the great grand old man

Kümmekond aastat tagasi sõitsin ma läbi vihmase ja pimeda Kopli ning automakis mängis miski, mis oma sügava kurbuse ja jõulisusega sobis antud hetke nagu rusikas silmaauku. Järgmine päev läksin ja ostsin ta best of - kasseti. Ja oi, kui palju ma sellest ajast alates ta muusikat kuulanud ja ta luuletusi lugenud olen! Paljupaljupalju! Kui ma veel jõin, siis ikka ja jälle saabus see hetk, mil ma istusin köögipõrandal (tihti üksi, sageli koos kalli sõbraga) ja tundsin(me) kogu südamest kurbust. Sest kurbus on ilus tunne (ja kuna tõeline mees kainena ilusaid tundeid ei tunne :)). Viis aastat pole joonud, aga kurbust ja muid ilusaid tundeid tunnen ikka - ja Teda kuulan endiselt mõnuga. Zen-juut, kes pikalt budistlikus kloostris elas - süntesaator kasinas kambris kalliks kaaslaseks. Täna lasen tal endale suisa isiklikult laulda ja rääkida - endast, maailmakorrast, naistest ja armastusest. Ja kurbusest. Ja ilust. Elust.

Tööl küsiti, et kes veel on, kui ta nime kuulsid. Mis ma muud oskasin vastata, kui et ... He´s the little Judas who wrote the Bible :) Ja ma ei valetanud!

Aitäh!

hetke helid

Saage tuttavaks - Portugal. The Man.

ja nende viimatine:

the ilus-ilus

kontsert suures linnas

See oli mitte väga palju aega tagasi (ma mäletan seda - see on juba märk sellest, et tegu on hiljutise sündmusega), kui Ken ja Grete mu juutuubi viisid ja üht bändi lasid. Kõik lood olid kaverid, aga ilusas võtmes ja väga, väga mõnusad. Sain teada, et neil tulevat varsti album ka välja. Ja seda mäletan ka, et kõik videod näitasid üht ja sama pilti - must taust ja sellel suurt valge iks. Nüüd, kaks albumit hiljem, sain ma nende kontsertile - nagu paar postitust tagasi eputasin. Ja ossaossaossa! Esimest korda oli heli niii hea ja puhas, et muusika kõlas, nagu oleksime kõik suures stuudios, mitte kontsertisaalis! Hea, puhas, karge! Mu tagasihoidlik ja muusikakauge arvamus on, et nüüd ma tean, kuidas ilu kõlab! Tegelikult ka - vauvauvau!

 Aitäh! 

I'm so e-xx-cited!!!

retrograde

Jah!!

ärkamise aeg

kaks õuehelijuttu

Üks. 

Kutsusin oma väikese õe Nõmme Jazzile, ja - "Aga..mida ma seal esitama pean?". Ai seda noormoosekandi elu! Kontsert oli tegelikult kaks kontserti - esimesena Kadri Voorandi TrioTähetorni jalamil kesk vihmasadu. Puhas ulme, selle tüdruku kurgus mängiks nagu terve tsirkus! Vau :)

 Teine kontsert oli natuke eemal, Glehni pargi palmimajas (ma mäletan seda küll kui "kasvuhoonet", lapsepõlve esimest seiklus/ronimisrajatist). Kõrvu paitasid Raivo Tafenau ja Jürmo Eespere - küünal helkis ja tõrvik tossas ja üleüldse oli üks väga hea ja vahetu hetk.

Kaks. Pärast kontserti piilus üks tädi mind altkulmu. Ja lausus oma sõbranjele- "Näe, see lokkidega poiss. Tema ju on see, kes keskerakonnale korraldab!". Oli vist jatsusõber, kes improviseeris vabaka-raeka liinil :)

Nunnu.

