Neluga teel

Nendest mägedest tuleb läbi minna, et läänekaldale jõuda.

                                                          Arthurs pass on üks ilus-kaunis sõiduelamus.

Tööelust kirjutan varsti veel, aga vahepeal natuke looduseilu ja muud sarnast ka. Meile tuli nimelt külla meie armas-kallis Nelu, kelle koos telgiga kuuks ajaks autosse pakkisime ja teele asusime. Sõitsime Christchurchist Arthurs passi kaudu läänerannikule. Hakkasime avastama Uus-Meremaa Lõunasaart.

Castle Rocks ja üks hiiglamaäge puu

Sealse ööbimiskoha kohta teadsime ainult niipalju, kui meie kiivi-issi meid juhatas - et sõitke läänekaldale välja, keerake Kumara juures merd silmates maanteelt paremale ja sealt omakorda teisele teeotsale, mis jõuab kinnisvaralapile, millel on merekonteiner, väike päevinäinud karavan ja hiiglamailus merevaade. Et see maalapp kuulub tema õe endisele peikale, kes ise hetkel Wellingtonis elab ja kes heameelga meil seal lubaks telkida.

                                                   As kiwi as it gets ehk väike päevinäinud karavan

Jõudsimegi mereni välja, nägime laineid ja igasuguseid teeotsi, aga seda õiget ei leidnud kuskilt. Viimases hädas sõitsin ühe häärberi õuele, koputasin ja rääksin uksele ilmunud daamile kogu loo - et oleme eestist, elame Christchurchis ja otsime oma korterikaaslase õe (kelle nime me ei mäleta) ekspeika (kelle nime me ei tea) maalappi, kus on konteiner, karavan ja vaade ning et me plaanime seal ühe öö veeta. Daam uksel mõtles veidi ja arvatavasti jõudis järeldusele, et nii lambist lugu ei anna välja mõelda, ning juhataski meile õige teeotsa kätte. Ausus ruulib, eksole :)

Vaade oli täitsa talutav, sama võib söögi ja seltskonna kohta öelda :)

Lauluõli juhhei

Matkamööbel oli muideks kohalik 

Suurepärane, millistesse olukordadesse ja kohtadesse sõbrad meid suudavad juhatada! Sellest kohast on mul veel kaks asja mainida, aga mõlemad väärivad minuarust eraldi sissekannet.

Aitäh!

ilmselgelt on evolutsioonil juhe kokku jooksnud

Aitäh! :)

Jimmy perekonnanimemüsteerium

Kes siis seda reklaami ei mäletaks? :)

Arvatavasti oleme me kõik, kes seda reklaami näinud, kasvõi korra proovinud Jimmy perekonnanime järgi öelda - Humuhumunukunukuapua'a. Tuletame meelde:

h u m u h u m u n u k u n u k u a p u a ' a

Kui te seda sõna guugeldate, saate aru, miks väike okeanoloog minus äratundmisrõõmust kilkas :) (jah, otseloomulikult on tegu prokrastinatsiooniga).

Igapäev midagi uut! :)

Aitäh!

üks hästi eriline spahooldus

Natuke nagu mudaravi. Kui on konnasilmatõbi, aitab geikreemiravi. Või miskit sinnakanti.
Aitäh!

Dear World, Really?

Tõesti ongi nii - me kõik oleme mingis asjas andekad e wtff.

Täiesti teadlikult kahe f-iga.

Aitäh! 

huvitavaid kirjandusteoseid

kaks kaunist kodumaist neidu

Suures teatris saime kokku Kertuga, kellega Busseltonis pool aastat tagasi tuttavaks saime (see on ikka hämmastav, kuidas kõik me samas rütmis läänest itta loksume :)). Juttu jätkus kauemaks:

Aitäh!

ooperimaja saladused

"Kui mina Sydneysse lähen, siis tahan ma Ooperimaja seestpoolt näha - ma ei taha olla see turist, kes jalutab sadamasse, teeb purjemajast klõpsu ja ongi kõik! Ma tahan seal ooperit näha, tantsu nautida või sümfooniaorkestrit kuulata!" Nii olen ma kuulutanud ja iseendale sisendanud kogu selle aja, mille jooksul olen teadnud, et Sydeysse sattun. Noniii. 

Tegelikkusel olid muidugi omad plaanid - niipea, kui ooperimaja silmasin, haarasin kaamera järele. Ilus on vaadata ja need kaared ja jooned on ikka vägevad! Äge!

