost tähtsamad tegelased.

See pisike uimerdis oli kanamunast pisem :D

järjekordne kadumistrikk

 Püsisime paigal, kuniks rada vabastati ja anti luba edasi minna. Karavanparki jõudes ja teistele õhinal oma lugu rääkides saime teada, meie kohalikud linnuvanemad olid ühest oma lapsest ilma jäänud - väike tegelane oli õhtuhämaruses paterdanud otse autorataste alla. 

Seda, kuidas nad maailma kõige kurvemat hüüdu hüüdes pimeduses ringi lendasid, kuulsime mitmeid järjestikuseid öid. Kes arvab, et üks lind ei saa kurvalt hüüda, pole tibust ilma jäänud lindu kuulnud!

Aitäh! Et oma silmaga näha saime, et loomariigis ka tundeid näidatakse ja teineteisest hoolitakse.

meeste maailm

 Tööalaselt olen ma enamasti viibinud suht feminiinses seltskonnas, ent ehitusele tööle asudes muutus see 180 kraadi - avasin enda jaoks ukse täiesti uude maailma. Meeste maailma. Ossaraks, peaks ma ütlema -nii suurt uue maailma avastamist pole tükil ajal kogenud! Tuleb välja, et meeste näol on tegu raskekujulist sõltuvust põdevate inimtaoliste lihakogumitega, kes selles raskes katsumuses teineteisele igati toeks on. Ja vaevatud liigikaaslast toetatakse esimesest silmapilgust, kogu hingest!

Natuke oli sellise loodussarja kaameramehe tunne, kes järsku adub, et filmib midagi enneolematut - nagu oleks peale sattunud lõvidele, kes sebradega kuuvalges balletti tantsivad!

Hey!

Hey!

Jason.

Ma olen Jimmy.

Jimmy, kas Sa oled näinud seda, kus tüüp pea v#ttu lükkab?

Ma mõtlesin, et see on photoshopitud?

Ei ole, see on video! Näe, vaata!

Ja võtab taskust telefoni... ja vaatavad.. koos.. kaks suurt meest, kes äsja kohtusid, heli põhjas. Kui meil esimene paus tuleb, söön õuna ja vaatan, kuidas Jimmy ja Jason uusi videosid vaatavad ja silmade särades erinevatest pornonäitlejatest räägivad. Tundub, nagu kirjeldaksid nad oma imetlusest nõretavate kiidulauludega mõnda poppiidolit või sporditähte. Nii mõnelgi teisel on juurde lisada, et kas seda episoodi oled näinud ja oi, aga seda! Ja videod aina vuravad. Sain aru, miks telefonide hinnad sõltuvad suuresti sellest, kui palju andmeid nad endas kanda suudavad. Selle kaudu teenib porritööstus oma põhipapi. Kuni lõunani teeme tööd, milleks on lammutamine, ja noh, kõigile mööduvatele naistele hinnete panemine. Panovennad, noh. Võimalusel öeldakse kõigile ka viisakalt "Tere!" ja oh seda võidurõõmu, kui mõni neiu vastu naeratab - nagu oleks meesjumala ees sealasmas kõnniteel hargitama hakanud! Tuli lõunapaus, ja tuli Jasoni naine - tõi talle mäkist eine. Istusid siis ehituse kõrval autos, sõid ja amelesid. Naine läks, Jason tuli tagasi ja  hakkas kõigile viimast porrihitti näitama. 

Jimmy on Hollandist ja enne reisile tulekut töötas ta pornofilminäitlejana. Ilmselgelt on ta kõige haigem frukt huvitavam tegelane, kellega kokku olen puutunud. Osalenud on ta 70 filmis ja töökohustusi täites keppinud 50 naisega. 

Üks stseen oli selline, et keppisin üht eite, ja kümme neegrit seisid meie ümber ringis ja panid pihku. Kurat, ma tahan selle kaadri välja printida ja peale kirjutada, et "Jah, valged mehed ei suuda hüpata. Aga nad kargavad paremini!"

