Tõeline metsapeatus

Seda mainis Mark oma õe ekspeika maalapi kohta ka veel, et tualett on seal eksootiline. Oli tõesti! Tõeline maadeavastaja tunne oli rinnus, kui selle lõpuks leidsin! Vetsupeitus! See oli vihjeks, et kuskil miski end peidab:

Otsisin tüdrukud üles ja näitasin neile ka oma leidu, nad olid suisa sillas :)

"palun käi minu eest ära" :D

"tegelikult vist ei olegi tarvis minna"

"Ah ei, mis mina, ma tulin niisama kaasa"

Hullem kui tittede potitreening, ausõna :) Viimati olin sarnases olukorras, kui olime turbogrupiga kooliööl õudusjutte vestnud ja nad kummitusehirmus üksi vetsu ei julgenud minna :) Eputasid mis nad eputasid, aga lõpuks sai loodus võitu ja kaks enesületajat oli maailmas juures! Vahel ongi vist nii, et suureks seikluseks kõlbab ka kodune potilkäik.

Arvake, kas keegi sel öösel läks vetsu või mitte :)

"Üksi seisan ma metsas, seltsiks võsa"

Elu on ikka valus seiklus ;)
Aitäh!

päkapikkudel külas

Mida näeb unes üks lihtne inimene pärast seitset tasustatud hobiga tegelemise aastat? Kriiti! Tahvlit! Naeru! Üliägedaid hetki! See, et ma koolis töötades päevakajalisi unenägusid nägin, oli loomulik. Aasta jooksul, mil ma muude asjadega tegelenud olen, on koolielu-unenäod pigem sagenenud. Räme igatsus on, noh! Selge ju, et kui kord juba millegile/kellegile südame avad, siis see Su süsteemi ka jääb. Muidugi läksin niipea, kui sain, päkapikkudele külla. Sain spordipäeva läbi viia ja nädal hiljem käisime Lahemaal ekskursioonil. Jeeeee! Kuna pidevad kirjavahetused igasuguste toredate putukate-mutukatega on aasta jooksul koolitunnet hästi soojana hoidnud, ei olnud võõrastamisest juttugi. Nagu oleks lihtsalt nädal koolitusel olnud - need näod, mis olid kriimud, on endiselt kriimud, naljahambad välguvad endiselt üle koridori ja käe otsa riputavad end ikka need, kel see kõige paremini selgeks on harjutatud. 

Onu Mati teeb ikka ekskursioone

päkapikud jooksevad endiselt kompositsioonis

Muideks, juba kiviajal kanti Eestis minseelikuid!

Kivikuningannad

ja Bullerby lapsed

viiking lõi kõigis välja

need kõikse paremad hetked

Võilillelaps, krips ja kraps - kevad on ka ilus aeg :)

Nii, nagu aasta tagasi tundsin - lõpeta pidu siis, kui on kõige toredam, et hing jääks enamat ihkama - on ka läinud. Ihkab! Ja südames käib pidu edasi :) Samas tean ka, et mu mälestuste ja kõige selle kogetud toreduse supp on täpselt nii mõnus ja rammus, kui olema peab - igasugune lisa nõudmine töö näol hakkaks seda lahjendama. Samas - seda kindlamalt tean, et jään sinna ikka veel ja veel külas käima :) Igati hea on!

Aitäh! 

ringist ja kõhust

Ma ootasin seda hetke - ette kurba ja pettumusetunnet tekitavat - kaua. Ootasin, et mingi pisike hääl, mida ka kõhutundeks võib nimetada, ütleks mulle -" Nüüd on õige aeg. Nüüd!" Sest kõige paremad asjad sünnivad iseenesest, ilma sunnita - siis, kui on nende aeg. Kõige viimase töönädala kõige esimeses tunnis tundisn, et see hääl rääkiski. Oli aeg. Vestlus jooksiki nii, et päkapikud rääkisid enda suvistest plaanidest ja siis mainisin ka mina, et lähen pikale reisile. Kuidagi iseenesest taipasid nad, et see reis saab olema nii pikk, et sügisel ma neid enam ei näe.