Tegelikkuse teine plaan, mis minu kui suurejoonelise kultuurinautleja pildiga ei klappinud, oli kaunite kunstide nautimine. Nimelt on Ooperimajal saladus - nad ei mängi oopereid ega ballette ega sümfooniaid igal päeval! Isegi mitte igal nädalal! (See ei ole see saladus, millele ma pealkirja viirtan). Mõtlesin omaette, et miskuradiperseseesiisnüüdon!?, Estonia suudab igapäevaselt miskit paugutada ja nii hästi, et inimesed sõidavad laevaga üle mere heast asjast osa saama, ja siin, masside keeristormis, essugi! Tegelt valetan - essu oli küll - Sydney ooperimajas jooksis sel ajal, kui ma seal silmi pööritasin, muusikal. Püha Öölapse vaimu ja Linnahalli varemete nimel, muusikal, Ooperimajas! Võttis vanduma küll :) Järgmiseks kolib tsirkus sisse, tegid juba uksetaga liigeseid soojaks - 

kultuurišokk!

Teine variant seestpoolt maja kaeda oli ühineda tuuriga, mis maksis jällegi nii palju, et ma mõtlesin, et kas siis nüüd ongi nii, et kõõlun siin kaldapeal ja püüan vaimusilmas endale maja sisemust visualiseerida. Õnneks andis see krutskeid täis Tegelikkus mulle armu - paar päeva ootamist ja kuulsal majal täitus 40 aastat! Toimus suur pidu ja Taanist olid suisa prints ja printsess kohale toodud ja inimestele jagati kooki - ning mis kõige vahvam - sissepääs majja oli prii! Nähähähähäääää! 

Aga nüüd pealkirja juurde. Nimelt on ooperimajal saladus, ja ma olen täiesti kindel, et ma pole esimene, kes selle lahti on murdnud. Või olen? Kohe saame teada.  Ooperimaja arhitektiks oli  Jørn Utzon, taanlane. Taanlane! Kui taanlane pliiatsi haarab, ammutab ta inspiratsiooni oma kaugest ja uhkest minevikust, ja selleks on üks tähtsündmus, mille ümber kogu nende alateadvus keerleb. Natuke nagu Bruce Wayne, kelle alateadvuse kõige sügavamas sopis üksik nahkhiir tiirutab. See ere sündmus pärineb 15. juunist aastal 1219, mil Tallinnas Harjumaa vägilased - Kalevi otsesed järglased - külla sõitnud taani rüütleid Lindanise lahingus meesteks karastasid. Lõbu oli laialt - kõlksutati metalli, murti hambaid, veeretati päid ja valati ohtralt verd. Aga Taani rüütel on nagu pahur sääsk, ta ei oska lõpetada - ja nii võeti kasutusele vana malemängu kavalus, et õhtule saada - visati mäe otsast Taani leeri  üks narts, millesse enne seitse meest verist nina nuusanud olid. Kes malet mänginud, teab, et kui lipu kätte saad, oled võitnud. Taanlased olid hirmsasti õnnelikud, ja hakkasid kohe kodu poole punuma, ja meie mehed veel karjusid, et "Liipa, liipa!". Ja kellele siis koolis poleks õpetatud, et vanas taani keeles oli "ljiippa" "lipp"! Sellest ajast saati on nii, et iga kord, kui taanlane pliiatsi haarab, hakkab ta, süda uhkusest vemmeldamas, nende rahvale vere ja vaevaga lipu kätte võidelnud esiisade rüütlikiivreid visandama. Ja enesele teadmata meie rahva nutikusele kiitust avaldama. Ja mida muud see Ooperimaja endast kujutab, kui rüütlikiivrite ülestõstetud näokaitseid? Kui saareelnikud Jørni kiivrimaja nägid, ütlesid nad kohe, et "Osssaraks kui äge purjemaja"- on ju Austraallaste alateadvuse pimedais soppides lehvimas need purjed, mis neid külmast-vihmasest  Suurbritanniast teisele poole maakera päikest nautima tõid! Alateadvuste kokkupõrge? Võimalik. Arukas taanlane (ega nad ainult lipu võrra rikkamaks ei saanud:)) ühmas vaid "Ja-jah! Purjed! Need on punnis purjed!". Ja nii käivadki kõik ringi, pildistavad purjeid ja ei tea loo tegelikke tagamiad.

perepilt II - peesitame esiisade aupaistel

 Selline saladus siis. Meil pole Austraalias saatkonda - ehk avame selle seal hoones? Muusikali saab juba nautida ju, pool on tehtud!