Kui ma küsisin, et kas see oli ta karjääri säravaim hetk, sain vastuseks, et ei. Parim oli siis, kui ta kuskil 200m mobiilimasti otsas niimoodi tagantpoolt rautanud oli, et hoidis šokis tüdruku pead üle ääre. Puhas kunst :) Sain ka teada, et paljudel tõelistel meestel on vähemalt kümme lemmiksaiti, millel silma peal hoitakse. Tihti koos semudega, või siis lihtsalt tüüpidega, kellega äsja oled kohtunud. Ma arvan, et see on natuke nagu kirikuskäimine - osad käivad kambakesi ja laulavad täiest kõrist, teistele on see selline isiklikum toiming, et lähed õhtuhämaruses google.com ja trükid higiste näppudega inglise keeles tiss ja tuss sisse. 

Meil olid sellised kataloogid, kuhu märkisime, et kes meeldib ja kes mitte. Sest, noh, vastumeelsega ei läheks kiima ja siis on kohe aru saada, et feik. Filmisime üht järjekordset stseeni ja mulle sattus uus partner, kellega ei olnud mingit keemiat. Pidin kohe kaks viagrat võtma. Tegime korraliku võttepäeva, ning siis läksin koju. Kodus küsisin oma tüdrukult, et arva ära, mida ma tegin? - Viagrat? - Ei, kaks viagrat! No ja siis keppisime terve öö veel otsa, sest mul oli endiselt vinnas. Pärast ei osalenud ma kolm nädalat üheski filmis, käiagi oli raske. 

Ja tüdruk?

Tema ei käinud paar päeva. Aga ma tegin talle ühel päeval hea nalja!  Läksin kööki, hakkisin sibulat ja hüüdsin talle, et kallis võta riidest lahti, heida voodile ning sule silmad. Jooksin tuppa ja viskasin talle sibula ja hapukoore segu jalgevahele! Sest nii ju süüaksegi kala! AhahaAHAHAhahaHAHAHHAAHhhhhaaaaa!

...

Jimmy, Sa oled täiesti vaimustav idioot. Ja tüdruk?

Me ei ole enam koos.

Järgneva paari nädala jooksul avanes mu silmaring märgatavalt. See ind, millega oma intiimsemaid seiku jagatakse, võttis mind mitmel korral sõnatuks. See oli vist teisel päeval, kui Rolandiga (no ta on rahulikult 60, seesama vana, kes mind palkas) garaažist jõusaali lammutama sõitsime. Jutuks tulid elukombed ja vitaalsus ja pillasin muuseas, et tema paneb vist küll täie rauaga sajani välja -no mees pakatab elurõõmust! Kogemata avasin aga vale ukse, ja kohe sain teada, et ta naine arvab, et ta on maailma kõige kiimasem mees, kuna ta peab kolm korda ööpäevas keppi saama. PEAB. Ja sain ka teada, et Rolandi armuke on üks aasia tüdruk, ja et Roland pole kunagi varem nii märga naist näinud-puuduta ainult näpuga ja juba pritsib! /kui keegi seda postitust veel loeb - tegelt ka,  ma ei mõtle seda välja!/ :)

Ruttu! Tule ruttu! Jimmy rebib mu käest suure betoonkamaka maha ja jooksen ta kannul välja, sest arvatavasti on miskit kohutavat juhtunud, ta on endast täiesti endast väljas. Jõuame majast välja ja....VAATA SEDA PERSET!!!! AAAAAAAAAARGH! KURAT MA RAMMIKS SEDA EITE IGASSE AUKU, TA ON NII KUUM, AAAAARGH!

Jimmy, Sa oled täiesti vaimustav idioot.

Teinekord läks Jimmy endast välja, kui rääkisin neist haledatest tegelastest, kes ühe põhjamaise baltiriigi pealinna suure ööklubi trepile kell 4 hommikul ilmuvad ja igalt vastutuikuvalt tüdrukult "Keppi tahad vä" pärivad. Tuli välja, et tegu on hoopis sangaritega, kes vaestele ja äratõugatuile, neile õnnetuile, kes kell 4 ikka veel kuival on, suure teene teevad. Kangelasmehed, kes ohverdavad end, et notsudel hea oleks! Sest ilusatel on kella kaheks kindlasti näkanud juba. Vot siis! Hetk hiljem kuulsin ma kõige otsekohesemat pick up line´i maailma ajaloos, kui ta ühele tüdrukule järgi hüüdis, et

Come here, I´ll put my caterpillar up in your ass, because that´s the only way you´re going to get butterflies into your belly!

vai.mus.tav

Pedofiilia peamine põhjus? Seksikad lapsed!

Mida öelda naisele, kelle mõlemad silmad sinised? Midagi, talle on juba kaks korda öeldud!

