hea saak

Viiiiiiiiviiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii

Käisin kinos - seenel. Ja naersin, naersin, üllatusin väga meeldivalt ja naersin veel - ja noppisin niimoodi terve korvi head tuju kuhjaga täis. Viimati naersin kinos nii palju siis, kui "Polaarjoone sangareid" vaatasin. Esiteks - film on minu maitse arust parim Eesti film. Peategelase tuhm ilme (mis on äravahetamiseni sarnane meie esiidioodi a.a-ga) ja ka viis, kuidas eesti mehe üldkujutis on maalitud, on väga priima. Elutruu jobu, suurel ekraanil :) Teiseks, sealt filmist leiab kinoajaloo kõige jaburama, lambisema stseeni ever - aga see on nii hästi ja loomulikult tehtud, et seda praktiliselt ei märkagi. Super! :) 

nii nad seda tegid (pildid on fimi fesarilehelt)

Istusin ja naersin ja ühtäkki adusin, et nii veider, kui see ka pole, terve saal naerab. Hirm, et filmis on sellline imetabane huumor, millest ainult meie aru saame, lahtus siis, kui lugesin, et Tšehhis oli terve saal sarnaselt käitunud. Tšehhid on ägedad, ma teadsin seda! :)

Minge seenele, see teeb hingele head!

Aitäh!

kinokinokino

Kino on pakkunud viimasel ajal nii palju ilusaid hetki, et ütleks kohe..aitäh neile inimestele, kes seda loovad ja neile, kes selle ilu meile kätte toovad!
Käesoleva sissekande on tinginud kaks suht erinevat filmi, mida ühendab vähemalt kaks asja. (ei meeldi koolon) Esiteks on neis tuntavalt suur soe inimlik hingus. Teiseks, need filmid kummitavad -nad  linastuvad mulle episooditi nt valgusfoori rohelist tuld oodates, bussis istudes, mustikakisselli jaoks vett keetes - nagu kutsuks uuesti vaatama.
"Undiin" meeldis mulle palju rohkematel põhjustel, kui jutustatud loost või merineitsiliku Alicija Bachleda kleidist läbi kumanud kaemusest oleks võinud oodata. Seal oli mingi käegakatsutamatult (<-kas selline sõna on olemas?) maagiline reaalsuse tunne. Nagu vaataks filmi, mis tegelikult ka on olemas või aset leidnud, ainult et kuskil teises, veidi maagilisemas paralleelmaailmas. Pluss see muusika, mis seal kõlas.. pane saali meri ja Sigur Ros ja natuke veel ja ma olen Sinu! :D Treiler on veidi hollywoodini, aga õnneks ma ei näinud seda enne kino:


"Polaarjoone sangarid" on film, mida saab süüdistada! Mul oli poole filmi peal nägu naermisest nii valus ja pea käis ringi, et vahepeal leidsin end väikest puhkepausi soovimast - et saaks jalutada ja vett juua ja puhata. Helvettin Porot, heillä on todella hyviä elokuvia! Esimest korda elus naersin ma ebamugavust tundmata  kinos täiest kõrist. HEA!


Aga keegi käib kinos ja saab hooopistükkis sügavamaid elamusi. Life is... with a twist! :)


Using Your Hearing from Strike Anywhere on Vimeo.
 

aitäh!

kinu piab saama

Olen kahe käega poolt, et kino peab saama ja elu on midagi igavesti suurt ja toredat. Rõõmu jagub mu igasse päeva - sellist otsest ja puhast, ainsaks filtriks ma ise. Need ajad, mil pilti pidi endale meelepäraseks kruttima läbi objektiivi (üks silinder kõik), tulevad vahest meelde. Need hetked, mil krutitud sai niipalju, et enam ei olnud ilus, enam ei olnud hea ei endal ega kellelgi, kes lähiraadiuses, muutuvad ajas üha mõrkjamateks ning neis võtab maad üha selgem mõte - nii palju on vaja vaid hingel, milles on ikaldus.
Sellist kinotegemist vaadata kinos inimesest, kes on kinkinud mõlemale kinole - ühele kirkaid pärle ja teisele oma olemise ja olemuse - on väga, väga mõtlemapanev. Ütleme nii, et midagi minus seisatas ja lasi pea kurbuses norgu. Sest see film, lugu, puudutab. Väga ausalt, väga valusalt ja väga sügavalt.

vutt-vutt kinno!

edastan teate Chrisu blogist:

