Air new zealandi uus ohutusvideo:)

Nad ikka oskavad teha reisialgust naerusiseks ja mõnusaks! Ikka veel nr.1 lennufirma bränding! :)

Aitäh!

citrus line bin dump operator

Kui Lõunasaarel hakkas hommikukargusest ja vilust tuulest üha enam talvehakku aimduma, pakkisime oma kompsud kokku, tegime issidele kalli-kalli ja sõitsime Põhjasaare põhjaossa - seal on aastaläbi nii mõnus, et saare põhjatipp kannab nime Endless Summer.

Meie "kodusurfirand", Matauri Bay. Sinna laineisse võis end tundideks unustada. Ja hiljem oli ikka varbaid tunda!

Seadsime end sisse väiksesse Kerikeri linna (lõppu "kuradile" ei lisata ja hääldatakse hoopis "kirikiri"), kus saime toa hästi armsas hostelis, mille ääretult soojad ja mõnusa olemisega ääretult armsate kaksikute vanemad Victoria ja David olid ostnud ning taasavanud. Me olime seal kliendid nr. 2. ja 3 ning Kanada tüdruk Selina oli esimene. Kasvasime nendega täitsa kokku ja võisime täitsa ausalt kodutundest rõõmu tunda. Aga sellest natukese aja pärast lähemalt, eraldi postituses.

Kerikeri on Uus-Meremaaüks salatikaussidest - siin kasvavad kiivid, maasikad, avokaadod, veinimarjad, mandariinid ja muu taoline kraam. Kuna me korjamisrõõme oleme juba kõriauguni nautinud, siis sihtisime tootmis- ja laohooneid. Olimeette helistanud ja intervjuu kokku leppinud Kerifresh'iga, mis on suur puuviljade ja marjade pakendamisega tegelev firma, enamus ümbruskonna õuntest-kiividest ja muist saadustest voolab üle nende lintide.

Igal alusel on erinevad viljad- nt suuruse, kvaliteedi või valmimisastme järgi. Ja kõik kastid on nummerdatud. Kui mõni on jalga lasknud, siis otsitaksekõik teised virnad läbi.  

Kuna meil oli kaks kuud jäänud tööviisat, siis erilist karjääri me sinna tegema ei läinud. Nicole tahtis saada sorteerimiskunniks ja mina unistasin kastitõstja tööst - head pikad tunnid, töötada saab ka siis, kui väljas sajab või on pime ja tunnipalk on minusuguse udupasuna puhul niiehknaa parem kui korjamisel teenitav tulemustasu. Lisaks saab töö iseloomu tõttu 1-2-3 täitsa korralikku vormi.

Kiiviliin. Iga sinine kopsik on arvutiga ühenduses, ning arvuti teab, kui värviline ja kui raske vili on - ja seega oskab kopsiku õigel ajal küllili lükata, et kiivi saaks õigesse kasti veereda. 

Intervjuu: istume neljakesi ümber laua, ootame. Mul hakkab päikse käes palav ja meelitan kogu kamba varju istuma. Natuke aega istume ja siis laekub hiiglasemõõtu mänedžer Theo, kes näeb välja nagu üks õige maoorisõdalane kunagi. Hakkasime teda varjamatu rõõmuga Tiiuks kutsuma. Vestleb paar hetke, teeb kaks nalja ja siis jagab testid. Esimene ülesanne koosneb umbes 20-st erineva raskusega tehtest, mille lahendamisel on lubatud ka telefoni kasutada. Hakkame kõik pusima ja ma kuskilt läbi udu mäletan, et tasub kergemad esmalt ära lahendada ja siis keerulisemaid purema hakata. No välgutan seal neid 20x3-17 tehteid ja mõtlen, et jube veider ikka, et "istuge päikse käes" ja siis selline lambiharjutus lahendada- inimstele, kes kandideerivad ametitele, mis seisnevad kastide tõstmises ja möödakihutavate puuviljade vaatamises. Ja kui esimene meist võttis telefoni välja, hakkas Tiiu üha aktiivsemalt vatrama - et kuidas tal on kaks iphone'i ja kuidas ta tahab kõige suuremaks ülemuseks saada ja tundis üha kasvavat huvi meie reiside vastu ja no ühesõnaga, mingil hetkel hakkas paaril kaasintervjueeritaval juba rehkendamine hakkima. Mul oli selleks hetkeks valmis mõeldud, et ju siis seisneb test hoopis selles, kuidas me testi lahendame, kui keegi pidevalt tähelepanu kõrvale juhib. Nohistasin edasi ja ütlesin vahepeal niisama paar sõna sekka, sest alati on ka võimalus, et test seisneb selles, et praagitakse nohikud välja. :)