Meeste maailm, kuhu ma tööasjus sattusin, viis mu ka suure avastuseni. Nimelt on avalik arvamus meeste kahjuks tugevalt kaldu - ikka väidetakse, et naised suudavad mitut asja korraga teha ja mehed ainult üht. AGA! Kui Sa, kurat, kogu aeg seksile mõtled, ja samal ajal haamrit viibutad või rooli keerad või õlle jood, siis see on ju ka multitasking!  Kujutage ette - seob kikilipsu ja - mõtleb seksist; räägib Ülemiste Vanakesesega juttu ja samal ajal- mõtleb seksist; nuputavad uut plaani, kuidas elu veel rohkem p#rse keerata - ja samal ajal.. saate ise ka aru. Nii et jätke halvustamine!

Elu on ikka valus seiklus!

Aitäh!

karavanpargi veteranid

 Meie uueks kodukohaks sai ühe spordiväljaku kõrval asuva ütlemata armsa karavanpargi ütlemata mõnus telgiplats. Muidu ringi reisides ei saa aru, mis Elu seal toimub - tuled paariks ööks ja siis suundud edasi, eksole. Meie aga jäime mitmeks kuuks - see on täitsa korralik kogus linnulaulu-päiksetõusurikkaid ärkamisi! Ajapikku hakkavad silma üha rohkem need pargi "kohalikud"  - pikemalt peatuvad naabrid - ja neist saavad need, kellega hommikul kohvitad ja õhtul koos kokkad ja kellega pikadpikadpikad jutud maha räägid. Ning need, kes korraks, paariks ööks tulevad, nemad sähvivad me tajudest vaevumärgatavalt läbi.

 Karavanpark asus kesklinnale suht ligidal ja seal valitses ääretult sõbralik ja tervitav meelelaad. Meil oli köögi kõrval väike ürdiaed, aednik käis iga päev ja kaevas uusi lillepeenraid (tegu oli tõelise õitemerega!) ja ka ülejäänud töölised olid supersõbralikud. Tavaliselt on karavanpargis nii, et võtad kas vooluga platsi või mitte. Kui vooluga, siis maksad veits rohkem ja saad oma karavnile juhtme taha lükata, nii et külmkapp, telekas ja  pump töötaksid ing moblad laetud saaksid. Vooluta - maksad vähem ja ... imed näppu. Tavaliselt on ühisköögis paar kontakti, et hädavajalikumad laadimised saaksid tehtud - kui sedagi. Ja neid, kes nt rösteril juhtme seinast tõmbavad, et oma telefon laadima panna, põrnitsetakse pahatihti altkulmu. Selline elektrivarga tunne tekib. Seda kõnekam on fakt, et meie armsas karavanpargis oli igal laual pikendusjuhe, kus korraga 5 kodanikku oma läpakatele vurtsu sisse saavad puhuda!

 Pikemalt peatujatest saime rikkmaks paljude uute sõrade võrra. Üks kiivipere, kes elasid soojal ajal telgis ja ootasid, et vihmaperiood tooks odavamad majaüürihinnad. Neil oli kaks poissi peres - üks kooliealine, nii et saime vahest koduseid töid teha ja teine, kes, nägu mudane, lutt suunurgas mähkmete välkudes mööda lehekuhjasid ja lillepeenraid seikles. Ma olen täiesti kindel, et ta ei jää mitte kunagi haigeks ja kasvab kahe(kuup)meetriseks! Paar saksa paari oli - sakslasi on siin palju - ja mõned prantslased ka. Ja väike ääretult vahva šotlane oli ka, kellega väga-väga headeks sõpradeks saime. Ta suur unistus, mille poole ta tulutult püüdles, oli Bravehearti kombel prantuse printsessi n§^^uda :D Lisaks oli ta minevikus olnud automehaanik ja narkokuller, ning nüüd keskendus internetimalele, portugali keele õpingutele ja ukulele mängimisele. Loovisiksus ühesõnaga :) Tänu temale sõin esimest korda elus haggist (täitsa hea toit!) ja õppisin oma esimesed akordid - täitsa tore oli igal õhtul enne magamajäämist telgis ukulelet tinistada! Käisime ka koos vihmametsas jooksmas ja üleüldse olime pidevalt ninapidi koos.

