I have an awesome planet!

Kui me Austraaliasse tagasi hakkasime tulema, oli üheks raskemaks otsuseks asukoht-kust küll alustada oma seiklusliku Elu järjekordset peatükki? Saar on ju suur ja valikuid tuhandeid. Eelmisel aastal sain ma aru, et niisama ringi pole mul mõtet ringi rapsida - kui ma kahe aasta peale kümmet Lugu kogen, on enam kui hästi läinud. Eesmärk pole ju bussituurigrupituristi kombel kohaliku eluolu kohal snorgeldada, vaid balloon kaelas-lestad jalas, süvitsi minna. Margaret Riveri piirkond on kuulus - surfirandade ja veiniistanduste poolest. Meie maandusime Busseltonis, kuna see oli kaarti vaadates esimene koht, mis tuttav tundus - tänu aasta varem siit 2445 km eemal asuvas basseinis aset leidnud vestlustele. Et siin vees veel snorgeldada ja kivimürakatel ringi mütata ning palju muudki teha saab, on super - ja mida kauem me siin oleme, seda enam saame me kohalikelt teada kohti, kuhu muidu eales ei oskaks minna. Oi kurja, kui palju ilu ja seiklust!  Palun väga, üks õhtu ja teine hommik, suht sama koht, suht sama nurga alt.

õhtuti on hea 100m kõrgusel kaljul istuda, vaadata ja mõttel minna lasta

et siis hommikul soolaveeauruvannis end ärkvele ringutada

näiline vaikelu kahe loojuva päikesega

võib igal järgmisel hetkel lainemölluks plahvatada

puhta maagia rand

 PS! Kõrvalt öeldi, et mul on äge tüdruk ka! Nõus!
Aitäh!

ka minu näpud seiklevad

Lennukites on päris veider see õhk. Minu sõrmeotsad igatahes lõhenesid mõnuga - nagu hoiaks kriiti näpu vahel või jalutaks talvel paljakäsi mererannas. Kuna igikestev ja mittekunagiotsalõppev norra kätekreem jäi kodumaale, siis lõpptulemus oli selline:

 Praegu tuli meelde - lennukis küsis nende kohta ka see Brunei ajakirjanik. Ja tundus murelik, et äkki on mingi nakkav seene- vms haigus. Ja siis koguaeg aevastas ja rääkis, et on hästi allergiline - isegi lennujaama kuivale õhule ja lennuki toidule. Ja et siis on koguaeg näost punane ja palavikune ja köhib ja aevastab ja tatistab ja et keegi ei taha ta kõrval istuda ja et arvatakse, et tal on SARS. Ja siis läks näost punaseks ja köhis ja aevastas ja tatistas ja ma püüdsin vapralt edasi ta kõrval istuda ja mitte arvata, et tal on SARS.
Õnneks jäi ta varsti magama ja ei aevastanud enam. Ja siis ei tundunud mina enam nii murelik:

solidaarne maailm

Terve tee ümber poole maakera kohtusin ma oma teel erinevate inimestega - ja nad kõik, kellega pikemalt, kui "Tere, palun jäätist" suhtlesin, olid väga avatud, südamlikud. Meie vestlused ei piirdunud pinnapealse kust-sa-pärit-oled-oh-ma-tean-bla-bla-blaaga, vaid me jagasime. Mõtteid, vaateid. Ja see oli päris lahe! Me naeratasime, me kuulasime. Me rääkisime.

Ja siis läksin ma wc-sse ja vaatasin peeglisse ja sain aru, kui kuratlikult tolerantsed nad kõik ikkagi on. Väga!!

World,  here I come! /TLN

maakolkapubi / STN

UK beibi, UK!!

Good Morning, Perth!

märjavuntsionu

bussireis a la AU

Siinse talve puhul on tore see, et endale päikesetõusu kinkimiseks piisab kellakuuesest äratusest. Enne seitset olin Perthi bussijaamas, et mitte maha magada poolekaheksast bussi.

7am / Perth

Bussijaamas saime semudeks väga mõnusa ja mitmekoelise seltskonnaga. Seal oli austraallasi, hästi palju varem mittekohtunud sakslasi, paar prantslast, üks inglane. Hiljem lisandusid veel šveitslane ja taanlane. Semuneda saime pikalt, sest buss veeres alles kell 12.30 ette. No worries. Väikse tähelepanekuna võib märkida, et mina muutusin rahutuks, kui buss oli 5 min hiljaks jäänud. Austraallased ja teised kauemolnud hakkasid otsivalt ringi vaatama tund hiljem. Selleks ajaks olin juba bussifirmasse helistanud - ahjaa, buss olevat veel pool h remondis. Kui ma kolm h hiljem neile helistasin ja itaallast tegin, siis sain teada, et asendusbuss on leitud ja teel, no worries. Eksole.