Mingi hetk tõusis Tiiu kogu oma hiiglamasuures pikkuses-laiuses püsti ja teatas mulle, et lähme korraks jalutama. Viskasin pliiatsi käest ja järgneva 20 minuti jooksul näidati mulle põhitootmisliini, kõrvalliini, kontorit, kõrvalhooneid, mustikatšehhi, tutvustati möödaminnes tõstukijuhte, õuetöölisi jne - korralik tuur ja ma olin täitsa üllatunud sellest vastuvõtust, mis lihtsale karbivinnajale osaks saab. Lõpuks jõudsime hoovipeal mingisuguse monstrummasinavärgi juurde, mis koosnes suurest vannist, rullikutest, väiksest vihmavarjest, tõstemehhanismist, tõstukijuhist ja elektrikilbilaadsest ohtrate nuppudega paneelist. "Ahjaa, ja Sina hakkad siin tööle, Sa oled meie selle hooaja CITRUS LINE BIN DUMP OPERATOR!". Niipalju siis vormispüsimisest, tere vihm ja ahjaaa, ma olen alati inimeste, mitte masinatega töötanud, seega ootas mind ees korralik seiklus. Saage tuttavaks, minu uus tööpost nägi välja selline:

Huumorit hakkas saaama, annan varsti lähemalt aru.

Aitäh!

Rob Roy Glacier

Uus-Meremaa kõige armsama linnakese - mägede vahel asuva järve kaldaid paitava Wanaka - vahetus läheduses asub päevane matkarada, mis jõukohane kõigile, kes suudavad suuremates kogustes ilmailu endasse võtta. Sinna pääsemiseks tuleb sõita mööda kruusateed, läbida u 9 ford'i, võidelda lehmadega ning paar tundi mäkke rühkida. Fordiks kutsutakse siinmail seda osa sõiduteest, kus mägiojake üle jookseb ning selle käigus enamuse teematerjalist kaasa viib :)

Nagu piltidelt võite näha, on sealsed matkarajad koduks ka maailma kõige mahedamatele lehmadele ja lammastele. Uskumatu, nagu oleks Milka šokolaadi reklaami sattunud! :) 

Vahtisime nende õnnelike elukatega veidi tõtt ja siis läksime mööda jõge ülespoole, kuni asi päris kärestikuseks kiskus:

Ülemiselt pildilt juba liustik paistis- võin kohe ära öelda, et antud matkarada päris jääni ei ulatu, aga vaateid jätkus ja jätkus:

Raja "lõpus" avanes selline vaade - ilus päike küttis nii, et liustikust lahmas koskesid igasse ilmakaarde:

Meil oli orus ilus ja soe, ent visuaalselt saime aimu ka neist tuuleiilidest, mis mägede kohal mühavad. Üks täitsa korralik kosk pidas iilidega katkematut võitlust, mille tulemusel umbes iga 5 minuti tagant ka mäe otsast alla jõudis ehk kosk, mis tõusis taeva:

Uskumatult äge! Tagasi läksime mööda tuldud teed. Vastu tuli mitu suurte matkakottidega inimest, mis andis kinnitust, et Uus-Meremaa ilu pole niisama rajaga piiratud - seal üleval, liustikujää, koskede ja alpiiilide juures asuvad ka hütid, kuhu saab pikemaid matku teha. 

parim retsept seiklusteks :)

  

Aitäh!

