Tõeline metsapeatus

Seda mainis Mark oma õe ekspeika maalapi kohta ka veel, et tualett on seal eksootiline. Oli tõesti! Tõeline maadeavastaja tunne oli rinnus, kui selle lõpuks leidsin! Vetsupeitus! See oli vihjeks, et kuskil miski end peidab:

Otsisin tüdrukud üles ja näitasin neile ka oma leidu, nad olid suisa sillas :)

"palun käi minu eest ära" :D

"tegelikult vist ei olegi tarvis minna"

"Ah ei, mis mina, ma tulin niisama kaasa"

Hullem kui tittede potitreening, ausõna :) Viimati olin sarnases olukorras, kui olime turbogrupiga kooliööl õudusjutte vestnud ja nad kummitusehirmus üksi vetsu ei julgenud minna :) Eputasid mis nad eputasid, aga lõpuks sai loodus võitu ja kaks enesületajat oli maailmas juures! Vahel ongi vist nii, et suureks seikluseks kõlbab ka kodune potilkäik.

Arvake, kas keegi sel öösel läks vetsu või mitte :)

"Üksi seisan ma metsas, seltsiks võsa"

Elu on ikka valus seiklus ;)
Aitäh!

Summer in Sumner

 Christchurchis surfamisega oli nõnda, et kui me kodust minema hakata, siis pooletunnitee kaugusel oli kaks randa - kaugem ja idüllilisem Taylors Mistake ning lähem ja avalikum Sumner Beach. Tegelikult eraldas neid see neemenukk, üle mille ülemisel pildil udu voogab. Nähes sellist vaatepilti, otsustasime tol korral Sumneri kasuks ja saime osaks korralikust udupeost.  

 Inimesed ei teinud teist nägugi - kui oled otsustanud vaba päeva rannas veeta, siis ega see ilmast olene! Hea teada, et peale meie leidub maailmas veel inimesi, kelle jaoks "suvi" suht tinglik mõiste on :)

 Seekordne surfikogemus oli hästi eriline - nähtavus oli täpselt selline, et kallast polnud näha ja enamik kaaslauatajaid kadusid kuskile valgesse vatti ära. Nii leidsingi end hiigelpilve mässitud laineil surfamas. Kui paradiis on selline, siis hell yes, I´ll take it! 

 Mõned hetked raiuvad end oma erilisusega igaveseks meelde. Super, kui selleks hetkeks juhtub rannaskäik olema, priima värk!

Aitäh!

karavanpargi veteranid

 Meie uueks kodukohaks sai ühe spordiväljaku kõrval asuva ütlemata armsa karavanpargi ütlemata mõnus telgiplats. Muidu ringi reisides ei saa aru, mis Elu seal toimub - tuled paariks ööks ja siis suundud edasi, eksole. Meie aga jäime mitmeks kuuks - see on täitsa korralik kogus linnulaulu-päiksetõusurikkaid ärkamisi! Ajapikku hakkavad silma üha rohkem need pargi "kohalikud"  - pikemalt peatuvad naabrid - ja neist saavad need, kellega hommikul kohvitad ja õhtul koos kokkad ja kellega pikadpikadpikad jutud maha räägid. Ning need, kes korraks, paariks ööks tulevad, nemad sähvivad me tajudest vaevumärgatavalt läbi.

 Karavanpark asus kesklinnale suht ligidal ja seal valitses ääretult sõbralik ja tervitav meelelaad. Meil oli köögi kõrval väike ürdiaed, aednik käis iga päev ja kaevas uusi lillepeenraid (tegu oli tõelise õitemerega!) ja ka ülejäänud töölised olid supersõbralikud. Tavaliselt on karavanpargis nii, et võtad kas vooluga platsi või mitte. Kui vooluga, siis maksad veits rohkem ja saad oma karavnile juhtme taha lükata, nii et külmkapp, telekas ja  pump töötaksid ing moblad laetud saaksid. Vooluta - maksad vähem ja ... imed näppu. Tavaliselt on ühisköögis paar kontakti, et hädavajalikumad laadimised saaksid tehtud - kui sedagi. Ja neid, kes nt rösteril juhtme seinast tõmbavad, et oma telefon laadima panna, põrnitsetakse pahatihti altkulmu. Selline elektrivarga tunne tekib. Seda kõnekam on fakt, et meie armsas karavanpargis oli igal laual pikendusjuhe, kus korraga 5 kodanikku oma läpakatele vurtsu sisse saavad puhuda!