Musikaalsust lisas meile juurde veel üks tegelane - Ziko -kes oli rändav moosekant / puusepp. Ta teeb kõik oma pillid ise - sellised kontrabassitaolised harfid jms. Tema telgis ei elanud, tal oli suur sinine buss, milles ta nomaadmoosekandi elu elab. Elujooksul on tal kolm maja ka olnud. Ja kolm naist ka, rehkendage ise :)

Üleüldiselt olen ma märganud, et sõprus on mingi asi, mis tõmbab. Näiteks kõnnin kööki, kus on kümme lauda, iga laua taga seltskond. Ja siis hakkab pihta - tõmme - sellest inimmassist lihtsalt tõmbab mingi inimese suunas, ise sosistades - sõbersõbersõber! No ja siis lähedki ja ütled tere ja asi ants, palju toredaid seikluseid hakkab juhtuma. Samas mõnest kõnnid iga päev mööda ja lihtsalt ajad tühja juttu - no ei ole õiget tunnet.

Meie see õige tundega laud nägi õhtuti pahatihti nii välja, et lisaks üleüldisele melule rääkis Ziko oma instrumentitest või sellest, kuidas veel paar aastat tagasi linnavalitsus moosekante palju paremini kohtles; šotlane Tim mängis telefoniga üle interneti kellegagi malet ja hääldas jutu sekka portugalikeelseid väljendeid (järgmisel aastal on ta Brasiilias inka õps); elav vutientsüklopeedia, sakslane Christoph mängis oma arvutis mängu "Football Manager 2013" (järgmisel aastal mängib ta "Football Manager 2014"); sakslanna Sabrina oli hästi vaikne ja viisakas, aga tihti hakkas naerma kõige esimesena, kui kuskilt nalja hakkas tulema; imekena ornitoloogihakatis Nicoletta püüdis meie jutul vahelduva eduga mõistlikkusemõõdet sees hoida ja unistas värvilistest sulelistest; kiivipere vanem poeg püüdis koduseid töid teha, mis tema ülihajuva tähelepanu tõttu ja ta ema ja minu pingutustest hoolimata kuidagi ei õnnestunud; ja kiivipere noorem võsu vaatas kõike seda oma suurte lapsinglisilmadega pealt ja lindistas (nii, nagu kõik kõneeelses eas lapsed lindistavad - kümme makki peas linti vuristamas). Vahvavahvavahva! Paarinädalaseid pause reaalsusest tegid meie sekka veel paljud - kanada prantslastest seksihullud; prantsuse (suureks vahelduseks) ülisõbralikud tüdrukud; Belgia sõbrapaar, kellest üks lesbi, teine gei; walesi kokk oma kalli kaasaga; itaalia juurtega imepisike tsemendivalaja, kes armastas ülekõige Elu, ja oma mootorratast ka.

See on ikka sigalahe, milliste vahvate inimeste rüppe see tõmbetunne viib ja milliseid imeilusaid hetki sellest sünnib! Ja kõik need karavanpargiveteranidest sõbrad - on terveks eluks uhkelt nagu ordenid mu rinnas säramas!
Aitäh!

teel ja teelt ja tagasi teele

Tee siin saarel on lõputu ja vahest on ikka väga-väga selline tunne, et oled kohe päris üksi - sadu kilomeetreid eimidagit. Seega on kohtumised meeldejäävamad, ja olgem ausad - natuke tavatumad. See, mida maanteel kohata võib, on päris huvitav. Suursaarel juhtub iga natukese aja tagant vastu tulema mõni ülilai veos -võtad natuke kõrvale ja lased maja või ufo mööda. Täitsa tihti juhtub nii, et enne veost ei tule mitte ohutusauto, vaid kaks politseiautot - esimene näitab käega, et davai, tõmba tee äärde - ja teine tuleb umbes minut hiljem ja vaatab, et kas oled ilusasti trassi vabastanud. Ja siis tuleb .. Eiffeli torn tuleb! Või miski muu täiesti arulagedalt suur kaevandusagregaat. Vahel tuleb suur liivatorm või teeehitus, ning mida põhjapoole, seda enam tegeldi ennetava põletamisega - toss tõusis taevani ning hiired jooksid elu eest, sabad seljas ja õhk oli neid jahtivaist kotkastest paks. Nii et teel ikka on, mida kogeda - suurt tühja üksindust ja veidraid kohtumisi. Kängurudest, dingodest, emudest ja uitlehmadest ei hakka sel korral rääkimagi.