Lund Quartet

Ehk siis JazzOn´i kolmanda päeva lemmik, uskumatu ulm ja täiesti segaseksajavalt äge Lund Quartet! Ma tegelt arvan ka, et see on midagi nii head, et istub minu maailmas Sigur Ros´iga samale pulgale - lisaks tsip-tsip-tsip Portisheadi, tangot ja plaadimängijaid. Kurb, mõtlik, kaasaviiv, rongiaknast möödalibisevaid maastikke maaliv! Tüübid on täiesti tavalised vennad - ühe päevatööks on mööda Bristolit ringi sõitmine ja liiga suureks kasvanud puude pügamine, teine on (enda sõnutsi) täiesti tavaline, igav kontorirott jne. Ja siis saavad nad kokku ja loovad sellise hetke, mis Su endasse mässib ja hoopis teise aegruumi kannab! Very Cinematic, nagu nad ise ühe (2) sõnaga oma tegusid kirjeldavad. Laval jooksevad kokku samplid otse elust - nad põimivad oma lugudesse helikatkeid, mida inimesed enne kontserti neile saadavad - ja kestavad pausid, millest sünnib midagi täiesti ossaossaossat! Lisaks sain ma esimest korda elus näha ja kuulda, misasi on theremin!

Täiesti hullud vennad. Ülikõva, sooja ja sõbraliku suhtumisega vennad, retsept!

MAD!

Ja - AITÄH!

teise päeva vaieldamatu lemmik

JazzOn´il oli kahtlemata Migloko - Leedu hipiplika, kellel oma miniatuurne orkester asutatud. Üles kasvas ta maalide-kujude-muusikamaailmas ja seda oli ta olemusest ja suhtumisest näha. Väga lahe! Pluss pani ta Raekoja platsil publiku tantsima - veelkord, väga lahe! Tantsige ka - http://www.youtube.com/watch?v=5Xi6l_wJBW8 :)

Aitäh!

Ivo Lille Group

JazzOn´i aitas üpris palju oma hea sõna ja toetava suhtumisega üks muusik, kellele eriti meeldis festivali baltikumi-artistide rohkus ning asjaolu, et paljud lootustandvad noored said võimaluse üle-euroopaliste (mõni suisa maailmanimi, aga mis ma ikka eputan, eksole) nimedega lava jagada. Tema enda esinemise ajal lippasin korraks kõrvaltänavasse kohvi tooma ja poest väljudes sattusin täiesti uskumatusse keskkonda, kus segunesid turistisagin, ilus ilm ja lapsepõlvemuusika, mis kajas vanalinna majadelt. Piltlikult oli see umbes nii, nagu multikates hiilib köögist koogilõhn mööda koridore, läbi seinte ja üle mägede-metsade tegelase ninnna. Antud juhul voogas minuni sarnane asi, ainult et nootide näol. Sigahea! Kuulake ka üht salvestust, siis ehk saate rohkem aimu, millest ma siin jauran:

Ossa, mis melu!

Aitäh!

JazzOn

Umbes paar aastat tagasi sain ma aru, et mu elust puuduvad klassikaline ja jazzmuusika täielikult - ei olnud ma kursis ühegi autori, esitaja, pala, seose ega muuga. Lihtsalt polnud kunagi huvi olnud. Mingil hetkel jõudis pärale adumine, et kui minu ümber on niipalju tarku ja toredaid inimesi, kes neist muusikahoovustest oskavad lugu pidada, siis 1) peab neis helides miskit erilist, intelligentset peituma ja 2)  pean rohkem pingutama, et asja olemust mõista. Nii lihtne see ongi. Laenasin õelt kilekotiga klassikalise muusika plaate, rippisin nad arvutisse ja tõmbasin Miles Davise ja Ella Fitzgeraldi albumid ka. Võtsin endal käest kinni, viisin end kõlari juurde ja hakkasin kuulama. Ja kuulasin niikaua, kuni hakkasin vaikselt aduma ja nautima. 