 Pikemalt peatujatest saime rikkmaks paljude uute sõrade võrra. Üks kiivipere, kes elasid soojal ajal telgis ja ootasid, et vihmaperiood tooks odavamad majaüürihinnad. Neil oli kaks poissi peres - üks kooliealine, nii et saime vahest koduseid töid teha ja teine, kes, nägu mudane, lutt suunurgas mähkmete välkudes mööda lehekuhjasid ja lillepeenraid seikles. Ma olen täiesti kindel, et ta ei jää mitte kunagi haigeks ja kasvab kahe(kuup)meetriseks! Paar saksa paari oli - sakslasi on siin palju - ja mõned prantslased ka. Ja väike ääretult vahva šotlane oli ka, kellega väga-väga headeks sõpradeks saime. Ta suur unistus, mille poole ta tulutult püüdles, oli Bravehearti kombel prantuse printsessi n§^^uda :D Lisaks oli ta minevikus olnud automehaanik ja narkokuller, ning nüüd keskendus internetimalele, portugali keele õpingutele ja ukulele mängimisele. Loovisiksus ühesõnaga :) Tänu temale sõin esimest korda elus haggist (täitsa hea toit!) ja õppisin oma esimesed akordid - täitsa tore oli igal õhtul enne magamajäämist telgis ukulelet tinistada! Käisime ka koos vihmametsas jooksmas ja üleüldse olime pidevalt ninapidi koos.

Musikaalsust lisas meile juurde veel üks tegelane - Ziko -kes oli rändav moosekant / puusepp. Ta teeb kõik oma pillid ise - sellised kontrabassitaolised harfid jms. Tema telgis ei elanud, tal oli suur sinine buss, milles ta nomaadmoosekandi elu elab. Elujooksul on tal kolm maja ka olnud. Ja kolm naist ka, rehkendage ise :)

Üleüldiselt olen ma märganud, et sõprus on mingi asi, mis tõmbab. Näiteks kõnnin kööki, kus on kümme lauda, iga laua taga seltskond. Ja siis hakkab pihta - tõmme - sellest inimmassist lihtsalt tõmbab mingi inimese suunas, ise sosistades - sõbersõbersõber! No ja siis lähedki ja ütled tere ja asi ants, palju toredaid seikluseid hakkab juhtuma. Samas mõnest kõnnid iga päev mööda ja lihtsalt ajad tühja juttu - no ei ole õiget tunnet.

Meie see õige tundega laud nägi õhtuti pahatihti nii välja, et lisaks üleüldisele melule rääkis Ziko oma instrumentitest või sellest, kuidas veel paar aastat tagasi linnavalitsus moosekante palju paremini kohtles; šotlane Tim mängis telefoniga üle interneti kellegagi malet ja hääldas jutu sekka portugalikeelseid väljendeid (järgmisel aastal on ta Brasiilias inka õps); elav vutientsüklopeedia, sakslane Christoph mängis oma arvutis mängu "Football Manager 2013" (järgmisel aastal mängib ta "Football Manager 2014"); sakslanna Sabrina oli hästi vaikne ja viisakas, aga tihti hakkas naerma kõige esimesena, kui kuskilt nalja hakkas tulema; imekena ornitoloogihakatis Nicoletta püüdis meie jutul vahelduva eduga mõistlikkusemõõdet sees hoida ja unistas värvilistest sulelistest; kiivipere vanem poeg püüdis koduseid töid teha, mis tema ülihajuva tähelepanu tõttu ja ta ema ja minu pingutustest hoolimata kuidagi ei õnnestunud; ja kiivipere noorem võsu vaatas kõike seda oma suurte lapsinglisilmadega pealt ja lindistas (nii, nagu kõik kõneeelses eas lapsed lindistavad - kümme makki peas linti vuristamas). Vahvavahvavahva! Paarinädalaseid pause reaalsusest tegid meie sekka veel paljud - kanada prantslastest seksihullud; prantsuse (suureks vahelduseks) ülisõbralikud tüdrukud; Belgia sõbrapaar, kellest üks lesbi, teine gei; walesi kokk oma kalli kaasaga; itaalia juurtega imepisike tsemendivalaja, kes armastas ülekõige Elu, ja oma mootorratast ka.

