Mägedega on üks tore lugu - nad mõjuvad nii võimsalt, et on suht selge, et mägi on boss. Boss nagu ookeangi - suur ja võimas. Mõni ime, et Kreeklased oma suured ja vägevad mäe otsa panid tegutsema - igati sobilik ja väge täis koht ju! Kui me mööda teed, mis väänles mägede ja mere vahelisel kitsal ribal, oma laagripatsile lähenesime, panime juba vaimusilmas paika, et mõne otsa ronime kohe kindlasti! Omavahel arutasime, et ei tea, kas alla kolme tunni ronib üles või mitte. Järgmisel hommikul oli meid kaks, pühkisime aga une silmist, võtsime mitu liitrit vett ühes ning hakkasime ronima - eestlane tossude ja leedukas (feik)crocsidega.
Nende mägedega on tõesti tore, teistmoodi ja aukartustäratav - vist tingituna asjaolust, et me vaatame neile alt üles. Ja üles jõudmine võtab nii palju aega ja on piisav ettevõtmine, et kesk seda okkapõõsarägastikus maadlemist ja kivilt-kivile hüplemist jäävad argisemad mõttesaginad kuskile kaugele, kusagile seljataha. Nii et kui võtad aega ning istud, siis oled ikka pikalt vait ja vaatad. Vaatad ümbritsevat ja kuna kõrvadevahe argist tühitähja enam täis pole, siis pöördub pilk endasse ja saad nii mõnegi asja selgemaks. Istusime kuskil kivil, tõmbasime hinge, vaatasime, ja tahtsin just rääkima hakata, et näe - mul on Eestimaal üks kõrge ja hea vaatega koht, kuhu saab Elu paremaks mõtlemas käia, ja et eriti tore on, et sinna ei saa lihtsalt kohale, vaid tuleb ikka enne minna, ja et Hagar Hirmus käis ka pojaga mäe otsas ja mina hakkan ka käima ja.. ja hakkas hoopis sõber rääkima. Sai palju asju selgemaks! Mäevägi, pole midagi parata!
Üles minnes tundus koguaeg, et tipuni on jäänud 100, maksimaalselt 200 m ronimist, ent iga kühmu tippu jõudes selgus, et maailm on ii-mee-lii-nee - kui meil on nii, et metsa taga on mets, siis mujal on künka otsas küngas! Lõpuks saime tippu - sinna tippude tippu. See, mis kaugelt tundus liblikavõrguna, osutus tuulesokiks - leidsime ka pikalt lahtirullitud vaibad, millelt paraplaanivennad ennast õhku jooksevad (veel üks asi juures, mis tuleb ära püroovida :). See, mis enne tundus suure lahesopina, näis pisikese tiigina. Nii see käib ja nii see ilm ja maa näib :)
 |
| u 600 m ronitud |
Tagasiteel kohtasime üht meest - mis oli täiesti lambine, kuna sel mäeküljel pole mingeid teid ega loomi ega hurtsikuid. Ja siis järsku - vuntsid, triiksärk ja viigipüks! Ainus arusaadav kõnekatke, mis peale
"Hellooooo, my friends!" kõlas, oli
"I´m Albano, I pick oregano!". Nii oligi - oregano (oregon? oreaagon? oregan?) kasvas seal puhmastena! Väga mõnus ja lahe. Paar päeva hiljem, kui põlenud põõsaste nõgist käed-jalad puhtaks said ja kriimud enam ei kipitanud, võtsime suurema kamba kokku ja läksime tagasi.
 |
| Väike Prints |
 |
| enjoys the silence |
 |
| sikk-sakk |
Kuna sai kambakesi mindud, siis oli ka häid mõtteid rohkem. Seega ei läinud me tuldud teed tagasi, vaid võtsime sihikule ülaloleva pildi keskel oleva sikksaki, mis tundus mõistlik alternatiiv olevat. Oligi! :D
 |
| Mäe teisel küljelt leidsime tee! |
 |
| sellise hästi ilusa tee! |
 |
| Ja veel leidsime ... |
.. ekskavaatoreid ja mehed, kes kivimurrus tööd rabasid teha ja nende ülemuse, kes seda pealt vaatas. Tegime pilti ja ainus, mis nad inglisekeeles meile öelda oskasid, oli "Facebook!". Uitlehmi ja kitse ja Kreekamaise isetekkelise prügimäe leidsime ka!
 |
| Võlumetsa leidsime ka! |
Lõpuks jõudsime sikk-sakk teele ka - tuli välja, et see kulges küll alla, ja suisa otse meie koduni, ainult et mööda teist mäge! Niiet - üht mäge mööda üles, teist mööda alla, pole paha tulemus! :) Tee oli selline, midamööda keegi ei käi - eelmise postituse suur ämblik ja tema sada sõpra olid oma võrke pununud risti-rästi üle tee! Päris vahva oli neist läbi pugeda (neist, mida märkasime; teistesse sammusime tuimalt sisse ja siis jägnes üks kiire kiljumine-mässimine-väljarabelemine :)).
Vot selline lugu! Mägi on täiega boss - minge ta jutule, kui aga tunnete vajadust või leiate võimaluse, vahet pole, kas tossudes või crocsides! Ta on selline hea boss, retsept! :)
Ja .. saab selgemaks see Eluke!
Aitäh!
