püha tõe entsüklopeedia

Vaadake, kui sügavale laskub Wikipedia antud artikli 3. lõigus. Hämmastav detailsus! 

http://en.wikipedia.org/wiki/Ruja

skynet anyone?

 Erinevates tehnikablogides on viimase paari nädala jooksul muuhulgas sellised uudised olnud:

• Google salajane X-lab tegeleb tehisintellekti loomisega
• Mäletate, kuidas u 10 aastat tagasi näidati uudistes suure hõiskamise saatel, et teadlased on suutnud luua roboti, mis astub kolm sammu ilma pikali kukkumata? Boston Dynamics, mis tegeleb usa sõjaväele erinevate robotite väljaarendamisega, näitab oma videokanalis roboteid, mis suudavad a) majakatusele hüpata b) joosta ligi 50 km /h ja  c) seda:

• Google ostis paar päeva tagasi sellesama Boston Dynamics´i (ja sellekohane pressiteade väljastati reede hilisõhtul :D)
• Amazon Prime kulleriteenus:

• ebamugavalt tõelisena mõjuvad telemarketingi programmid eitavad telefonis, et nad tegelikult robotid on: http://io9.com/freakishly-realistic-telemarketing-robots-are-denying-t-1481050295 (lugege) ja kuulake - 

Kui sellised uudised on avalikult kõigile asjast huvitatuile vabalt saadaval, siis kuskaugelmaal asjad tegelikult on? Is this real world? :) Teen ettepaneku hakata mootoriõli varuma, see on arvatavasti ainus vahetusvahend, millest tulevased isandad hoolivad. Või hakkame üheskoos EMP-sid meisterdama! Ja muideks, mis on hetkel maailmas enimloetuimad uudised? Beyoncé šokeerib muusikatööstust, kuna avaldas ilma eelneva reklaamita oma uue albumi ekslusiivselt iTunes´is ning seda ei saa üksikute lugude kaupa osta! Ja käesoleva aasta popim instagrami-pilt on Justin Bieberi ja Will Smithi ühispilt! jne!

Meil on vaja asteroidi...sadu.

harak sülti lobistas...

Vaat-aga-vaat, mis teadmisi internetis jagatakse:

Populaarse lastelaulu kangelane Mutionu korraldas oma kuulsa peo 1926. aasta kevadel. Laulu algversioonist selgub, et see pidu läks käest ära ning lõppes joomingu, tüli ja kehavigastuste tekitamisega. Lasteajakiri Päiksetar nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number. Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku. Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi, samuti on luuletuse sisu muutunud viisakamaks.

Mis tingis kahe kolmandiku teksti väljaviskamise hilisematest trükkidest? Eks ikka luuletuse sisu. Mutionu kevadpidu, mida hilisemates versioonides kirjeldatakse lakooniliste ridadega “See oli päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega. Tõsi, luuletuse tekstist selgub, et Mutionu ja tema pere ei olnud tüli ega löömingu algatajad, nemad olid lausa ehmunud, kui pidu käest ära läks. Konflikti tekitas hoopis purjus Jänes, kes Siilile käpa peale astus. Seejärel hakkas Siiliga tüli norima Kaaren, viimaks sekkus löömingusse joobnud Karu ning tema järel teisedki loomad. Mutionu ja tema kaasa Mutitädi katsed tüli maha rahustada ebaõnnestusid ning mitmed loomad said madinas püsivaid kehavigastusi (näiteks Põder, kes jäigi lonkama), kuid lausa maha kedagi siiski ei tapetud.

Luuletuse autor on Alide Dahlberg, kes on näiteks lasteluuletuse “Väike Mai” autor. 

Mutionu pühadepidu

I

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, wanu

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügawal.

II

Paistis juba päike ere,

pääsis lumest samblapere,

wälja puges putukas,

tiibu triikis liblikas.

III

Liginesid kewadpühad.

Laines põllud, laines luhad.

Mutiperes kibe töö –

pühad käes on üle öö.

IV

Onu ise jooksis poodi,

ostis pärmi seitse loodi,

hakkas õlut pruulima,

tädi saiu woolima.

V

Lapsed keetsid mune hooga

ja weel mõnda muudki rooga,

wanaemal süldipott

podises kui wähikott.

VI

Kui siis algas kallis püha –

laual kannus õlu wiha,

süldikausse rida pikk,

worstirõngas kõwerik.

VII

Tuli kokku külalisi

karwaseid ja sulelisi –

lendas wares, harakas,

kull ja kaaren nupukas;

VIII

wantsis uhkelt karuhärra,

weeres siili okaskera,

jänes nudisabaga,

oraw kikkiskõrwaga;

IX

joostes tuli wäle põder,

hiljaks jäi weel reinuwader.

Siis kõik lauda istusid

pidurooge maitsesid.

X

Karu imes mesijooki

jänes rüüpas õllejooki,

wares mune krõbistas,

harak sülti lobistas.

XI

Põder limpsas õunasuppi

oraw näris worstijuppi,

kaarnal kapsapirukas,

kullil lihawiilukas.

