alzheimers....

.... you don´t know what you´re missing
:)
Avastasime eile, et 8 aasta pärast olen 40. Äge!
Aitäh!

kala mädaneb peast

Tead, ma arvan, et tean, miks ma end nii sandisti tunnen! Esiteks, mäel oli nii kuradima külm ja rongis undas lakkamatult konditsioneer. Teiseks ... mis esiteks oli?

Kas sellist vanadust me tahtsimegi? Ah?

Reklaami haardes

Ohssaaa. Töötasin täna rannarestorani kioskiosas. Kaks vanemat Saksa turisti tahtsid saada Diet Coke'i. Suur oli nende kimbatus kuuldes, et meil on hoopis Pepsi ja Pepsi Max. Nad polnud neist midagi kuulnud. Kas tegu oli jookspannud alzheimeritega või on tegelikult ka võimalik elada ilus ja pikk elu vaid ühe megareklaamija infoväljas, jääb mind natuke painama. Ja vanad.... ei võtnud midagi juua. Vau.

posted from Bloggeroid

Ma ütlesin teile, professor, siin te juba olite.

Mul on tarvis töö jaoks uuendada tervisetõendit. Ja sellega on ilge jama.

Ütleme nii, et ma võin end vahest kehvasti tunda, ent olen leidnud viisid, tänu millele see kestab väga lühikest aega (tervenemine on alati väga lahe tripp iseendas :)). Tablakavaba elu on vägagi võimalik, ja nauditav pealegi. Ainus ravim, mida musse on manustatud, oli 2 a tagasi süst tagumikku, kui külm pea olematutesse seljalihastesse pesa tegi. Seega olen viimase enam kui kahe aasta jooksul oma perearstist suht kaugeks jäänud. Vähemalt ei ole ma ainus, lohutuseks seegi :)



Ja selle kaugeks jäämisega on ilge jama. Ma nimelt ei mäleta, kes mu perearst on. Maja tean, aga nime ega numbrit ei ole. Ja ei tule meelde ka. And that´s a kind of ilge jama I like!

Kust ma saan teada, kes mu arst on? Nüüd, mil mul teda nii vaja on.. :D Tegelikult ka, kes ta on?

ma mäletan, et mul oli meeles

Jah. Aastad läevad ning süntaksid mu kuplialusel ürgmaastikul samuti.
Tulin koju - rõõmsana. Terve tee rõõmustasin, kuna sain trennis ühe trikiga elik (hüppe)elemendiga väga hästi hakkama - nii nagu ikka, peab esmalt aju aru saama, kuidas midagi teha. Minu aju sai ka aru. Ja siis sai keha ka. Olin terve tee väga rõõmus... kuni vahetult enne kodu sain aru, et mul pole see trikk meeles, mis mul välja tuli. Justjust - mitte, et kuidas seda teha, vaid mis see üldse oli. Deeem. Aga rõõm jäi!

Ma arvan, et tulevik ongi selline - Sa oled oma laste üle õnnelik.

Ainult et sul pole aimugi, millised nad välja näevad.

iga elatud päev on samm lähemale...

Vähemalt nii arvab hr. Kreem, edu talle nende päevade lugemisel. Meie saime juba ammu hommikumaal teada, et time is eternal ja et selle kulgu pole mõtet arvestada.

Küll aga olen ma käed püsti tervitamas kõrget iga ja vanadust - ehk läheb tõesti õnneks ja lapsepõlv kütab raugematu jõuga otse vanadusnõtrusse tegemata vahepeal ebameeldivat ja kohustusterikast vahepeatust erinevate "kriiside" ja "pauside"rikkas täiskasvanueas.

Istusin ükspäev vanaemaga köögis. Vahtisime aknast välja, jõime kohvi ja higistasime. Lobisesime, higistasime.
"Mis Sa eile tegid?
"Ma ei mäleta"
"Aa. Mis siis ikka. Mida ise tegid?"
"... Kuule, ma ka ei mäleta.."
:D
Hiljem, pärast meeletut ajuragistamist, meenus meile, et olime eelmisel päeval samamoodi hommikut veetnud - loba, kohvi, higi.

Siia juurde sobib lugu, mida rääkis noorusliku olemisega, ent juustes juba halli kandev rohelistes tunkedes mees rahvapühatalgul Saarnaki laiu ainsa talu köögis:
"Marta on vana naine, asjad kipuvad meelest minema. Seega on tal köögis kalendri juures kirjake: "Paku kohvi". Nii teab ta olla viisakas, kui külalised tulevad.
Martale tulevad kaks sõbrannat külla - Rosalie ja Hilde. Istuvad, vatravad, vahest ehk koovad ka, ma ei tea. Marta võtab laualt nõud, viib kööki, peseb ära, vaatab seinale - "Paku kohvi" -"Ahah" - ja teeb uue kohvi. Ja niimoodi mitu korda, ikka nõud kööki ja köögist uue kohviga tuppa, kuni saabub teistel prouadel aidaa öelda. Lähevad siis Rosalie ja Hilde mööda teed, Rosalie ühmab - "Näe, Marta ei pakkunud isegi kohvi!".
"Kas me käisime Marta juures?"."

nimed, mis originaalis olid, mulle muidugi meelde ei tulnud. juhhei!

ta tuleb!

Kogu oma elu me ootame teda. Kui ta lõpuks täies hiilguses kohale saabub, ei mäleta me, et oleme terve oma elu ootusärevuses särisenud.

Seda juhtub ikka, et jätad võtmed ja rahakoti tööjuurde - annab elule tsipake vürtsi juurde. Aga PALGAPÄEVAL?

Ning tõeliselt põnevaks läheb elu siis, kui töökoha ja kondikapi vahel lamab 40 km rööpaid - liipreid ning kotis on hambahari, uikarid, higipulk ja ujumisprillid.

Samas tuleb järeldada, et vanadusnõtrus on parim vabandus võtmaks ette üht korralikku sleepover´it, eksole? :D Tööle jõudsin ühesõnaga tagasi väljapuhanuna ning oksi-lehti juustes ei tolgendanud.

Täna unustasin ka midagi maha, ent hetkel ei meenu, mis see oli.

Nii et -ta tuleb, olgu ta tervitatud!

Seega ja käesolevaga, kallid sõbrad, palun Teil nüüdsest enese (taas)tutvustamiseks lapsepõlvepilte kaasas kanda.