Umbes pool aastat tagasi kirjutas mulle sõber, et tal tuli mõte ja et ta organiseerib Tallinna vanalinnas tasuta rahvusvahelise vabaõhujazzfestivali. Ja päris, et kas ma tahan korraldamises kaasa lüüa ja seda konfereerida. Ikka! Minu arust on see suisa segaseksajavalt äge, kui inimesed südamest ilusaid asju teevad - nii see me ilus eluke ju rõõmumekki juurde saabki!  Varsti olimegi võnkumas festivaliootuses - üha sagenevad koosolekud (kust toolid rendime/ kas avaliku ürituse load on olemas / mitu turvat / kas flaierid prinditi / miskeelne kiri meenešokolaadile tuleb/ kuhu plakatid lähevad / kas vett saaks, palun / kas kõikidele on viimane info edastatud / mida kodulehel vaja muuta / millised särgid / kas tõesti tahavad nad tiibklaverit / jnejnejnejne), mida pidasime eesti-leedu-vene-inglise keeles, kuna paljud korraldajatest on leedukad ja osad abilised lätlased ja mõned isegi eestlased. Tegime pressikonverentsi, kirjutasime kirju, vastasime kõnedele ja käisime mööda erinevaid raadiojaamasid intervuusid andmas. Enamus meist noored andekad muusikud (kas te teate, et magistrikraad võib olla ka kontsertklaveril musitseerijal ehk klimbermeistril?), mina lihtsa eesti keele valdajana pundis ainukesena kandmas muusikavalla tänuliku lõpptarbija tiitlit.  

Ja siis hakkaski pihta - kolm päeva täis ilusat, mõnusakõlalist kingitust! Tegelikult ka, seda hingust, mis platsil valitses ja millise naudinguga inimesed kontserte nautisid - seda oli kogu kehaga tunda. Mõnus ja soe! Ning inimesi - neid oli palju! :) Ja laval - oli väga mitmenäolist jazzi. Hästi funkyt, kohati kurba, mõneti vaikset, vaheti lärmakat, aga alati ilusat. Sellist kõrki ja akadeemilist, mis võibolla et elitaarselt mõjuks ja platsile ainult teadlikumad kõrvad alles jätaks, tuli kõige vähem. Ma olen arvamusel, et igas muusikžanris peitub mõni selline hetk, mis kuulajat kõnetab, talle käe ulatab ning mõnusale jalutuskäigule viib. Või siis vastava ukse meis avab. Neid hetki juhtus kolme päeva jooksul küllaga - aaajeee! Mõni oli lihtsalt tore, mõnda väga mõnus kuulata ning oli ka neid, kes musitseerisid suu lahti ja pulsi lakke. Küll oli hea seal kõlari juures - kuidagi tuttavlikult hea! :)

Sajaga aitäh!

sojavetel seilates

Enne, kui ma siiamaile tulin, oli mul tänu netipiltidele-blogidele mulje, et kõigile Austraaliassetulijatele antakse piiril kaasa päris oma isiklik asiaat. See tundus ainiti loogiline, sest reisisihtpunktis on teadupärast ainult heledate lokkis juustega päevitunud surfimühkamid ja -tšikid. Ja aborigeenid ka, aga see on juba teine teema. 

Kohalejõudnuna nägin üha enam asiaate - kuna saareriik on aru saanud, et oma väikse rahvaarvuga pikal piiril pikka pidu pole ja raketisemu USA nõnda kaugel asub, siis viljeldakse siin täiel rinnal Australaasia kultuuri-ja majandusruumi suunda. Ühed asiaadid on juba elamisloaga (nt. Melbourne´i 5 st miljonist elanikust on iga viies asiaat) ja teised on packerid, nagu minagi, aga natuke teisiti - paljud neist tulevad siia, töötavad kaks aastat 70-80 h nädalas, valmistavad isklikes riisikeetjates imemaitsvat riisi, keedavad sojakastmes mune pruuniks ja tööviisa lõppedes lähevad tagasi koju. Ehk siis toetavad peresid.