5h of no worries

Kõigel on põhjus, ma olen selles kindel. Ben Saksamaalt tutvustas mulle dumpster divingu tagamaid - tundub päris lahe asi olevat, arvestades, et - läinud vabatahtlikult skvotteriks, tühjendasid nad supermarketite prügikaste äravisatud vorstidest-sinkidest, andes enamuse kodututele. Ütles, et alles pärast seda kogemust hakkas toitu hindama. Samas muidugi peab meeles pidama, et selline ühiskonna ääremaadel (meie ees ja keskel laiuvatel ääremaadel) kondamine ja piiride tunnetamine on tore kogemus siis, kui on võimalus tagasi heaolu rüppe naasta. Seda teeme ju meiegi, kes me läheme vabatahtlikult odavaks tööjõuks ja ajutiseks üüriliseks - meid ei kannusta otsene majanduslik vajadus toita mahajäänud peret või püsida kuidagi elus. Me läheme vabalt, omal soovil ja hinge tungil. Ja meil on alati põues soojendav teadmine tugevast kodutagalst. Seega ei jää meile kogetust hinge arme - pigem kingime me endale inimesemaks (kas see on sõna?) arenemise ilusad hetked, mille juurde mõttes alati mõnus tagasi tulla.

kunagi oli siin ka ookean

Bussireis oli väga tore, aeg lendas kiiremini kui kilomeetrid ja kuna seltskonnas oli paar austraallast, siis oli mul võimalus uurida nende kui kohaliku eluolu ja fauna teadjainimeste käest, et kui teostatav on mu plaan panna pea känguru kukrusse. (mitu korda Sa seda lauset lugesid?:)) Kuna bussis oli ühtäkki vaikus, siis sain aru, et nad valmis edasi kuulama. Kuna pea oleks seal päris tihkelt, siis murraksin ma esimese känguru hüppe peale kaela. Seega on kaks varianti  - kas panna känguru seda ise soovima, et ma pea kukrusse paneks, või kasutada mõnd pisemat känguru - nagu mütsina või nii. Sel hetkel mõistsin, et vaikuse põhjustas mitte pinev kuulamine, vaid lihtne fakt, et osad inimesed hinges minestasid, teised lihtsalt hääletult nutsid. Tuli välja, et inimesed ei ole sellisele asjale kunagi mõelnud; mind kahtlustati hullumajast põgenemises ja salaja riiki hiilimises. Paari tunniga said nad sellest üle, seega - no worries.

mu vaprad reisikaaslased, siin te veel naeratate

 Akna taga päikseloojangus aga rullus endamisi muiates ookean. Tema juba teab, et buss võib kui tahes pikalt hilineda ja inimene elutee ise valida - lainet loksumast ja päikest loojumast see ei sega. Ja ka kõige turvalisemal teekonnal võib Sind tervitada hetk, mis kriibib armi sügavale hinge.

Ookean, seekord India / täht, ikka Päike

Koju jõudsin pool maakera ja 1000 km hiljem kell kaks öösel. Ja teate mis? See on niiiii arutult rõõmsaks-õnnelikuks-rahulikuks tegev hea tunne, et selle kirjeldamiseks ei olegi sõnu! Või noh - on, aga nad on viipekeelsed ja meenutavad bussiuksevaheltväljarabelemist ja kallistusi ja hüppeid ja keerutusi ja oeh :)

miu

Võib öelda, et ma olen sajaga, täiega õnnelik - AITÄH!!!

Fighting Jetlag

13 h und / võimlemist / uskumatult lahedaid vestlusi 

Kuidas me kodus kellakeeramise poolt põhjustatud ebamugavusi üle laseme? Ikka nii, et lähme peole ja tantsime hommikuni ja oleme terve järgmise päeva kudevas poolsurevas olekus ja õhtul saabub niiiii hea uni ja kui siis hommik tuleb, oleme tagasi sadulas. Püüdsin samamoodi jetlagi vastu võidelda – energiat kulutades ja kuidagi unega õhtuni võideldes, kuna teadisn, et lõunauinak lõppeks umbes kell 3 am ja siis oleks bussini oodata....palju.