See on ikka sigalahe, milliste vahvate inimeste rüppe see tõmbetunne viib ja milliseid imeilusaid hetki sellest sünnib! Ja kõik need karavanpargiveteranidest sõbrad - on terveks eluks uhkelt nagu ordenid mu rinnas säramas!
Aitäh!

Broome, Darwin ja Litchfield NP

Broome´is ja Darwinis peatusime ainult põgusalt. Esimeses käisime vana töökohta vaatamas ja see tundus jube pisike ja rasvalõhnaline ja üldsegi mitte nii uhke, kui kaks aastat tagasi. Teises tegime Lauraga tugeva kalli ja lennutasime ta uutele suurtele seiklustele vastu - mul on nii hea meel, et ta meiega enamuse tripist kaasa tegi! Good onya, Laura! Nii B  kui D kinkisid meile ilusad päikeseloojangud - suursaare viimased merreloojumised, sealt võtsime suuna idakaldale.

Broome ja Cable Beach täpselt neis värvides, mida mäletasin

Darwini lennujaam loojangu hakul

ja 10 minutit hiljem- pabahh!

 Kuna tee oli pikk ja meil oli nüüd tarvis risti läbi saare sõita, panime ajama - seega selline põgus kokkupuude Darwiniga. Eelmisel korral veetsime seal ühe öö ja siis lendasime minema, seekord higistasime telgis tublid kolm ööd. Linn on suur ja ilm on saun ja ma saan täitsa aru, miks nii paljusid sinna tõmbab. Meid aga tõmbas idakaldale, Suure Vallrahu poole. Niipaljukest leidsime ikka aega, et hüppasime sisse Litchfieldi rahvusparki, mis on Darwinist paaritunnise sõidu kaugusel ja seetõttu kohalike hulgas väga populaarne koht, kus varbad likku pista. Juhtumisi oli koolivaheaeg. Tuleb välja, et Austraalia koolivaheaeg veedetakse perega üheskoos vees istudes. Vaheaeg on spa-aeg!

Kes sinnakanti sattub, näeb kindlasti koskesid- neid on seal jalaga segada! Üks oli väga kõrge topeltkosk, mille ees olevas järves oli hea ujuda - pargivahid teostavad pidevat krokuvalvet, seega oli vees hea kindel tunne :) 

 Väiksemad nired meelitasid meid üles ronima ja kaljuseinas olevaist aukudest jahutust otsima.

 Kohtusin ka kosega, mis senini on minu kõrgeim - allasadamise kohapealt. See parempoolne - 

Hommikune jooksuring ei saagi kuskil mujal ju lõppeda! Väike sulistamine, natuke kaljuronimist ja siis umbes 20 minutit vaimset valmistumist. Ja siis...piiiiiiiiiikalt lendamist! Oli veel kõrgem, kui Uus-Meremaa kosk! Ohutusinspektoritele (tsau, issi, tsau, emme!) võin kohe öelda, et jah, tegu on täitsa kontrollitud hüppekohaga, ja sai isegi veel igaksjuhuks enne sulistatud ja veendutud, et allpoolt miskitsorti üllatust ei tuleks. Üleüldse, viimasel ajal olen ma hakanud enne lolluseid üha rohkem ohutusele tähelepanu pöörama - suureks hakkan vist sirguma, täiseaga kaasneb vastutustunde kasv, onju? (Mitte, et ma usuksin,et viimased kaks lauset mind loengust päästavad, aga proovima ju peab :). Lõpetuseks - vaadake, kui sulnis on kose otsas olla!