Mooropna tööhostelis oli neid ka hästi palju. Ja kõik hästi sõbralikud! Nii sain peagi aru, et nad kõik ei olegi ühte nägu. Siis hakkas kõrv juba eristama, kui keegi räägib hiina või jaapani või korea keelt. Esimesed kaks on väga lihtsasti eristatavad -hiina keel on nagu tuline piiiiiiiik tulemadu, mis vormeli häält tehes läbi riisipõldude tuhisedes külatänavatel kõrguvate majade ülespoole piiluvates räästanurkades tuule ja putukad laulma paneb. Umbes nagu: "Nasatazaoooooooooooouuuuua minaaaaatzaouzungheeeeeee niiheaaaa!". Kui aga jaapanlased suu avavad, siis ilmutab end järskude rõhkude ja lühikeste silpide armee, mis keiserliku taktikepi juhtimisel üle iga mäe ja kiltmaa marsib - ja seda kõike ainult selleks, et kohale jõudes kilbialt õrn paberluik võtta ja sellega peegelsiledat järvevett paitada. Nii karm, et võib endale õrnolemist lubada. "Na tsa hoa tsa hik, hõm õrõmzõpõm otza hik, pai!". Kui korealased suu avavad, siis ei saa ma halligi aru. Ei lohet ega vormelit ega taktikeppi. Eriti rõõmustasid mind see hetk, kui ma hakkasin välimuse järgi aimama, kes kust riigist pärineb (aasias on rohkem riike, kui loetlesin, ma tean. Neil lihtsalt ei ole töö-puhkeviisadiili. Ja vietnamlased näevad omakorda veel hoopis teistsugusemad välja.)  Samas ei tasu ka väga kindel endas olla - näiteks ajasin mõne minuti paari Taiwani tüdrukuga poes juttu ja kui küsisin, et kus nad siis nüüd töötavad, tuli välja, et me töötame koos. Saa siis nüüd aru maisaaa :)

Neist igati südmalikest, soojadest, vahvatest hommikumaa lastest kirjutan veel - see postitus on nagu, noh, suusoojaks või sissejuhatuseks või nii. Sest vajab ju selgitamist, kuidas nad ikkagi kõigi reisisellide blogidesse-internettidesse satuvad ja mida põnevat nad seal teevad. Video on kuidagi selle teemaga seotud. Või kui pole, siis tervitame lihtsalt kõiki, kes Hollandist lugu oskavad pidada. waitwhat.

Aitäh!

juutuubjääb

Kunagi sai istutud duubelkassettmakk-raadio ees, näpp lindistamisnupul. Kui mõni lemmikum lugu algas, tuli aga nuppu vajutada ja lootma jääda, et et diskor loo ajal vait suudaks püsida. Niiviisi valmis terve virn lemmikviisidega kassette. Nüüd tahaks ka vahest muusikat kuulata - youtubes on peaaegu, et igale maitsele midagi, aga kuidas neid telefoni / mp3-mängijasse lindistada? Mul juhtus nimelt niimoodi, et otsisin paari lugu, mida ei piraadilahes ega kuskil mujal võrguvetes ulpimas polnud (mitte, et ma just kõige usinam seilaja oleks). Kuna kindlasti pole ma ainus, kellel sellised ilmatumasuured mured hingel on, siis jagan teilegi sellist toredat lehekülge, mis youtube´i videod paari lihtsa klikiga mp3-ks muudab.

Nüüd ma ei pea enam ette kujutama ja oma andetuse käes kannatama - George laulab täitsa reaalselt mu klappides!

Aitäh!

And now i´m gonna have a band baby :)

Täna tuli meelde, et keegi seal kaunis sinivalges netiavaruses mainis kolme ilusat lugu, mis ükseteisest inspireerituna järgemööda sündisid. Ma ei mäleta, kes see oli, aga aitäh, et jagasid! Lugu siis selline.

 Esimest varianti on nüüdseks vist kõik kuulnud-näinud, eksole. Väga lahe!

Sellele loole järgnes see - vau! Ausõna, suu jääb lahti - siin planeedil on ikka niiiiiiiiiii uskumatult suur hulk andekust! Sajaga retsept!

Ja teine lugu viis kolmandani - pannes veel enam naeratades pead vangutama. Kuulge inimesed, vau!