Esiteks, Planet Inn on sigaodav hostel, kuhu eelinfota saabumine on paras väljakutse. Või noh, pigem on  seal püsimine väljakutseks :D 

Perthi tornid

Olin seal paar tundi ja siis läksin ujulat otsima, et natuke energiat kulutada ja kuulsale ujujamaale omal viisil tere öelda. Ujula leidsin tänu Abstraktsele Mehele, kellega umbes pool tundi läbi Perthi ujulani jalutasime ja selle aja jooksul jõudsime me päris palju rääkida. Rääkis enamasti tema – tegu oli inimesega, kellel oli palju erinevaid mõtteid, aga ainult üks nägemus, seega oli tema iga mõttearendus päris veider. „You know, I´ve been thinking a lot about Antichrist lately..“ ...ja jõudis välja selleni, et maailm on hukas. Samuti on Jeesuse ristilöömine tinginud selle, et me loomi tapame ja sööme – sest niimoodi tõuseb loom meis uuesti ellu. Ja et see on põrgutee, mille me oleme valinud - et elame korterite eraldatuses, kuigi tahaks hoopis koos palli mängida. Või et..whouuuu. Ma ikka konkreetselt kartsin, et lõpetan selle ülipikkade küünte ja igal sõrmel oleva ahelsuitsetajat iseloomustava pruuniplekilise mehe keldris mingi riituse keskse tegelasena.

Ian´i vaimu otsimas

Aga ei, sain ikka ujuda. Olin nii väsinud, et tukkusin ka ujumise ajal - kroolid ja siis adud mingil hetkel, et ei mäleta, kuidas basseini keskele oled sattunud. Aga ikkagist - väliujula talvises Perthis´n´shieet. Saunas arutasid mehed omavahel, et tänavune talv on suht mahe olnud oma 15-20 soojakraadiga ja et just oli aasta pikim öö jne. Tahtmatult hakkasin naerma ja  Estonia - you used to be part of Russia, right? Seda küsitakse tihti. No, we were a part of the Soviet Union. Now we´re in another Union. Same shit, different currency  ja siis kuulsin ma ülemaailmameremeestelt, kuidas meil seal euroopas ikka lood on selle kreeka-hispaania -ja-euroga. Kaugelt vaadates - sitasti. Muideks, sauna tohib minna alates 16 eluaastast. 

poolärkvel

Poes sain ma uuesti aru, et olen tukkuma jäämas - telefon kõrva ääres, mannekeeni jalal istudes. Pidin veel vaid kuidagi kodumülkahostelini jõudma, Malaisiast ostetud suitsud maha müüma ja siis - voodi. Kukkusin kell 8 voodisse ja järgmisel hommikul kell 6 olin täiesti värske ja sajaga valmis viimast etappi ette võtma.

F Y I t A, jetlag!

Aitäh!

mutikünkavälu

20km2 parklat

Mul oli Standstedis umbes 7 ülearust tundi aega, mida parajaks lüüa. Väljavaade loksuda 1,5h bussiga Londonisse, et teha 2h vaatamisväärsusbussituur, pärast mida 1,5 h tagasi loksuda tundus enne eesootavat 13h lennureisi kõike muud, kui isuäratav. Aga aega oli palju ning niisama passides oodata...näääh, selle tulemus oleks ju 13 h üleväsinud ja unetut piinlemist.

in the stn´s belly

Kotihoid maksab lennujaamas 9£. Ainus, mida lähedalasuvate külakeste kohta räägiti, olid bussi-rongi ajad ja piletihinnad. Ma tahtsin aga kuidagi vahetumalt ja raha paremini ringlusse lastes aega parajaks teha.

piloodijooksurada

Võtsin koti selga ja läksin omapäi uitama. Kohe lennujaama kõrval on Radissoni hotell, lootsin sealt rohkem infot leida. Ja saingi teada, et Standstedi lennujaama ümbritseb 20 km2 autoparklat ja et see on praktiliselt ainus elukeskkond. Kuna ma ei tahtnud selle peale ära minna ja selgitasin, et tahan energiat kulutada kohalikku elu mekkides, siis avaldati mulle, et "If you want smth adventurous, then you should take the jogging trail that pilots use". Concierge Albert oli väga abivalmis, tal oli suisa google maps taskusse prinditud. Inglise huumori ehe pärl, jooksuraja teises otsas on pubi - Mole Hill Greeni pubi The Three Horseshoes. Sain sellest alles poolel teel aru. Kuna ma olen Topograafiline Ritardo, siis läksin ma valele poole ja  tegin suht suure ringi, aga see oligi lahe!

möh?