Aitäh!

Elus ühepajatoit - nokkloom

 Kängurude ja koaalade kõrval on Austraalia üheks tuntumaks "vapiloomaks"  nokkloom. See on nii veider elukas, et kui esimene nahk euroopasse saabus, peeti teda mingisuguseks petutrikiks - arvati, et keegi aasia osavnäpp on pardi noka kopranahale külge õmmelnud. Ja olgem ausad, nokkloom näeb tõepoolest niimoodi välja, nagu oleks ta kokku pandud mitmest  linnust-loomast: pardi nokk, kopra saba ja ujulestadega saarma jalad. Tal on mõningad luud, mida teistel imetajatel pole (aga roomajatel on), emasel isendil on kümme X- kromosoomi (isasel viis XY paari) ja tema kromosoomid kattuvad (ahela imetajatest kaugemas otsas) osaliselt lindudega (ZW kromosoomid).   Järglaseid saab ta munedes - muneb esmalt paar muna, mis on sarnaselt roomajate munadele ümarad ja nahksed, haudub pojad välja ja siis imetab neid! Ja piima eritab ta läbi piimanäärmete oma kõhuvoltidesse ("rinnapiirkonnas asetsevale piimaväljakule", nagu eestikeelne wikipedia väidab :)), kust pojad seda lakuvad. Pojad sünnivad piimahammastega, mis peagi välja kukuvad - jah, nokkloomapoegadel on hammastega nokk! Rasva talletamiseks kasutab nokkloom saba - mida suurem saba, seda tervem loom ja seda suurema tõenäosusega elab ta rasked ajad üle. Ning et oma erilisust veelgi rõhutada, on nokkloom pea ainuke mürgine imetaja (nüüd teatakse, et mürki toodavad ka karihiirte süljenäärmed)! Tagajalal olev pisike mürgikannus tekitab inimesele põrgupiina ja on suuteline koera jäädavalt siruli tõmbama. Mürgised on ainult isased loomad (emased tapavad pilguga). 

Nokklooma temperatuur on teistest imetajatest natuke madalam (32 C vs ca 37 C), ja seda ei kõiguta ka pikad suplused jääkülmas vees. Sukeldudes paneb ta silmad kinni (mis on imelik, kuna sarnase ehitusega silmi võib leida mõningatelt kaladelt), lisaks sulgeb ta karvadega ka kõrvad ja nina. Saagi leidmiseks kasutab ta nokka - seal asub imetajate hulgas kõige arenenum elektroretseptorite kompleks ehk inimkeeli, ta tunneb neid pisikesi elektrivälju, mida lihased liikumise ajal tekitavad. Samasugust ägedat aparaati kasutavad ka haid (nendest on siin blogis kah paar korda põgusalt juttu olnud).  Lisaks tajub nokk liikumist - nende kahe meele koostööl saabki ta kõhu täis. Jahti pidades vehib ta peaga vasakule-paremale - arvatakse, et ta peilib niimoodi ümbruskonda. 

Nokkloom on ääretult häbelik elukas - kuigi suht levinud Austraalia jõgedes, ei ole teda lihtne märgata. Ilmutab ta end tavaliselt hämaras või siis, kui taevas on pilves. Ja ümbruskond vaikne. Niimoodi istusime Lõuna-Austraalias Kangaroo Saarel pool tundi metsatiigiäärses võsas ja hoidsime kramplikult hinge kinni, pidades igat puujuurikat ja oksavarju salajaseks elukaks. Tutkit! Sama asi toimus kaks aastat tagasi Victoria osariigis, kus mu karavani tagant jooksis läbi jõgi, milles neid murdu pidavat olema - kükitasin põõsas nagu külmasõjaaegne spioon, ei miskit! Queenslandi kirdeosas, Cairnsi lähistel mägikülades,  olevat neid jällegi koguaeg näha ja nii me siis ühel päeval parkisime umbusklikult oma auto üsna tiheda liiklusega silla kõrvale ja jalutasime viisteist sammu kaldapealsele. Ja uskuge või mitte, näkkas! Mitu korda! Oli tõesti imelik elukas ja tabamisrõõmu suurendas teadmine, et mujal maailmas teda ei näe - Austraaliast ei või neid välja viia ja praeguse seisuga pole neid kuskil mujalmaailma loomaaedades ka. Suurendas seda rõõmu seegi teadmine, et tabamine võttis aega ligi kaks aastat! :)

Robin Williams (see näitleja; laulja on teise nimega) on avaldanud arvamust, et vanajummel oli nokklooma luues ganjalaksu all. Vist oli tõesti. Ma ei tea, mis laksu all ma olen, et ma mingist totakast elukast nii pikalt jahun, aga abi oleks siiralt teretulnud! :) Help.