Aitäh!

midagi igavikuliselt ilusat

Kunagi vihmasajuses Kopli öös ringitiirutades kuulsin esimest korda Leonard Cohenit. Ta puges sügavale hinge ja on seal siiani. Nüüd juhtus nii, et jälle sadas vihma ja tiirutasin ringi, aga mujal, kui Koplis. Raadiost tuli see lugu ja kõik siin ilmas jäi lihtsalt seisma. Mõne looga, mõne artistiga lihtsalt on nii - uskumatud kingitused!

Daamid ja härrad, sulgege silmad ja laske end viia:

oi, kui suur aitäh!

178 km ja palju toredaid hetki

Melbourne pole must eriti kaugel. Vahest harva, kui mahti saan, käin tal isegi külas.

särisev 2012

Esimene kord käisime aastavahetusel - tasuta rongiga 2, 5 h loksumist, kellaüheksane lastesaluut ja kesköine kolmest eri suunast lahvatanud tulemürgel; pidu ja pillerkaar, tänavatantsud, igavest armastust ülistavad türgijuurtega noored, pargimurul magavad kodanikud ja hommikuse rongi ootamine. Oli raju, oli tore. 

pmst ainus mittekantri

The Force is with us / Sõber, sain Su tervitused! 

Kui üle paned, saad COZ´s maha rahuneda. Väga khuul!

Kellakuuene hommik kinkis mulle ka ühe neist imelistest hetkedest, mis on nii uskumatult kokku pandud, et mõjuvad lavastatuna. Sain  ühe oma senistest lemmikpiltidest!

sleep tight my knight

Teine kord käisin, et veeta üks kaunis päev ühes ühe ilusa tüdrukuga, kes oli tarvis lennukile panna. Seekord käisin autoga. Melbourne´i kesklinna leiab ilusasti ilma gps-ita üles ja liiklus on kuidagi tartulikult rahulik. See ka vist tagas selle, et ma kedagi ega midagi purustamata sain seal käidud. Maanteel pimedas rajus vihmas sõit - check. Tagasi läksin niimoodi, et suur Kuu siras taevas ja raadiost tuli Aphex Twini kontserdi (kuhu ma ei jõudnud) puhul kahetunnine erisaade. Kõige üksikum ja samas - veidralt ilusam kojusõit. 

Kuulatagu! (2005 a mix, aga samahea). 

Ma olen kindel, et järgmise korrani pole palju jäänud. Juba seetõttu, et seal kuskil olla vene pood, kus Eesti kohukesi saadaval. Need, mis ma enne siiatulekut hingealla varusin, hakkavad vaikselt otsa saama. Või, kuna seal palju toredaid inimesi on. Või kuna mul on selleks päevaks, kui kõigi maade proletaarlased ühinevad, ühele sealsest lennujaamast väljuvale lennule pilet. 

Aitäh!

Minu maailma parim ja kalleim vanaema...

EBAAUS!!!!!!!!!!! MAMMU, MIKS SA MIND ÄRA EI OODANUD?! SA JU LUBASID!!

See oli mu esimene reaktsioon. Südamepõhjast, sügavalt solvumisest ja pettumusest tõusnud kaitsereaktisoon. Mul on selgelt meeles, kuidas me viimane kord kohe eriti pikalt - pikalt kallistasime - nii pikalt, et tunned, kuidas teise süda lööb - ja ma ei tahtnud Sust lahti lasta - sest juba siis oli see meie viimaseks vestlusteemaks.

- Ma lähen. 

- Ma tean. Ja kuradi õigesti teed! Noorelt peavad jalad käima, et vanast peast saaks perse  rahulikult istuda. Ja kui ma Sind ära ei oota...

- Ootad küll!

- ...ole vait. Sa ju tead, et ootan. Aga kui ei oota, siis tea, et mul on Su üle hea meel ja et ma lõpuks olen oma rahu leidnud ja Mamma juurde läinud. 

- Ma Armastan Sind!

- Mina Sind ka! Mine nüüd!