Õhtu hakul, kui telk tagaistmel sirutusharjusi nõudma hakkab, on tarvis kuskile kõrvale tõmmata. Enamasti - kui eesmärk on kuskile kaugele jõuda - lepitakse puhkeplatsidega, mis jäävad teest mõnekümne-saja meetri kaugusele. Või lüüakse laager püsti roadhouse´i kõrval 10-dollarilisel "karavan park"- muruplatsil. Esimesel juhul pole dushi ja teisel juhul saab vetsus vett tõmmata. Ja mõlemal juhul kuuleb, kuidas rekkajuhid ka öösiti linnast linna vurades töötavad.

Mõnikord on aega rohkem, et minna uudistama - tõeline austraalia-elamus hakkab saabuma sadakond meetrit pärast kõrvalteele põikamist. Siis peab pidevalt pidurdama - emu tahab üle tee saada, ja emu ei ole kunagi üksi, ikka kaksi. Või näed nii suurt sisalikku, et lihtsalt...paned uksed lukku :) Teel Broome´i otsustasime sõita randa - umbes 10 km maanteest kõrvale. Jõudsime pimedas ja tuul oli nii vali, et vaiad lipendasid õhus ning selili keset telki olles oli kuppel ninani sissepoole kaardus. Sain ikka mitu korda öösel ümber telgi joosta ja liiva sisse sügavamaid auke kaevata. Ent hommik premeerib neid, kes iilide öö on suutnud vapralt üle elada- päev tervitas meid sinises rannas! Jah! Vesi oli nii sinine, et peegeldas temani jõudnud valguse üles pilvedeni, värvides ka need siniseks! Istusime, kiirestijahtuv kohvi kruusis ja suu ammuli näos, ning imetlesime seda malviinamaad. Pildid on pmst niipalju töödeldud, et võtsin veidi saturatsiooni maha, kuna..no see oli ikka liiga ebareaalne. Telgis elamine on meile kinkinud meeletult palju päiksetõuse ja muidki imelisi hetki! Soovitan soojalt! (Ainult et võtke soe pesu ja müts kaasa :))!

 Nii juhtub, kui teelt kõrvale põigata - öösel kaevad mänguväljakule unustatud lapse kombel liiva sisse auke, hommikul koged looduse seda maagilist poolt, mida hommikuti ainult paariks minutiks näidatakse, ja siis suundud tagasi teele. Sel korral saime veel ühe kogemuse osaliseks - kohtusime kõig ehedama austraallasega! Eheda austraalia vanamehe riietuse tunneb tavaliselt kaugelt ära - ta kas kannab piinlikult lühikesi pükse või tunnistab ainult ühte värvi maailmas - ja selleks on khaki. Meie kohtusime khakimehega, kohaliku isealgatusliku looduspargi valvuriga, keda igal sammul saatsid autoõnnetustest paranevad kängurud. Skippy´id ja Joey´id olid ta töö ja armastus - kui palju rohkem suursaarlane Sa veel olla saad - elad keset maagilist loodust, riietud khakisse ja kaitsed kukkurloomi? Piltidel selgitab ta ööselsaabunud lähedalt riides prantusese paarile, kängurude esimest suurt seiklust - sündides on nad kahesentimeetrised paljad viinerid, kes peavad  oma ühegrammise kerega üle emme kõhu kukruni roomama (seal on soe ja turvaline ja piima saab ka).

Mulle täitsa istub,et Elu on imeline - vahet pole, kas oled teel, teelt ära või sinna tagasi. Ikka on imeline! Määädzik! Ja et ikka korralikuks hõiskamiseks ära läheks, lisan veel lõppu, et

jes jes ja blis blis!

Aitäh!

Kata, Juta ja Olga

Austraalia nimevärk on üldiselt selline, et tsivilisatsioonisttulnu jaoks pole siin mingit loogikat. 40 000 aastat on siin ringi käinud abod ja pannud kohtadele omakeelseid nimesid. Paarsada aastat on nende jälgedes tulnud valged "maadeavastajad", kes on pannud kohtadele täiesti lambiseid nimesid - näiteks Uluru sai tollase Lõuna-Austraalia peasekretäri Sir Henry Ayers´i järgi nimeks Ayers Rock. Sadakond aastat edasi, ja kasutusele tuli Ayers Rock / Uluru. Veel paar vaaditäit viskit sai valmis, ja nimi muutus veel - Uluru / Ayers Rock. Samasuguse nimesegaduse leiame 25km kauguselt, kus laiub Uluru vähemtuntud, kuid mõnusalt kurvikam õde Kata-Tjuta / Mount Olga ehk The Olgas. Yumyumyum.

täiega mäenägu ju! ja kaks inimest ka, näete?

vallatud? ikka!