XII

Aeti juttu, tehti nalju,

lauldi, joodi õlut palju, –

uimane ju karu pea,

teisedki ei piiri pea.

XIII

Jänes tantsis, õlletujus

siili käpa peale vajus.

Siilikene kiljatas –

linnupere ehmatas.

XIV

“Mis sa kilkad, nõelakera!”

tõstis kuri kaaren kära.

“Ole wait, wa pigilind,

siin ei keegi karda sind.”

XV

Riiu sekka segas karu, –

joobnult pole kelgi aru,

näitas hambaid rebane,

puskles põder wagane.

XVI

Mutirahwa raskeks mureks

riid läks wiimaks wäga suureks,

kausid, tassid lendasid,

kisklejad waid undasid.

XVII

Kui siis wiimaks lõppes tüli,

siili kasuk lõhki oli,

karul katki kistud west,

reinul kadund kõrwalest.

XVIII

Harakal ei olnud saba,

jänes otsis karku taga,

kaaren paistes nokaga,

põder jäigi lonkama.

kõrgustesse!

alt üles

Mägedega on üks tore lugu - nad mõjuvad nii võimsalt, et on suht selge, et mägi on boss. Boss nagu ookeangi - suur ja võimas. Mõni ime, et Kreeklased oma suured ja vägevad mäe otsa panid tegutsema - igati  sobilik ja väge täis koht ju! Kui me mööda teed, mis väänles mägede ja mere vahelisel kitsal ribal, oma laagripatsile lähenesime, panime juba vaimusilmas paika, et mõne otsa ronime kohe kindlasti! Omavahel arutasime, et ei tea, kas alla kolme tunni ronib üles või mitte. Järgmisel hommikul oli meid kaks, pühkisime  aga une silmist, võtsime mitu liitrit vett ühes ning hakkasime ronima - eestlane tossude ja leedukas (feik)crocsidega.

ülevalt alla

ülalt kõikjale

Nende mägedega on tõesti tore, teistmoodi ja aukartustäratav - vist tingituna asjaolust, et me vaatame neile alt üles. Ja üles jõudmine võtab nii palju aega ja on piisav ettevõtmine, et kesk seda okkapõõsarägastikus maadlemist ja kivilt-kivile hüplemist jäävad argisemad mõttesaginad kuskile kaugele, kusagile seljataha. Nii et kui võtad aega ning istud, siis oled ikka pikalt vait ja vaatad. Vaatad ümbritsevat ja kuna kõrvadevahe argist tühitähja enam täis pole, siis pöördub pilk endasse ja saad nii mõnegi asja selgemaks. Istusime kuskil kivil, tõmbasime hinge, vaatasime, ja tahtsin just rääkima hakata, et näe - mul on Eestimaal üks kõrge ja hea vaatega koht, kuhu saab Elu paremaks mõtlemas käia, ja et eriti tore on, et sinna ei saa lihtsalt kohale, vaid tuleb ikka enne minna, ja et Hagar Hirmus käis ka pojaga mäe otsas ja mina hakkan ka käima ja.. ja hakkas hoopis sõber rääkima. Sai palju asju selgemaks! Mäevägi, pole midagi parata!
Üles minnes tundus koguaeg, et tipuni on jäänud 100, maksimaalselt 200 m ronimist, ent iga kühmu tippu jõudes selgus, et maailm on ii-mee-lii-nee - kui meil on nii, et metsa taga on mets, siis mujal on künka otsas küngas! Lõpuks saime tippu - sinna tippude tippu. See, mis kaugelt tundus liblikavõrguna, osutus tuulesokiks - leidsime ka pikalt lahtirullitud vaibad, millelt paraplaanivennad ennast õhku jooksevad (veel üks asi juures, mis tuleb ära püroovida :). See, mis enne tundus suure lahesopina, näis pisikese tiigina. Nii see käib ja nii see ilm ja  maa näib :)

u 600 m ronitud

Tagasiteel kohtasime üht meest - mis oli täiesti lambine, kuna sel mäeküljel pole mingeid teid ega loomi ega hurtsikuid. Ja siis järsku - vuntsid, triiksärk ja viigipüks! Ainus arusaadav kõnekatke, mis peale "Hellooooo, my friends!" kõlas, oli "I´m Albano, I pick oregano!". Nii oligi - oregano (oregon? oreaagon? oregan?) kasvas seal puhmastena! Väga mõnus ja lahe. Paar päeva hiljem, kui põlenud põõsaste nõgist käed-jalad puhtaks said ja kriimud enam ei kipitanud, võtsime suurema kamba kokku ja läksime tagasi.

Väike Prints

enjoys the silence

sikk-sakk 

Kuna sai kambakesi mindud, siis oli ka häid mõtteid rohkem. Seega ei läinud me tuldud teed tagasi, vaid võtsime sihikule ülaloleva pildi keskel oleva sikksaki, mis tundus mõistlik alternatiiv olevat. Oligi! :D

Mäe teisel küljelt leidsime tee!

sellise hästi ilusa tee!

Ja veel leidsime ...