Aitäh!

Suure Vallrahu varstisaabuv rahu

Teen ühe pisikese tagasipõike sinna, kus on mõnusalt soe - viimasel ajal kuulen end üha tihedamini ilmarändurlikult-edvistavalt õhkamas, et "I miss the tropics". Seal, suursaare troopikarandadest ligi tunnise kiirpaadisõidu kaugusel, laiub üks looduslikest maailmaimedest, Suur Vallrahu. See umbes 2000km pikk korallriifide süsteem, mis laiub 350 000 ruutkilomeetril, on me planeedi kõige liigirikkamaid elukooslusi. Aga ta pole üks pikk pidev riba - eristatakse 2800-t ....korallikogukonda / maakonda / gruppi (nimetage kuidas tahate:)). Tekkinud on ta lihtsalt - umbes sõrmeküüne suurused korallid elavad ja siis surevad lademeis üksteise kukile. Ja nende lademekuhjade kukile kasvavad uued põvkonnad. Korall kasvab aastas vaid poolteist sentimeetrit, ent on suurim asi siin maamunal, mille elusorganismid on ehitanud (mitte kuhjanud) - ja selleks on kulunud miljoneid aastaid! Koduks on Suur Vallrahu 400-le koralliliigile, mille vahel pulbitseb Elu - 17 liiki meremadusid, dugongid (näevad välja nagu hülge ja delfiini vaalabeebisuurune merilehmakommetega malbe järeltulija), 1500 liiki kalu, vaalad, kilpkonnad, delfiinid, haid ja miljonid linnud (215 liiki). Rikas nagu vihmamets, aga märjem ja soolasem. Selleks, et koralli uudistama minna - seda saab teha nii snorgeldades kui ka sukeldudes - tuleb paadiga umbes 80 km sõita. Kiirpaadiga pole see teab mis vahemaa - saad endale hommikukohvi sisse kallata ja kalipso välja valida ja juba hüütaksegi, et teeme korallriifisukeldumisbriifi ja siis juba ongi mull-mull-mull. Suurt Vallrahu külastab aastas umbes 2 miljonit turisti ning see toidab miljardikäibega ökoäri. Lugemiskontroll - mitut arvu selles lõigus on mainitud? Vastus kirjuta pastakaga siia ........ 

Seal sulistades taastus me usk Austraalia sukeldusinstruktoritesse - senised saadud kogemused olid suht ebameeldivad - seda just personali hooletu ja ebasõbraliku suhtumise poolest. Nüüd aga oli nii, et tõesõna - meie eest hoolitseti ja meie järgi vaadati. Ja see on ikka kuradima hea tunne, kui oled tundmatus kohas vee all ja näed, et divemaster iga natukese aja tagant ümber pöörab ja gruppi jälgib. Samasugune hool jätkus pinnal - suhtumine varustusse ja inimestesse oli ikka hoopis teine tera! Ja mind ausõna ei huvita, et võibolla on selle põhjuseks tühipaljas fakt, et sukeldumisoperaatoreid on seal hulgim ja suusõnaline teave mõjutab äri - ole sõbralik ja entu ka siis, kui oled mõne huvipakkuva loigu ainuvalitseja. Nii et 5+!

nemad ei märganudki :)

kätte sain! / ja kohe sain kaptenilt noomida, et pärast sukeldumist vabasukelduma läksin. Kõigil hoiti silm peal! :)