Wikipedia ütleb, et nende kurvide kõige kõrgem tipp sai Parun Ferdinand von Muelleri käsul Tsaar Nikolai I tütre, Venemaa Suurparuness Olga - selleks ajaks juba Württenbergi kuninganna Olga - auks nimeks Mt. Olga. Aasta varem oli Fedinand tänu Olgale ja tema mehele, kes oli Württenbergi kuningas Charles I, paruniks saanud ja see oli tema viis vastata komplimendile komplimendiga. Ferdinand ikka oskas olla von Mueller! Ülejäänud on juba mitte ajalugu, vaid kirju reaalsus, mis meile siltidelt nagu "Kata-Tjuta / Mount Olga" vastu vaatab. 

Nicole ja Kata, Juta ja Olga. Ja päike.

Kata Tjuta on äge - minu silmis isegi ägedam, kui Uluru! Kõrgeim tipp kõrgub 546 m ümbritsevast tasandikust ja lisaks kõige kõrgemale on seal veel 35 tippu ja mügarikku (ei tea, mitmekurviline oli Nikolai tütar :)?). 

Panime aga tossud jalga ja kärbsevõrgud pähe ja asusime Kata, Juta ja Olga kurvide vahel tiirutama. Muideks, maailma suurimad kärbsevarud asuvad Austraalia kõnnumaal, kui kedagi peaks huvitama. Nad harjutavad suure hoole ja innuga kuhjakesi silma-suhuronimist ja on selles väga osavad. Lisaks kärbestele nägime palju kaasteelisi - üks vanem mees jäi näiteks seisma ja teatas, et heeeeeeei, eesti keelt räägite! Tegu oli väliseestlasega, kelle vanaema Nõmmel elas. Ägeägeäge, pikalt ajasime juttu (äkki olime naabrid?)!

Visa Vanapaar ja Laura

Rada läks pärast esimest vaatepunkti raskemaks ja kiviklibusemaks, seega jäi kaasmatkajaid kõvasti vähemaks. Higistasime ja puhkisime võidu ühe vanapaariga, kes matkakaikalt tuge otsides ikka edasi ja edasi tudisesid. Igas vaatepunktis said nad meid kätte! Vaat, mis värske õhk inimesega teeb! Silmad on siiani imetlust täis, ausõna!

Väärt puhkehetk

Kiviseinad, mis koosnevad graniidist, basaldist ja liivakivist (ehk siis, koostis ei ole sama, mis Ulurul), hõõguvad päeva jooksul väga erinevates punasetoonides. Väga eriline ja teistmoodi kogemus- ei mingeid rohelusse mattunud mäenõlvu, puha punapunapuna! Hästi palju erinevates toonides puna. 

Siin isegi ei saanud enam aru, et mis maa tunne on

Lõpetuseks - lilled lugejale! :)

Kindlasti on maamärkidel hea teada, et neid igasugused erinevad rahvusgrupid ja rassid nimevääriliseks peavad - heal lapsel mitu nime :) Ise tundsime, et pikk nimi oli veidi liiga pikk ja see abokeelne palju suupärasem. 

Aitäh!

hommikukohvi emu seltsis

Enne Ulurut tuleb Mt. Connor. Nagu me hiljem teada saime :)

 Emud on lahedad elukad! Näha saab neid igal maanteel - ning kui suurelt teelt kõrvale tõmmata, võib kogeda emuvohangut. Nad kasvavad kuni kahe meetriseks, nende jalad on ühed tugevaimad kogu loomariigis (tirivad-tõmbavad traataedu puruks), jooksevad kuni 50 km tunnis ning lennuvõimekuselt oleme samal pulgal. Neid tuntakse nende uudishimu tõttu - pahatihti tulevad nad kontrollima, et mis asja Sa seal ajad. Kui üht teeääres märkad, tasub seisma jääda - neid on alati kaks. Vähemalt. Ja silma ei soovitata emudele vaadata, see võib tervisele hävitavalt mõjuda.