 Energiat kulus rohkem, nägin Montessori lasteaeda ja koertekooli ja Austraalia puhkusereisi plakatit ja sain tulevate (valelt poolt tulid) autode eest võssa astuda. Kohale ma igatahes jõudsin ja pubis olin ka  - päris pikalt, mõnuga - ja väike külapood, kus pisikesi banaane müüdi - seal käisin ka.



näete kahhelkivi? ma ka mitte!

 Siis läksin tagasi hotelli, sest hotellis on pagasiruum ja Albert arvas, et ma võiksin oma koti seiklemise ajaks sinna jätta. Niisama :))



kosutuskoht

See on ikka sajaga lahe, kui avalad ja lahked inimesed on! Big like!! Sedasama väitis hommikul lennujaama bussis kojusuunduv marokolane. Eestlaste kohta. Hmm :)
Igatahes, aitäh!

one love, three pussies

charlie´s angels

kui inimesed küsivad, et miks ma lähen
 siis ma vastan
 et
 vana mees tahab koju
 ja siis keegi ei saa aru
 ja siis lisan, et

 kodu on seal, kus süda

going soon

HAHAAAAAA, GRANTED!

will you be my everything?

Island, mu igavene armuke, teeb seda jälle. Ei saa kõrvast, ei saa südamest! Praegune parim kõrvapala.

Will you be my everything? :)

Dreamin’ - FELDBERG

I get all excited love
I think I need to hear some more
I think of you all the time
I still need to hear some more
I′m making up my mind right now
What you doing that for
I′m dreamin

Will you be my superstar
And drive a flashy sports car
Will you be my everything
And treat you like a real king
I′m dreamin dreamin of you
I′m dreamin I′m dreamin of you

Oh my god it′s getting late
I want to ask you on a date

I forgot to feed my cat

I′ll walk you over to your flat
Maybe I can stay a while
I′m dreamin

I just need some time to think
Do you want another drink
Will you be my everything
I′m dreamin dreamin of you
I′m dreamin I′m dreamin of you

Hinge hinged

Viimasel ajal märkan ma üha tihedamini, et mul on külas mõte sellest, kui hea on hingamine. Küll vabastava hingamise või mõne muu tehnika teemal, mida ma ise ei küündi valdama, küll tundub mõnel hetkel lihtsalt see ellujäämise aspektist füüsilise maailma poolelt suht primaarse tegevusena. Ikka - hinga. Vee all ujudes või mäest üles joostes või rahulikult istudes. Või et pilateses hingad külgedega. Või enne, kui mikrofoni suu juurde tõstad - hinga.   Ja et kui õigesti hingad, tuleb see hea, rahu hingus. Neid mõtteid on terve tulv. Mul on tunne, et ma varsti saan midagi rohkemat teada. Hingamisest ja hingest ja hinge hingedest  - et kui hingeldad, siis hinge hinged kriuksuvad, ent õigesti hingates avanevad Su ees täiesti uued maailmad. Loodetavasti heas mõttes hingematvad. Nagu oleks uus teadmine arusaamine ootamas, mil ma jälle valmis olen. Põnev :)

Arumaeisaakuidas, aga tundub, et ka Perthis saadakse sellest suurepäraselt aru  :)

liigagi tuttav kukal

Õpetaja, kas Sa käisid Eesti laulu aftekal?
....Kas käisin?
No kas käisid?
Vist olin jah seal.
Jip, ma teadsin seda. Sa olid Publikus ühel pildil. Ma tundsin Su kukla järgi ära.

Kõrvalt (kattub minu mõttega):
Sa tundsid ta kukla järgi ära?
(Elutargalt) No nii see on, kui kuus aastat samas koolis käia.

:)

 Ütlesin eile direktorile, et tunnen südames suurt rõõmu kõige selle kogemuse ja elutarkuse üle, mida mul on olnud au kogeda. Ent ring on täis - eelmine aasta ma veel kahtlesin ja jäin aastaks, kuid nüüd ma tunnen - iga oma kuklakarvaga - et ma võin südamerahus edasi liikuda, kõik, mis tarvis, on hetkeks tehtud.

Ma ostan lähiajal päris suure seljakoti - nii suure, et see varjab mu kukla.

 Ja lähen vaatan, kuidas kuklapoolel on.