Miks? Me saame uue õpetaja? Aga uus õps kuri on? Aga äkki tuled Sa ikkagi tagasi?
Paar last hakkas nutma ja laps minus nuttis nendega koos. Püüdsin selgitada - selle juurde jõudsime terve nädala jooksul mitmel korral tagasi, enne, kui nad leppisid. Täiskasvanu poolt ette pandud paratamatusega.

Iga aasta esimeses loodusõpetuses joonistan ma ühe kujundi tahvlile ja ütlen, küsin - "Mis see on?". Küsin niikaua, kuni te taipate või kuniks kellelegi meenub - see on loodus. Elu. Eluring - kus kõigel on algus ja lõpp, kus kõik on omavahel seotud ja kõigel on põhjus.

Minu ring siin koolis, klassis - teiega koos kasvamises, õppimises, olemises - on täis saanud. Ja on täpselt nii palju täis saanud, et mul on hea olla - ja ma tunnen, et võin, olles täiesti vaba, edasi minna.

Osad said aru ja osad arvasid, et see on ebaõiglane, et ma neile ette teatasin. Et oleksin võinud lihtsalt ütlemata jätta. Trots on vahest parim palsam.

Ma olen olnud siin seitse aastat - ja mu sees on täpselt selline tunne, nagu oleksin ma kuskil restoranis lõpetanud maailma parima seitsmekäigulise õhtusöögi. Kõik - alates salatist ja supist kuni viimase maasikani välja - on olnud suurepärane. Nii suurepärane, et ma olen tänulik kõigile - kokale, kelnerile, talupojale, kes salati kasvatas. Kõigile. Ja mu kõht on täis. Nii mõnusalt täis, et enam ei mahu midagi kõhtu - isegi magus mitte. Mul ei ole söögi vastu midagi, aga praegu tunnen, et on aeg lauast tõusta, minna ja teha midagi muud.
Ja ma tahan koju. Ja kodu on seal, kus süda.

See tunne, et ütle midagi põhjapanevat, sõnasta mõtteks see, mida Sa seal nendega kõik see aeg tegid, tagus jätkuvalt kuklas. Kuni mingil hetkel neid vaadates adusin, et nääh, nad teavad küll, chilläx. Nad on minu päkapikud. Ainult üks asi oli, mida ma neile südamele panin. Ja selle kirjutan ma selle pildi alla, kus peal maailma kõige ägedamviimanekekatund, mille jooksul õppisin mina Drop In´i selgeks ja teised said ka küllaga adrelakse.

parim!

Hoidke alati meeles, mida tähendab laps olla.

Südamest - aitäh!

rattamatkale!

Ürginimest otsima!
Ürgne. Liha himustav, kuid menüüs leidub ka üraskeid ning mureleid.
Looma jälgi õhus oma karvakasvanud ninaga nuhutav. Territooriumi,
koobast kaitsev. Loomade keelt kõnelev. Laulupeol laksutab koos
ööbikutega puuvõras. Maa on tema ema, sestap elab loodusega ühes
rütmis – voolab koos jõega, lööb ühes välguga. Vett ta ei joo, jala ei käi
ning jalgratast ei leiuta.
Sa tunned, et Sinu jalgratas on leiutatud? Ent leiad end ikka ja jälle
igatsevalt pilku metsa poole pööramas? Äikesetormi ajal tahaks osa
Sinust peitu pugeda ja samas - teine pool suisa rebib väljale pesema?
Võimalus jõuda endas selgusele ning luua dialoog nende kahe pooluse
vahel on saabunud!
---//---

Ole valmis
jagama rõõmu, toidupoolist ja aset ühes kaasmetslastega.
---//---
Nagu alati, läheme teele nii, et laps tuleb koos täiskasvanud saatjaga,
kes ta eest vastutab. Tule kogu perega!
Sisedialoogi väljasõidule registreerumine:
õp. Maur

uskumatu!

