Tee siin saarel on lõputu ja vahest on ikka väga-väga selline tunne, et oled kohe päris üksi - sadu kilomeetreid eimidagit. Seega on kohtumised meeldejäävamad, ja olgem ausad - natuke tavatumad. See, mida maanteel kohata võib, on päris huvitav. Suursaarel juhtub iga natukese aja tagant vastu tulema mõni ülilai veos -võtad natuke kõrvale ja lased maja või ufo mööda. Täitsa tihti juhtub nii, et enne veost ei tule mitte ohutusauto, vaid kaks politseiautot - esimene näitab käega, et davai, tõmba tee äärde - ja teine tuleb umbes minut hiljem ja vaatab, et kas oled ilusasti trassi vabastanud. Ja siis tuleb .. Eiffeli torn tuleb! Või miski muu täiesti arulagedalt suur kaevandusagregaat. Vahel tuleb suur liivatorm või teeehitus, ning mida põhjapoole, seda enam tegeldi ennetava põletamisega - toss tõusis taevani ning hiired jooksid elu eest, sabad seljas ja õhk oli neid jahtivaist kotkastest paks. Nii et teel ikka on, mida kogeda - suurt tühja üksindust ja veidraid kohtumisi. Kängurudest, dingodest, emudest ja uitlehmadest ei hakka sel korral rääkimagi.
Õhtu hakul, kui telk tagaistmel sirutusharjusi nõudma hakkab, on tarvis kuskile kõrvale tõmmata. Enamasti - kui eesmärk on kuskile kaugele jõuda - lepitakse puhkeplatsidega, mis jäävad teest mõnekümne-saja meetri kaugusele. Või lüüakse laager püsti roadhouse´i kõrval 10-dollarilisel "karavan park"- muruplatsil. Esimesel juhul pole dushi ja teisel juhul saab vetsus vett tõmmata. Ja mõlemal juhul kuuleb, kuidas rekkajuhid ka öösiti linnast linna vurades töötavad.
Mõnikord on aega rohkem, et minna uudistama - tõeline austraalia-elamus hakkab saabuma sadakond meetrit pärast kõrvalteele põikamist. Siis peab pidevalt pidurdama - emu tahab üle tee saada, ja emu ei ole kunagi üksi, ikka kaksi. Või näed nii suurt sisalikku, et lihtsalt...paned uksed lukku :) Teel Broome´i otsustasime sõita randa - umbes 10 km maanteest kõrvale. Jõudsime pimedas ja tuul oli nii vali, et vaiad lipendasid õhus ning selili keset telki olles oli kuppel ninani sissepoole kaardus. Sain ikka mitu korda öösel ümber telgi joosta ja liiva sisse sügavamaid auke kaevata. Ent hommik premeerib neid, kes iilide öö on suutnud vapralt üle elada- päev tervitas meid sinises rannas! Jah! Vesi oli nii sinine, et peegeldas temani jõudnud valguse üles pilvedeni, värvides ka need siniseks! Istusime, kiirestijahtuv kohvi kruusis ja suu ammuli näos, ning imetlesime seda malviinamaad. Pildid on pmst niipalju töödeldud, et võtsin veidi saturatsiooni maha, kuna..no see oli ikka liiga ebareaalne. Telgis elamine on meile kinkinud meeletult palju päiksetõuse ja muidki imelisi hetki! Soovitan soojalt! (Ainult et võtke soe pesu ja müts kaasa :))!
Nii juhtub, kui teelt kõrvale põigata - öösel kaevad mänguväljakule unustatud lapse kombel liiva sisse auke, hommikul koged looduse seda maagilist poolt, mida hommikuti ainult paariks minutiks näidatakse, ja siis suundud tagasi teele. Sel korral saime veel ühe kogemuse osaliseks - kohtusime kõig ehedama austraallasega! Eheda austraalia vanamehe riietuse tunneb tavaliselt kaugelt ära - ta kas kannab piinlikult lühikesi pükse või tunnistab ainult ühte värvi maailmas - ja selleks on khaki. Meie kohtusime khakimehega, kohaliku isealgatusliku looduspargi valvuriga, keda igal sammul saatsid autoõnnetustest paranevad kängurud. Skippy´id ja Joey´id olid ta töö ja armastus - kui palju rohkem suursaarlane Sa veel olla saad - elad keset maagilist loodust, riietud khakisse ja kaitsed kukkurloomi? Piltidel selgitab ta ööselsaabunud lähedalt riides prantusese paarile, kängurude esimest suurt seiklust - sündides on nad kahesentimeetrised paljad viinerid, kes peavad oma ühegrammise kerega üle emme kõhu kukruni roomama (seal on soe ja turvaline ja piima saab ka).
Mulle täitsa istub,et Elu on imeline - vahet pole, kas oled teel, teelt ära või sinna tagasi. Ikka on imeline! Määädzik! Ja et ikka korralikuks hõiskamiseks ära läheks, lisan veel lõppu, et
jes jes ja blis blis!
Aitäh!