 .. ekskavaatoreid ja mehed, kes kivimurrus tööd rabasid teha ja nende ülemuse, kes seda pealt vaatas. Tegime pilti ja ainus, mis nad inglisekeeles meile öelda oskasid, oli "Facebook!". Uitlehmi ja kitse ja Kreekamaise isetekkelise prügimäe leidsime ka!

Võlumetsa leidsime ka!

Lõpuks jõudsime sikk-sakk teele ka - tuli välja, et see kulges küll alla, ja suisa otse meie koduni, ainult et mööda teist mäge! Niiet - üht mäge mööda üles, teist mööda alla, pole paha tulemus! :) Tee oli selline, midamööda keegi ei käi - eelmise postituse suur ämblik ja tema sada sõpra olid oma võrke pununud risti-rästi üle tee! Päris vahva oli neist läbi pugeda (neist, mida märkasime; teistesse sammusime tuimalt sisse ja siis jägnes üks kiire kiljumine-mässimine-väljarabelemine :)).
Vot selline lugu! Mägi on täiega boss - minge ta jutule, kui aga tunnete vajadust või leiate võimaluse, vahet pole, kas tossudes või crocsides! Ta on selline hea boss, retsept! :)

Ja .. saab selgemaks see Eluke!
Aitäh!

sotsiaalvõrgutamine

Vanasti ikka alguses täägiti ja siis alles shäägiti...aga nüüd?

viimaste päevade suurim uudis

ken tuli facebooki.

I can read you like a Facebook

Mul on viimastel aegadel siginenud mõte. Isikuandmetest. Ja nendest kaustadest, mis meie kohta kuskil kapis või serveris on. Selles ma ei kahtle, et kuskil on need olemas. Ja et on olemas "nemad", kes neid haldavad ja kasutavad, et hoida maailma meelepärasel kursil.

Teadlikult me täidame enda kohta ankeedi ja laeme üles pildid, mõni ka videod. Ning säutsume enda tegemistest kõigile, kes vaevuvad kuulama. Ja uputame tuttavaid teadetega a la "Meil on kõht kinni" või "Esimene kiku".

Ühesõnaga, anname teada oma tegevustest - see ei ole kellelegi uueks infoks, eksole? Ja so what, ise otsustan ju, mida ma orksis, fb-s, twitteris või msn-s jagan.

Aga mul on selline mõte, et päris ise vist ei otsusta ikka, mis infot anname.

Me käime ilusasti facebookis - kui aktiivselt küll need kõik 350 miljonit kasutajat käivad, kuid tegu on massiga vaadatuna praktiliselt igast perspektiivist.

Ja me teeme teste. Igasuguseid. Mina teen. Sina teed. Mõni teeb veel.

Ja teste on igasuguseid ning näiliselt suht süütuid. Teised on pikemate küsimuste-vastustega ja annavad suht üllatavaid vastuseid. Üllatavaid ses suhtes, et lähevad kas täppi või üsna täpi lähedale.

Ühesõnaga, neid on koostanud inimesed, kes teavad oma rida. Kellega me jagame neid vastuseid on üks asi. Ent mida need testid tegelikult, lisaks nähtavale / näilisele jäämäe tipule mõõdavad?

Kasvõi lihtne "kliki ja saa teada, kui Macgyver Sa oled" - näitab ju tegelikult minu edule orienteeritust, kangekaelsust, kuna teen seda testi korra ja loobun või lasen niikaua uuesti, kuni tuleb üle 70 %. 80%? 90%? How go-getter are you? Kui kõrgeks Sa noole lennu sihid?

Milline on minu tegelik sotsiaalne sidusus? Kellega ma tegelikult samastun/ koos tahan olla? Friend of the Day? With who are you going to get drunk? Mitu korda vajutad, oled valiv? Või on Sul küsimustike tulemustest kui sellistest poogen, vajutad lihtsalt, muigad, nõustud ja lähed eluga edasi?

Mida tegelikult mõõdavad valikvastustega küsimustikud, mis on koostatud ilmselgelt kellegi enama, kui asjaarmastaja poolt? Mida saab keegi minu kohta teada, kui ma klikin ühel vastusel kümnest? Mida me tegelikult endast räägime? Sõpradele nähtavad tulemused on jah, et Maur "on looduses kuu" või et "kannan hinges kurbust" või et "tahan igavesti noor olla" või et "olen "Family Guy" tegelastest Brian" vms. Millise pildi saab aga kokku see, kes haldab minu üksikvastuseid? Kõikidest testidest?

Tore on ju hallata väga suure hulga inimeste psühholoogilist portreed - eriti veel arvestades, et nad vastavad küsimustele ausalt - teevad ju testi iseendale? Kergem kallutada arvamusi; kergem pakkuda valikvariante; kergem ennustada eeldatavat käitumist - mõistad pööbli hingeelu, saad ka neile hinge vastavaid elukaid süstida. Tore on olla raamatus, kui oled peatükina end ise sinna kirjutanud. Ent varsti võib juhtuda, et me ei adu enam, mida tegelikult sinna kirjutame. Ja lõpuks kirjutab juba keegi teine - sind sinu teadmata.

350 m people, who can read you like a book?

And .. write into that book?

pildi sain nimekaimult - The Proverbial Lone Wolf Librarian´s blog.