Algamas oli loodusõpetus. Väljas oli meeletult ilus ilm. Kogu klass tegi suht mõistliku ettepaneku, et peaks tunni väljas tegema. Leppisime kokku, et võtame tunni materjali hästi konstuktiivselt ja kiiresti läbi ja jätame natukene koju ka ning siis võime välja minna ja jätkata. 2o min hiljem istusime väljas ja lugesin meile, nagu viimased poolteist kuud, minu maailma lahedaimate raamatute toppi kuuluvat teost "James ja hiigelvirsik". Täiesti üllataval kombel sattus lühikene pala, mis lõppes väga ruttu. Üllatused jätkusid - avastasime, et oleme tunni jooksul klassist kooli kõrvale skateparki liikunud. Ja- oh üllatust - ma olin kogu selle aja rula peal istunud! Ja uskumatu, mõnel lapsel oli veel kogemata rula kaasas ja mõni oli tundi rattaga tulnud! Uskumatu! Ja tunni lõpuni oli veel 15 minutit! Täiesti uskumatu lugu, eksole? Aga noh, mis parata, eks see koolielu olegi ootamatustest tulvil :)

huvikaotaja vastus

Päris tihti tuleb ette, et ma saan eputada oma ägeda elukutsega. Kui tavapärane "Ooo, nii lahe" ja "Palju teil mehi on" ning "Kuidas selle ameti peale sattusid" (vahest jäävad need eelküsimused ka küsimata) on esitatud, jõutakse paraku selleni, "Et eks nad ole tänapäeval ikka räiged jurakad / närvid on vist ikka täitsa läbi, eks? / palk on pea olematu? / kolleegid on kõik vanad/ mingit austust pole on ju nii?". See on ikka päris valus, mis mulje jätavad õpetajaametist ja tervest koolinoorsoost need üksikud negatiivsed lood, mis müüvad ja mida mõnuga meediaveergudel kajastatakse.
Tavaliselt vastan ausalt, et mul on minu jaoks üks maailma lahedamaid ameteid ja et ma naudin oma tööd täiel rinnal. See võtab teemast kogu võlu ja pedagoogika masendav maailm jäetakse sinnapaika nii ruttu, et ma tihtipeale ei jõuagi säravatest silmadest ja kreisidest mõtetest ja metsas müttamistest ja järve kaldal võimlemistest ja kogu sellest situatsioonikoomikast ja ehedast headusest ning lapselikust vitaalsusest ja oiveelkuipaljust rääkida. Sest...kes see ikka midagi uut või teistsugust tahab kuulda, hinges on ikka ju soov omad valmiskujunenud mõtted välja öelda. Või et siis on kuidagi endal kindlam, et saad noortega kokkupuutuvale inimesele kanaliseerida oma ebamugavus ja -kindlustunde. Kurbagatõsi - kanaliseerid küll, aga jätad kaldale lilled istutamata.
Nendest vestlustest (mida on ikka igal pool peetud, tänane toimus ujula saunas) jääb mulje, et nii ongi, et paar pealkirja lehes, mõni uudislugu telekas, bussis moblaträna saatel sülitatud sihvkad ja korralekutsujate perse saatmine on teinud piisavalt kujundamaks nii tänase lapse kui haridussüsteemi avalikku nägu.

Tegelikkuses oleme me vägagi sarnased, kas teate?
Sellised noh..täiesti tavalised inimesed - erilised.
 (ärgake nüüd üles)

nullist sajani 1 sek

Lumine mets, keka tund, sörkjooks.

- On Sind täna juba lumme lükatud?
- Ei....Eiiiiiiiiiiiiiii!!!

Sel korral oli nii hea kiirendus, et pääses mu käest plehku.

hahaaaaaaaaaaaa reaktsioonirekreatsioon

liigagi tuttav kukal

Õpetaja, kas Sa käisid Eesti laulu aftekal?
....Kas käisin?
No kas käisid?
Vist olin jah seal.
Jip, ma teadsin seda. Sa olid Publikus ühel pildil. Ma tundsin Su kukla järgi ära.

Kõrvalt (kattub minu mõttega):
Sa tundsid ta kukla järgi ära?
(Elutargalt) No nii see on, kui kuus aastat samas koolis käia.