Volli Pall

esilinastus / premiere

21.11.10

20:00

Animated Dreams

Kino Sõprus

Noor Eesti Anima programm / Young Estonian Animation

future is now

heh. ulmekates on vahest selline koht, kus inimesed on mingil põhjusel olukorras, kus tuleb kaevuda datasügavustesse - et umbes "how did we get here" või et "millised need meie esiisad olid" ja "miks/kuidas see kõik alguse sai". Ja siis lükkab arvuti ekraanile vana-vana-vana (filmides mitte-hd) videolõigu mingist suurest, ajaloolisest sündmusest, kust ei ole puudu ei suurejoonelised kaadrid ega ka kirkast tulevikust ja helgemast homsest pajatavad kõned. Selliste hetkede tegelik kaal ja mõju selgub muidugi siis, kui Sa oled kuskil võõral planeedil või triivid viimseid energiatukseid pulseeriva täheristleja pardal tundmatus galaktikas. (Aga...seda ka ju, et me elame koguaeg neis hetkedes - neis, mis kujundavad homset - ja nii kerge on seda mitte näha.) Tulevikku ju teeme praegu - ja näe - mõned on selle ilusasti salvestanud ulmefilmi tagasivaate formaati ka. jeee, future is now!

käisin kinos

Seda heatuju filmi saatis natuke nukker mõte, et Sa oleksid seda täiega nautinud. Sa oleks siit ühtteist ära tundnud. Ja see äratundmine oleks tahtnud Sinuga jagatud saada.

Et..."Kes teist siis minu hommikupoiss on?"
sajaga Valtu ujula
:)

internazionale

Mul on täiega respekt noorsootöötajate vastu - hullult lahe töö ja meganooruslikud. Pluss saavad nad minuarust reisida rohkem kui keskmine laisk riigikogulane.

Käisin eile Kopli ANKis asja ajamas - neil on ajud, kes oskavad natuke sellist vajalikku asja, nagu filmimontaaz - mul on ju vaja see selgeks saada.

No ja nii sündiski meie pisikese filmi rahvusvahelisse perre uus beebi - Kopli ANKis tegutsev kreeka vabatahtlik Dimitris. Väga lahe säga ja oskab seda arvuti/filmiasja kah. Aga naljakas oli see, et kui ta avas näitlikustamiseks mingi suht rändom videofaili, siis vaatasid mulle sealt vastu Piret ja Mari-Liis, kes usinasti rääkisid, kuidas on läinud nende foorum-teatri workshop. Niiet - kodueestlased kreekamaamehe läpakas nigu varnast võtta! Hea. Inimesed suhtlevad omavahel. Ja niimoodi pole varsti hääletades üheski riigis öömaja leidmisega muret, pluss saab hästi palju toredaid külalisi vastu võtta.



Jee. Ja täna siis tuli selle talve esimene lumekirme, rõõmu-uudistamist jagus kõigile :)

seemned

Olen sügisest alates olnud seotud projektiga "Kameeleon", mille eesmärgiks on hoida armas Mustamäe noor tänavalt ära, peita ta kurja alkoholi pika käe eest ning tirida ta pilgu eest filmimaailma tume kardin.

Ühesõnaga - võta need noored, kes on olemas, leia juurde, moodusta tugigrupp. Saage korduvalt kokku, vestelge, arutlege, kirjutage stsenaarium ning võtke see linti, viige läbi montaaž ja siis tehke kino ka.

A piece of cake with a cherry on top of it!

See on lihtsalt VAIMUSTAV, milliseid ilusaid mõtteid ja puhtaid tundeid noor inimene endas kannab, kui kõrgele/sügavale nad oma arengus juba on jõudnud (riviteismelise sotsiaalsusele keskendudes on seda kerge unustada ka ju). Nende säravad silmad on vist parim tasu, mida sellise tegevuse eest saab loota. Pluss muidugi see rõõm, kui vaatad, kuidas hommikul alles võõramaaloomana tundunud "kaamerajalg" tööjooksul ustavaks abiliseks statiiviks muutub.

Stsenaariumi kirjutasime kambakesi - igaüks andis oma mõtteid - kellel oli meeles pidu, kellel tunnete keel.

Üks neiu sõlmib rahu Surmaga, kes ta ema viis. Ja läbi selle ka iseendaga, arvan ma.

Stsenaariumi saime miskitmoodi tervikuks (loe: enam-vähem loogiliseks sündmuste jadaks) seotud.

Ja nüüd filmime. Stseenid lavastavad nad ise. Kaamera panevad tööle ise. LEIUTAVAD. ARUTLEVAD. Eesti keeles. Vene keeles. Inglise keeles - meie hulgas on eestlaseid, eestivenelasi, armeenlane, aserbaidžaanlaseid. KATSETAVAD. Ja mis kõige vahvam, nad on hingega asja juures.

Kati hakkas nutma, kui me leina filmisime. See oli arvatavasti päeva kõige hingelisem hetk. Ja sellele järgnenud spontaanne aplaus noortekeskuse noortelt. Ja noh, Kati ei mänginud, vaid oli pealtvaataja.

*

Eile tegid nad iseseisvalt. Filmisid üleeilsele materjalile peale - väärt õppetund, ütleks ma :D Täna, just praegu, kui ma siin konverentsil istudes seda trükin, avastavad nad taas omapäi. Õhtul on oodata igasuguseid üllatusi, ühesõnaga.

votnii. Seeme on mullas, vaatame siis, kas tuleb orhidee või lepavõsa või rukkilillepärg.