 Kui me Uluru (siin hääldatakse seda uluruuu) poole sõites ühte telklaagrisse sisse põikasime, võttis meid vastu just see lahe suleline.

ebamugaaaav

 See emu oli kohalik - adopteeritud lapsepõlves ja inimestega harjunud. Nii vähemalt meile öeldi..Õhtul tegi ta omi tiire ja nokkis muda ning ei tundunud üldse inimlihatoiduline olevat. Öösel kell kaks ärkasime aga selle peale, et miski püüdis meeleheitlikult meie telki pääseda - läbi selle nurga, kus Laura pea puhkas. Täiskuu heitis piisavalt valgust, et emu siluett telgile joonistada. Arvatavasti jaburaim asi, mille peale ärgata võib! Sellest ööst alates kuulun sellesse väiksesse eliitklubisse, mille liikmed on täiskuuööl trussikuteväel pooleldi telgist väljas olles emu pimedusse kihutanud. Aajess, I made it! :)

 Järgmisel hommikul, kui ma nõusid pesin, hängis emu sealsamas kõrval. Vaatas, kuidas ma kohvikannu loputan, siis seiras veejuga, seejärel mind ja nii edasi. Ilmselgelt lasin kannu vett täis ja hoidsin seda sõbramehelikult ta noka ees, kuniks ta on janu  kustutatud sai. Meeste värk, noh - öösel tehtud lollused rääkisime hommikuse joogi kõrval selgeks. Sellest hetkest kuulun sellesse väiksesse eliitklubisse, mille liikmed hommikuti emudega kohvitavad. Aaajess, I made it to that one too! :) Tasub ainult loodusele käsi  kohvi ulatada ja imed hakkavad sündima! :D

kuku

emuema

 Ja lõpetuseks üks pisike emutibu ka:

Aitäh!

kirkad hallid nomaadid

Austraalia teedel, võsas ja karavanparkides kohtab väga palju erinevaid inimesi, kes oma päevi teelolemisega sisustavad. Mõned on töölt paariaastase puhkuse võtnud, teised on viimased kakskümmend aastat teel olnud.  Tõsi, kohtab ka meiesuguseid nooremapoolseid ja peresid, kes lapsed paariks kuuks koolist ära on võtnud, et päris Elu näidata (kusjuures, seda soositakse õpetajate poolt - teelolemine kasvatab-õpetab kordades enam, kui klassis pinki nühkides). Aga see postitus on inspireeritud neist, kel hallid salgud džiibiaknast lehvivad. Neid kutsutakse hallideks nomaadideks - hallid tõesti ja eluviis nomaadilik. Ühistest teekaaslastest on just nemad need kõige seltsivamad, jutukamad ning tundub, et nad naudivad siin maamunal olemist täiel raual!

Meie teadvusse jõudsid nad siis, kui poolteist aastat tagasi esimest korda maanteele saime ja meile järjest džiibid - paat katusel, karavan sabas ja vanake roolis -vastu sõitsid. Nüüd oleme neid näinud hulgim erinevaid liikuvmaja vorme ning sattunud jutustama oi, kui suure hulga elurõõmsate tegelastega. 

Üldiselt on nii, et neil on kuskil kodu olemas - pooled on talve eest põgenejad, kes sõidavad kõleda vihma ja tuule eest üles Põhja, nautima kuiva aastaaega ning sellega kaasnevat. Kui Lõunas jälle ok on, suunduvad tagasi - seks ajaks hakkab üleval niivõinaa vihma sadama ja äikest prõmmima. Mõned käivad tööl ka - ja on sättinud asjad nii, et ilmuvad siis areenile tagasi, kui rahvas e turistkond taas liikuma hakkab. Pealegi, paljud Põhjas elajad sõidavad nüüd omakorda Lõunasse, kus sel ajal ei saja ega mürista. Nagu Tõus ja Mõõn, nagu Koit ja Estinha, nagu brutto ja netto. 