:)

 Ütlesin eile direktorile, et tunnen südames suurt rõõmu kõige selle kogemuse ja elutarkuse üle, mida mul on olnud au kogeda. Ent ring on täis - eelmine aasta ma veel kahtlesin ja jäin aastaks, kuid nüüd ma tunnen - iga oma kuklakarvaga - et ma võin südamerahus edasi liikuda, kõik, mis tarvis, on hetkeks tehtud.

Ma ostan lähiajal päris suure seljakoti - nii suure, et see varjab mu kukla.

 Ja lähen vaatan, kuidas kuklapoolel on.

sõbrapäev, vol 1

Täna on sõbrapäev. Esialgne vaimustus ja sellele mõni aasta hiljem järgnenud "pahade postkaardiärimeeste välja mõeldud püha" vaimus skepsis on taandud. Seega, head sõbrapäeva!
See teema on meil väga popp,  olen hetkel koolis, kõht suisa valus. Naerust.
Sõime maailma kauneima piffkoka poolt tehtud kirsikooki (serveerisin kui endatehtut, haaa!) ja vestlesime. Vabariigi tulevikud hakkasid täna kohe hommikul kirkaid mõtteid kütma. Üks leidis koos emaga nii ilusa sõbrapäeva salmi, et jagan seda siingi:

"Sõber on nagu piss püksis – kõik näevad, aga ainult Sina tunned selle tõelist soojust. Aitäh, kallis sõber, et oled piss mu püksis!"

Hiih.

Ja üks neist väikestest tegelastest tõestas taas, et aeg (muusikamaitsest rääkimata) on igavene ja vääääga suhteline:

-Käisin nädalavahetusel poes, ostsin muusikaplaadi.

-Millise?

- Dr. Alban, seal on 14 lugu peal, ma võin homme kaasa tuua.

- Ahhaaa, siis saad meile oma lemmiklugu lasta!

- Need kõik on mu lemmikud!

- Aa. No kuula veidi kodus, ehk hakkab mõni eriti meeldima. Kas see on tal uus plaat?

-Ei. Vana.

- Mis aastal see siis välja anti?

- Ma ei tea. 1900 midagi.

vot nii, sõbrad.

Üldiselt on tööl suisa lahe, ra

Täna oli taas varemmainitud klassiga tund. Pärast muinasjutu lugemist tuli korrata ka eilset (valusat) teemat.
Things you need at school: pencils, school-bag, diary, skateboard..... EXCELLENT!

Hea tunne kohe, kui oled maailma natuke paremaks paigaks muutnud!

hiiiiih :D

Vahest on tööl suisa masendav, ra.

Läksin täna inka tunnis 3. kl õpilastega päris tõsiselt vaidlema.

Nimeta viis asja, mida koolis vaja on: school-bag, diary, book, pencil case, pen.
Nimeta viis asja, mida koolis vaja ei lähe: computer, balloons, sheep, skateboard....

WHAT?!

MISMÕTTES?!

Katkestasin tunni, tegin vastuvaidlemist mitte salliva näo, ning raiusin kuni eduka võiduni (eks nad ju teavad, et ega lolliga pole mõtet vaielda :)) vastupidist.

Lihtsalt masendav, et nii rikutud mõtlemisega inimesi meie hulgas leidub.

metsametsasmetsast

Kuulge lapsed, minge metsa!
Jookske, hüüdke!
Minge rappa, pallil andke tappa!
Olge metsas, kuulake:
Mida iidset, mida tarka
Täna Sulle öelda puul,
Kellel okstes sasib tuul?

Aga hoidu koolimajast,
See on käsk vanast ajast!
Sest et kuskil pimedas,
Tagumises klassinurgas,
Silmis kurbus, tühi pilk
Tilgub pisar tilk-tilk-tilk,
Ulub üksik õpetaja