Liustikel uitamas - Fox Glacier

Fox'i liustikule läksime hommikul ning tagasi baasi jõudsime pärastlõunal - ilus jäine päev! Hommikul saime ülejäänud grupiga kokku, kuulasime veidi ohutusteemalist loengut ning õppisime matkasaabastele jäänaelte paigaldamist. Edasi bussi ja sealt juba parklasse, mis asus kohas, kus paar aastat tagasi veel liustik oli. Eelmisel aastal oli olnud suur varing ning oru küljed olid kolinal selle parkla enda alla matnud. Seda oli hea teada, et mäeküljed liikuvad on - mingil hetkel hakkasime tajuma, et iga natukese aja tagant kolisevad kuskil suured rahnud mäest alla. Kuna org oli piisavalt lai, siis erilist ohutunnet see ei tekitanud - kui, siis vaid u 300m lõigul, kus oli keelatud seisma jääda. Aga see heli, mida teevad allarulluvad rahnud, on väga eriline ja jääb kuskil ürgsemas ajusopis alatiseks kaasas käima. Nigu kangutaks miskine iidne hiiglane tervel järvel jääkaant pealt. Igatahes, tagasi liustikukülastuse juurde - paari aastaga on liustik oma endisest kodust meie parklas taganenud korraliku jalutuskäigu kaugusele. 

Lisaks taandumisele kaotavad liustikud ka oma paksust

Kui see on kõhnunud liustik, siis millises suurusjärgus ta enne oli?

 Ilm oli hall, seega meie oli ka untsus meie unistus kogeda liustikusina -seda kõige ilusamat sinist, mida jäämassiivid seestpoolt näikse välja kiirgavat. Meie suureks rõõmuks lubas meie giid julgematel liustiku alla väksesse koopasse ronida, ning seal oli seda sina küllaga. Kuigi antud hetkel seal olles vasardas peas vaid üks mõte - ME OLEME SELLE KURAMUSE HIIGELLIUSTIKU SEES!!!! :)

jesssss!

Kinnituspaelad tuli soki sisse panna. Vaatasime uskumatult pealt, kuidas naise- ja viinavõtueas hiina noorsandid ei saanud sellega ka pärast mitmendat ettenäitamist hakkama.  

Kui jääkoopas uudistatud ja nalead all, suundusime ülespoole. Järgneb kuhjaga pilte, mis tehtud mitmetunnise matka jooksul. Nii muuseas palun tähelepanelikel lugeda kokku, mitut vetsu(võimalust) näete! :)

Kui olime juba korralikult mütanud, terendas kauguses kõrgem ja puhtam liustiku osa.

lõunapaus

Kirkaboss Nelu

üleminek kruusaselt jäisele

maailmakõigeägedam!!!

Silm võib pilte vaadates arvata, et selline kitsuke ja pisike paari praokesega jäänire oligi, ent tegelikkuses oli see ikka meeletu mõõde, millest me end avastasime. /Mitut vetsuvõimalust olete silmanud? (Ausõna, ma olin nii õnnelik, et ma poisslaps olen! ;). / Seda ilu ja võlu oli seal ikka korralikult - pildistasin igal sammul ja igat sammu sama agaralt, nagu marutaudis krants ammulõpnud lammast pureb. Hullunult, ühesõnaga. Vaadake, veel pilte:

Kuskilt need rahnud siia tulid...

 Saime väga ilusa ja ägeda kogemuse osaliseks ning loodetavasti tatsame varsti veel liustikukoobastes ringi.
Seda, et liustik iga päev meetri-kaks edasi "voolab" ja sellekäigus ka orgu ümber kujundab, ma ei tajunud. Aga seööeks on timelapse videod - lisan siia lingi, kust näete, kuidas see liustik eelmisel aastal 300m taganes -  klikkige siia.
Aitäh!