Teine pool on tõelisemast tõelisemad teerüütlid, kes ei põgene ilma eest, vaid on kulgemise viinud kõrgema kunsti tasemeni. Nii oleme näiteks kohtunud inimestega, kes viimased 10 aastat ümber Simpsoni kõrbe sõitnud. Kõrb iseenesest hiigelsuur pole, aga Aega, et Olla ja Avastada, seda nüüd küll :) Aga leiab neid ka mujalt, kui kõrbest - näiteks kui keerata maanteelt maha ja sõita mööda kruusateed 25 km, siis võib leida elurõõmsa seltskonna, kes mäenõlval päikest veiniklaasi loojutavad. (Vahemärkusena olgu öeldud, et ilma nomaadideta poleks kohalikul veinitööstusemaastikul pooligi istandustest - nad teevad joogivaldkonnas ikka korralikku käivet :)) Neil on ka klubid, millede hingekirjas sadu nomaade on. Lepitakse kokku, et sel ja sel kuupäeval kohtume seal linnas selles karavanpargis ja veedame paar kuud koos - ning minnakse omateed. Ja siis võib ühel päeval mõnes linnas juhtuda, et järsku on terve tänav rõõmsameelseid karavaniroolijaid täis, kõik omavahel juba pikka aega sõbrad. Ja see meenutab natuke 90. alguse besnujärjekordi, neid on tõesti palju!

Millega nad tegelevad? Peale kokkamise, matkamise (nad matkavad samu radu, mida meiegi!), restoranides käimise ja ohtra veinijoomise? Osad tegelevad majahoidmisega - kui mõni inimene tahab nt kuuks-kaheks reisime minna (mis on ka mõistetav, kuna nii kaugelt saarelt välja minek on suur ettevõtmine ja tasub siis juba minnaga korralikult), ent loodab oma kassi, muru ja pojenge veel elusana näha, võtab ta majahoidja. See omakorda annab võimaluse kuskil kogukonnas sisse elada ja korralikult (kodu)maad tundma õppida. Nomaadide paljusus on tinginud vajaduse ohtrate laagriplatside järele - ja ka vabatahtlike järele, kes neid korras hoiavad. Seal leiavad paljud nomaadid taas tegevust. Paljud maalivad või müüvad ehted või teiste reisijate kasutatud kila-kola. 

Raha? Tuleb enne raske tööga teenida, või siis teel olles - nii võib nomaade näha samasid juhutäid tegemas, mida euroopa reisisellid - õunal ju vahet pole, kas teda korjab 20 või 60-aastane käsi. Või kohvil, et kes ta lauale asetab. 

Lai silmaring, suur huvi reisikaaslaste ja nende päritolu / tegemiste kohta, naudinguga peetavad vestlused, mis mõnikord väga pikaks venivad. Paar korda on juhtunud, et nende jutupaunikutega vestlema jäädes on päike seljataga salaja ära loojunud. Lisaks- neil kõigil on meeletult ilus lugu, millest vahest au osa saada on - jah, Elu on kirju! Meie reisimise kohta ütlevad nad tavaliselt, et jumalast õige,  praegu ja noorena on parim aeg maailma avastada. While you're young and while you can.

Minu silmad vaatavad neid tegelasi imetledes - eriti nende entusiasmi ja elurõõmu. Näiteks jõudsime ühte laagripaika, milleni jõudmiseks pidi päris korralikult maanteest eemale sõitma (tõeline ilu on seal natuke sügavamal võsas). Esimene koht oli ilus järveke, mille kaldal hulgim peatujaid. Jätkasime oma teed (veel üks karjavärav, veel kääde-kurve), kuni saabusime enampeidus olevasse laagripaika, mis asus kuivava jõe kaldal. Jõelombid oli täis kalu ja neid kugistavaid linde, ning kaldal oli umbes paar erinevat veinikulistavat rõõmsameelset seltskonda. Esimne küsis telkimise eest raha, teised kudrutasid mõnusalt ja kolmas seltskond päris, et kas meile rock´n´roll meeldib - "what about sex and drugs?" ja mõirgav naer. Mööda jõekallast vetsuminek oli nagu Haapsalu peatänaval jalutamine, igal sammul peatu ja jutusta. Hommikul, kui me päiksetõusul kohvi jõime, rääkisid naabrid, et teel olles ununevad kõik need rohud ja antibiootikumid, mida võtma peaks, ühes argimuredega. Ning et saab keskenduda sellele kõige tähtsamale - elust rõõmu tundmisele. Uskumatult äge, kui särav võib hall olla!

Meie vaieldamatu lemmiknomaadipaar! 

Hommikukohvised inspiratsioonihetked

"Vaata, et halukott ka peale jääks!"

Oleks vaid selline mõnus, naerune, rõõmus ja aktiivne vananemine kõigile võimalik!
Kummardus ja aitäh!