Kuna mu suurim korallikogemus pärineb Ningaloo Rahult (miks keegi üldse tahab öelda "riff" kui on olemas nii ilus sõna?), siis tahtis aju koguaeg neid kahte võrrelda. Mõlemad on ilusad! Ja ägedad! Läänekalda Ningaloo on madalam ja liigirikkam - selles mõttes, et kui vette lähed, on ümberringi rohkem kalu - idakalda Vallrahu on värvilisem, ülerahvastatum ja mis mulle kõige enam meeldis - sügavam. Korallimäed! Mulistad kuskil jalamil ja hakkad ülespoole ujuma- ja lähed ja lähed ja lähed! Tõesti, rahuvallid! Lisaks see ülim lendamise tunne- et ma saan linnukombel üle küngaste hõljuda, nukkide alt läbi liuelda -vaaaabaaaaduuuus!  Nagu unes, aga ilmsi! :)

seekord haile pai ei teinud, hiilisin lihtsalt seljataga ringi

See on hiidkarp, kes sulgeb oma sädelevad lõuapooled niipea, kui valgusolud muutuvad või veekeerised lähenevatest külalistest teada annavad. Hiilisin hästi vaikselt juurde ja sain käe vahele panna - KLÕMPSTI.  :) (ohutushulludele võin saladuskatte all avalikustada, et lõuad täielikult kokku ei käi :))

Paljud kohalikud ütlesid, et nemad enam "väljas" ei käi - rahu on palju tuhmimaks ja vaesemaks jäänud ning hääbub. Oma osa on selles kindlasti meis kahe miljonis külastajas aastas, kes kogemata lestaga vastu koralli pühivad, ent see pole ainus põhjus. Maailmamere soojenemine, kogu pask mis oma tee vette leiab, tankerid, tormid ja koralle lämmatav okaskrooni-meritäht omavad selles loos oma rolli, neist viimatimainitu eriti suurt. Eelmisel aastal kirjutati "National Geographic"us, et hääbumine toimub nii suure kiirusega, et suure tõenäosusega kantakse Suur Vallrahu UNESCO World Heritage in Danger nimekirja. Aga kõige "vahvam" on äsjavalitud Austraalia peaministri Tony Abbotti otsus jätkata maailma suurima, Gladstone´i vedelmaagaasijaama (LNG vist on eesti k nii?) arendamisega ja mis veel ägedam - Abbott Pointis asuva söesadama laevatee kaevandamist...läbi Vallrahu. Et üha rohkem ja üha suuremad laevad saaksid rohkem ja suuremaid koormaid vedada. Parim osa ta plaanist näeb ette kogu üleskaevandatava põhjamaterjali puistamist Vallrahu mereparki. Kus see siis hõljub, settib ja tekina katab - et Rahu oma rahu võimalikult ruttu leiaks. Kas idioodilõhna tunnete? Ma igapäevaselt veel puid ei kallista ja külmadel öödel kaladele tekki peale ei pane - veel. Aga üha rohkem paneb mind muretsema nende uudiste osakaal, mis räägivad järjekordsetest rahajõmmide teerull-tehnikatest, mille tulemusel me kõik vaesemaks jääme. Mida kalad sellest loost arvavad, näitavad kaks järgmist pilti -

Mul on hea meel, et ma jõudsin Suurel Vallrahul enne ära käia, kui see (hinnanguliselt) 8000 aastat loomisel olnud looduse meistriteos väeti inimaru ahnuse kätte hääbub. Vägaväga tahan loota, et meil jätkub oidu Rahu hoida ka tulevastele sukeldujatele - snorgeldajatelem seal ON, mida imetleda! Ja väga soovin, et jääks tulemata päev, mil me ohkame, et "I miss the Nature".

Aitäh!

don´t try this at home

Selles postituses alustan ma koogipildiga - suursaare üks suurtest lemmikutest, The Red Velvet Cake. Retsepti leiate näiteks siit. Kui te olete ilgelt moraalne või  viibite tööl või koos lastega või oma koguduse vms kontoris, siis piirduge käesoleva teksti ja koogipildiga. Pärast koogipilti tulevad riburadapidi pildid ühest näituseruumist,kust inimesed tulid välja kahtemoodi- ühed vangutasid pead ja olid kurjad, et seinaruumi sellise saasta peale kulutatakse ja teised vangutasid veidi imestunult irvitades pead, et "midakuradit, see on ikka hiilgavalt haige vaimusünnitis". Mina tegin kümmekond pilti, ent kokku oli neid kaadreid sadu - seinad olid maast laeni neid täis. Kuigi ma tavaliselt teen kohe pärast taiest ka autori nimest ja selgitavast tekstist pilti, läks seekord teisiti ja galerii leheküljelt ma ka enam infot ei leia, et kes too kaunikesti haige hing on. Niipalju mäletan, et lapsepõlv ei olnud tal eriti roosiline ehk teisisõnu, "onud armastasid külas käia". Ja piltidel kujutatu näitab seda, mis inimese hinges pärast selliseid kogemusi toimub.

Väike valge vahepaus...

Valus.