Selleasemel, et kuskil kauguses alati olemas olla ja hääbuvaks lapseõlvemälestuseks jääda, muutus ta aasta-aastalt mu elus olulisemaks - nii vestluskaaslase kui sõbrana. Väga reaalse tegelasena, kellega üha tihedamalt toimusid ägedad kondamised ja eluolulised arutlused. Regulaarsed surnuaedade külastused ühes asjakohaste askelduste ja niisama puuvarjus istumistega. Mõnikord olin nii väsinud öisest tantsimisest, et pakkusin lahkelt, et "Istume veel - puhka natuke!" - "Mis Siin ikka passida, Elu vajab elamist!".  No ja läksime. Juhtus, et läksime Pirital vales peatuses maha, et mööda mereäärt chillida. Juhtus, et valisime kogemata pikima peatusevahe, mis oli väga väsitav, aga seda lahedam meil oli. Juhtus, et läksime Narva kohvikusse ja pärast siunasime sealsamas nurgapeal nõukaajast säilinud teenindust - piisavalt valjusti, et kassiiir kuuleks. Et siis naeru käes luksudes koju kohvitama minna. Juhtus, et käisime turul, ja siis sain ma osa parimast huumorist, mida Elu pakkuda võib. Juhtus, et vaidlesime Keskturu Maximas pikalt, kas Soome või Eesti purgigin on parem. Juhtus, et koos apteegis olles teatasid Sa proviisorile, et noormehele on hädasti midagi süüfilise vastu tarvis või mina poes, et ma soovin vanamutile viina osta, jälle pudel kodus tühi. Juhtus, et ajasime pikalt juttu ja taustaks tuli Xtreme Spordi pealt motokross, või juhtus, et teatasid lumelauda nähes "Jajaaa, ma vaatasin eile telekast seda sporti. Täeisti vahvalt hüpatakse nendega!". Palju juhtus, mis siiani naerma ajab. 

Rahu. Koos.

Mõnikord ei olnud meil naerutuju. Ja siis olime lihtsalt kas kurvad või tõsised ja jätsime aasimise kus see ja teine. Mõnikord. Mõnikord olime lihtsalt kõige kargemad ja selgemad oma arvamistes. Eelmiste jõulude ajal, kui elekter ära oli läinud ja me maal küünla - ja kaminatule valgel istusime, võis tunda, kui paljut ilusat ja erilist me kesk igapäevasekeldusi enda ümber tajumata jätame. "Sa arvasid, et sinna lumme ma lõpen" ütlesid hiljem mitmel korral, kui Sulle meenus, kuidas pimedas läbi paksu lumesaju autoni sumades kuulsime kurvist meist mitteteadlikku sahka lähenemas. Päästvale lumevallile ronimine oli suur pingutus ja napp pääsemine. Piisavalt napp, et võttis pikalt vaikseks ja tõsiseks. Mõnikord olime ka suisa tobedad - ja siis oli tobe olla ka. 

Kui me esmaspäeviti päkapikkudega nädalavahetuse elamusi jagasime, saime omavahel nii headeks sõpradeks, et võisime üsna julgelt pakkuda, millega keegi puhkepäevadel tegeles.  "Sa käisid tantsimas ja vanaema juures ka! Kas tegite pannkooke koos või tegi tema? "  Suht kindlapeale pakkumised! :) Nii, nagu oli suht põhjendatud minu sagedane hirm, et sellest raskest süsimustast malmpotist leian kanakoiva alla peidetud karbonaadi, kuna "Kes Sind siis veel toidab, kui mina". Ma arvan, et vähegi kõrgemas eas avaldub kõigil lähedastel nuumamisgeen ja Mammu, Sa polnud mingi erand! Sinu juurest otse Skyparki minemine oli paras katsumus. Olime päkapikkudega üksmeelel, et vanaemad-vanaisad on ühed uskumatud kingitused me eludes. Kingitused, mis pikas plaanis meid kakukesena veerema panevad :)

midagi üdini kodust - igikestev lapsepõlvesina

Parimad hetked olid need, kui me lihtsalt koos olime - Sina telekat vaadates ja mina Su kõrval poollösakil "Vaprate ja Ilusate" taustal Õhtulehte või Kroonikat lapates. Need sõnatud koosolemised olid kõige tugevamad ja olulisemad - me teadsime, et oleme siin maailmas ja teineteisele olemas ja sellest piisas maailma parima, kõige soojema ja turvalisema tunde tundmiseks. Õlg õla vastas on palju enamat, kui lihtsalt õlg õla vastas. 