Kui on möödas hirmus nädal
Ära käidud puhkehädal
välju metsast, tule rabast
Nopi pohlad oma nabast
Metsakutsast koolilapseks
Koolikollist õpetajaks
Ongi kogu hookus-pookus
Algab jõuluaja ootus

ringiga tagasi ehk eeskuju kasulikkusest

Eelmisel aastal, kui minus ärkas pisike kokapoiss ning ma leidsin, et mu päkapikud on enamat väärt, kui veerandilõpu-šokolaad, asendasin ma viimatimainitu veerandilõpukoogiga - õunakook oli minu esimene üldse vist ja ilgelt nätske, puuviljaleivast söödi ainult aprikoosid-ploomid-rosinad ära (koorikud anti mulle) aga napoleoni koogi peale ei tulnud enam ühtegi sotsiaalprojektilikku "mmmm kui head"-d. (Oi neid heatahtlikke silmi, kes mulle otsa vaatasid ja minu kohtuotsuseootusärevat nägu nähes teatasid, et "Õpetaja, see on maailma parim kook, mida ma saanud olen!". vale, ent ilus ja ülla eesmärgiga vale.)
Nüüd siis oli vaja asja edasi arendada ja ma teen igale vabariigi tulevikule sünnipäeva puhul koogi.

asi on läinud niikaugele, et mind peetakse miskitpidi maiasmokaks, ("õpetaja-õpetaja, mul on Sulle üllatus! - ja nähes mu nägu - "ei-ei, see ei ole midagi magusat!"), iga päev leiavad mu lauale üllatused, mis pakitud erinevatesse värvilistesse paberitesse, thank you, mr. Fazer and Kruuda and Lady Laima as well, eksole :)

ahjaa. ringiga tagasi - mitte ainult kommid. täna tulid ühest perest kaks last kooli - üks esimesse ja teine teise klassi. ja mõlemal oli kaasas suur taldrikutäis õunakooki. lihtsalt, heast südamest. ja kõigile. heast peast.

jeejeeejeeeejeeee
ajee.

moi, ja maiasmokk?!

Kust küll pärineb eksiarvamus, et ma olen parandamatu magusahoolik?
"Õpetaja, mul on Sulle kingitus". Ja kiirelt lisatakse otsa "Aga see ei ole midagi magusat".
Vahtranina sain hoopis.
:)

gifts for granny

Püüdsime arvata, mida üks päkapikkudest vanaemale sünnipäevaks kinkis. Arutelu "vanaema-naisterahvas-tüdrukud-mängivad-nukkudega" viis arvamusele, et ehk oli pakis kortsudega barbie. Nali naljaks, aga kuugeldades "old barbie" sain aru, et teisteski koolides on sel teemal arutletud.

teemasüüdlasest vanaema sai aga panni.

arusaamu hügieenist ja romantikast

- "Kasuta ikka vahetussärki, nüüd käid selle sama särgiga, mille täis higistasid."
- (nuusutades) "Aga ei haise ju"
- "No homme haiseb, bakterid teevad Su higist pesa ja puuksutavad seal öö otsa!"
-" Las peeretavad!"
- "Aga siis ju tahavad kindlasti kõik tüdrukud Sind kallistada?"
- " Ma kallistasin raipehaisust koera!"

-"?!??? WHAAAAT?"

-"Ta lamas hiireraipel ja haises selle järgi".

vot nii, tüdrukud. elu on sigakordumatu ja äge!
:)

hommikul kell 7

fogging by / päkapikkude manu

tööl tundras

tuut-tuut, aastat uut!

Heameel on, et see jube 70 päeva kestev puhkuseõudus lõpuks hambad virna virutas! :D
lühidalt võib öelda, et jaaa, juba mitmendat suve on parim viis end kooliks häälestada kutimutis noorte ja andekate tegemisi kõrvalt vaadata ning neid tulutult magama kamandades/mangudes/kavaldades. Kutid-mutid, ajee!

Pärast laagrit oli kohe järgmisel päeval kooli minek. Ja rongist maha astudes kilkas perroonil üllatunud hääl - "oi, see on ju Maur!" Hahaa, hea algus, see preili tuleb meil kooli aasta-kahe pärast, tuju tõstis igatahes veel rohkem lae alla.
Täna oli see päev, mida tavaliselt ei oska karta, kuna ta tuleb salaja, ruttu ja maandub mürtsuga ning on läbi enne, kui mõelda jõuad, et mis see siis nüüd oli. Oma päkapikkudega läksin teise klassi - esimest korda ei võtnud ma esimest klassi endale. Arvatavasti on kohalik elula nii harjunud sellega ja pisikesed imikust saati teadnud, et mina nende esimene õpetaja olen, et igati mõistetav oli täna kuulda, et "Mu õde hakkas nutma ja ei tahtnud täna kooli tulla, kui kuulis, et Sina tema esimene õpetaja ei ole". Hinge sigasoojendav!