Aitäh!

eestlane telgib

Misasi see voodi veel on? Viimase paari kuu jooksul oleme sõitnud üsna pika maa maha - üle 20 000 km. Ja kogu selle aja oleme elanud telgis. Telk - selline tavaline hõbedane kahekihiline kuppel - on tublilt vastu pidanud - vihmas ja paduvihmas, tuules ja marus. Väga suure tuulega muutub see kuppel maadligi munaks, aga pikali saab ikka olla, pole viga. Rannaliivast on tuul vaiad välja rebinud ning mõnikord ei ole lootustki neid maasse saada (ma teen tulevikus oma telkla, kus kõigi vaiad maasse lähevad ja sinna ka jäävad). Mõni öö, kui oleme kõrbes olnud, oleme teineteise kaisus lõdisenud. Mõned troopilisemad ööd on möödunud higiloigus liugu lastes. Ja päris pikalt saime selles kolmekesi elada.

Üks ilus uus sõna ka - glamping. Ehk siis, Glamorous Camping. Suursaarlased glämbivad siis, kui kämpimine lahja tundub - siis pannakse telki suur õhkmadrats, sellele padjad-tekid ja veini juuakse kaasavõetud pokaalidest, mitte metallkruusidest. Meie glämbime ka, aga omal tagasihoidlikul moel. Suure madratsi asemel magame mitmel kihil magamiskottidel, meil on suisa neli patja ja tiigripildiga tekikotis elab mitu hane. Mõnus on! Me saaksime täiesti vabalt autos ka magada - aga telgi ülesseadmine tundub lihtsam, kui kogu maise vara esiistmele liigutamine. Ja seda vara jätkub küllaga, jahust-riisist varurattani. Pealegi saab telki õhutada nii,  et sääsed - ämblikud- maod jäävad õue. Me oleme nii paljudes ilusates kohtades peatunud, et ka ilma kummipaadita on väga glämm tunne. Jeeei :)

 Telgis tuleb külla ääretult hea uni -selline sügav. Nagu ader, mis tervet põldu korraga künnab. Lisaks heale unele oleme me saanud osa ütlemata paljudest päikesetõusudest - linnud laulavad üles, ei mingit põõnamist! Ja isegi kui kõrvadel magaksime, ärkaksime ikkagi üles - see väike paarikraadine temperatuurilangus, mis vahetult enne päiksestõusu aset leiab, hiilib läbi telgiseinte ja tekinurkade, et uut päeva kuulutada. On väärt kuulutamist tõesti! Kõige imelisem valgus - kui päike paistab nii madala nurga alt, et kogu maa ja ilm lööb särama - kestab pelgalt paarkümmend sekundit ning libiseb tavaliselt uniste laugude eest märkamatult mööda. Seda suurem rõõm, kui mõnel harval hommikul üksteisele otsa komistame!

Telkimine jätkub praegu troopilises Cairnsis. Karavanpargis on lihtne - muna ja piim istuvad külmikus, hallid nomaadid oma karavanides ja meie kasutame telki ainult magamiseks  - ülejäänud ajaga on, mida peale hakata. Kui ma varem tahtsin kolekangesti 500grammist pooliku veepiisa kujulist matkatelki, millesse sisse peab roomama, siis praegu olen aru saanud, et rahulikumat sorti üle langendike kulgemiseks sobib meie kuppel väga hästi - seal saab suisa sirge seljaga istuda, raamatut lugeda ja ruumi jääb veel ülegi!  Kui pea ukse juurde panna, siis näeb kuni une tulekuni tähistaevast - ja keset ei kusagit, ilma valgusreostuseta, on taevas hoopis teine!

 Vahest käivad meil ka külalised - näiteks ärkasime, kuna keegi püüdis end järjekindlalt telki nokkida. Võin kinnitada, et poolalasti kell kaks öösel telgiukselt küllakippuvat emu ära ajada on väga ebareaalne kogemus!

 Ühte ajutist öömaja haldas linnuonu, kelle valduses pesitsesid suured kakaduuparved ja kümned vabalt ringiliikuvad paabulinnud - puurid olid ka, aga neis olid jänesed. Mõnel öösel emu, teisal hommikul paabu. Uluru juures aga olid meil sellised naabrid -

Aitäh!

uputab muresid

väikesed indiaanlased

"Meil maal" ehk üks neist paljudest rõõmsavärvilistest hetkedest talulaagris :)

Inimesi pildistada - meeldib mulle harva, sest noh, lihtsalt ei oska (küll ma õpin). Aga indiaanlasi ja muid pärismaalasi  -neid klõpsiks veel ja veel! 

Aitäh!