See õlg on nüüd läinud - rahulikult, hopsti, ilma piinata - nii, nagu Sa tahtsid. Ma tunnen pettumust, trotsi, sest Sa nii järsku ja just nüüd läksid - sest mult rebiti midagi väga tähtsat. Ma tunnen rõõmu, et Sa läksid nii, nagu soovinud olid. Ma tunnen meeletut igatsust!! Ma tunnen rahu - Sinu rahu. Ja kurbust - seda igasse keharakku imbuvat, vaikseks tegevat, nutma - ja kaugusse vaadates naeratamapanevat kurbust. Ja ma olen õnnelik - tundes Sind neis tundeis ja mõtteis, mis mus tulvavad. Sa olid supermutt - minu maailma parim ja kalleim vanaema... Aitäh Sulle!! 

PS. See Sinule kõige kurvem luuletus - jääb Sinuga alatiseks seotuks. 

didgeribeat

Kaasakiskuv? Kahtlemata! Vaimustav? Oooojaaaaaa!


Aiäth!!!

will you be my everything?

Island, mu igavene armuke, teeb seda jälle. Ei saa kõrvast, ei saa südamest! Praegune parim kõrvapala.

Will you be my everything? :)

Dreamin’ - FELDBERG

I get all excited love
I think I need to hear some more
I think of you all the time
I still need to hear some more
I′m making up my mind right now
What you doing that for
I′m dreamin

Will you be my superstar
And drive a flashy sports car
Will you be my everything
And treat you like a real king
I′m dreamin dreamin of you
I′m dreamin I′m dreamin of you

Oh my god it′s getting late
I want to ask you on a date

I forgot to feed my cat

I′ll walk you over to your flat
Maybe I can stay a while
I′m dreamin

I just need some time to think
Do you want another drink
Will you be my everything
I′m dreamin dreamin of you
I′m dreamin I′m dreamin of you

kell kolm, siin sillal

Tuleb tõdeda, et mulle üldiselt meeldib muusika :D Elava muusika puhul pole minu jaoks vähemtähtis see muusikaelanik, kes laval oma loomingut kingib - see viis, tema olek ja olemus on tihti just need elemendid, mis ehitavad minu ja muusika vahele silla.

Mõned neist on kohe väga erilised. Need kontsertid on muidugi sellised, kuhu oled lihtsalt väga õigel hetkel veel õigematel asjaoludel sattunud - nii, et need hetked helisevad meeltes iga kord, kui meenuvad.  Näiteks Efterklang  ja Grandmaster Flash. (viimane oli muidugi täiesti insane). Neid kuulad hiljem veel rohkem, kui alguses. Ja kindlasti Cafe de Concert ja that grazy mf Aksel Kolstad.Saad selle hingusega, mida see artist ja muusika endas kätkevad, sõbraks.
 Popidiot ja mõned veel. Kõik sellised pisemad, intiimsemad. Muusikaelamused suurhallis ja lauluväljakul (va Laulupidu) mõjuvad aga ... teistmoodi. Siiani Eestit väisanud mastaapsed kontsertid a la Madonna ja MJ ja Metallica on jätnud mind külmaks. Jah, tulevad, tore, aga - vat ei tõmba. Nagu Titanicu-fenomen, et oma suuruse ja populaarsusega pigem peletab eemale.
 Selliseid kontserte, millest esmakordselt kuuldes võpatad ja tead juba ette, et jaaaa, sinna ma pean minema, on kindlasti kõigil olnud. Nüüd oli siis ka minul ja see, et ma juba eelmüügist pileti ostan, on ka esmakordne.  Jeeeei, o-l-e-m-a-s!

Louis, I think it´s a beginning of a beautiful firendship