Nii et - pole siin midagi, ikka uue hooga edasi, eksole? Ajurünnak teemal koolialgus:

Kuldne vaher, pilved, päike,

kuskilt ilmub vihmapiisk..

tuleb kilge, kostub naer

kured läevad, Sina jääd

lilled sülle, pere kaasa

koolitee nüüd sihiks saab

suvi - las see tuksub põues

kool ju teab - on sügis õues.

SÄRAJEE!

tütarlapsest sirgub naine ...

Metsas käisid?
-Jah
Maja nägid?
-Jah
Tuppa läksid?
-Jah
Kella nägid?
-Jah
Palju kell oli?
(poisid kõrvalt -ei, ei, ei ,ütle , et rikkis oli!)
- kuus
Heheheeeeee, Sul on kuus tüdrukut!
-ahsoo, no sel juhul - kaksteist.
Heheeeeeee, Sul on kaksteist tüdrukut!
-tegelikult oli kell üks!
Sul on üks naine!

...siis, kui teda on järel üks?

ring of fire

Kunagi ütles Eisenschmidt loengus meile, et karjäärielu käigu mööda 5-aastast spiraali - oled, teed, annad endast parima, võtad kõik, mis võtta on, ja siis, rahu saavutanuna, liigud edasi - uute väljakutsete, uute võimaluste poole. Ta ütles seda vist teiste sõnadega ja lühemalt, aga kindlasti sain mina sest loost niimoodi aru.
Kloogal saab mul kohe ring täis - need samad nüüdseks nii eriliselt hingelähedaseks saanud miniinimhullud, kes kunagi, kui ma noore, ilusa, energilise ja positiivsusest pakatavana pedagoogitee alguses lõkendasin, mulle klassi astusid ja naeratades lilled ulatasid (heheee, you didn´t have a clue, what´s waiting for you, did you? :D:D)on nüüd järsku suureks saanud. Nii suureks, et sügisel aulasse astudes tõid nad mulle koos sellesügisese päkapikusaagiga hinge tõdemuse, et 9 kuud veel, ja minu ring siin on ka täis - oleks igati loogiline ju koos nendega nelja tuule poole lennata - ennem, kui luustud ja kivistud ning enesele märkamatult ninast ja kõrvadest hiliskeskealisele mehele viitavad karvafontäänid oled teinud.

Uut töökohta pole ma otsinud, ja see, kuhu mind on usinasti kutsutud - küll õpetajaks ja nüüd, pärast Su minekut, jätkama seda, mis pooleli, mis õhku rippuma jäi - pole ei esimesel ega ka teisel puhul motiveeriv. Suur klass ja betoon all around vs kanda taaka, kui astuda rada, mida alustanud keegi teine, Sinust suurem ja parem, keegi Sulle kallis. Selleks peab tugevam olema ja seda trenni ma alles pean külastama.

Uut töökohta olen ma unes näinud - kaks korda - aga ärgates tean ainult läbi udu, et tal on roostepruunikas plekkkatus ja vanad kiviseinad ning nii hea tunne, et seal kohe tahad olla. Küll ta mu kätte saab, ja kui saab, eks ma siis ole redis.

Aga meil on uued tuuled vallas ringi tallamas. Ja kes kuhu ja kui kauaks - eks seda näitab aeg, ja see aeg on hilisemalt märts, mil teatavasti kõik (väikekoolid) ühel või teisel viisil ohkavad.

Mina olen siin veel ühe aasta. Praeguse seisuga. Vaatan puid ja taevast, settun iseenesesse ja kasvan nooremaks. Luustun ja ninakõrvakarvafontäniseerun?

Nooot!