Air new zealandi uus ohutusvideo:)

Nad ikka oskavad teha reisialgust naerusiseks ja mõnusaks! Ikka veel nr.1 lennufirma bränding! :)

Aitäh!

Milford Sound

Uus-Meremaal öeldakse "sound" mitte "fjord". Aga kogu see maaliline osa Lõunasaarest, millesse need "soundid" teravalt sisse lõikavad, kannab nime..Fjordland. Mine võta siis kinni, mida nad mõtlevad. Siinkandi loodus on metsik ja suht ligipääsmatu - teravad mäed ja vana, sammaldunud ürgne vihmamets. On kaks fjordi, mida saab vähema vaevaga kaema minna - Milford Sound eeldab sinkavonkalist sõitu maalilistel mägiteedel (reisibussidel on klaasist katused, et inimesed saaks peakohal möödavilksatavat ilu nautida) ja läbi tunneli, mis läheb läbi mäe - ja teeb seda päris terava nurga all! Doubtful Soundi jõudmiseks tuleb sõita sinkavonka järveni, üle praamitada ja siis edasi sõita. Valisime selle esimese variandi ja hoidisme pöidlad pihus - aasta sajab Milfrd Soundis keskmiselt 6,813 m e e t r i t vihma ning seda peetakse maailma kõige märjemaks asustatud kohaks. Vihma sajab aastas 182 päeva, mis seadis meie reisisihtkoha maaliliste vaadete nautimise juba ette kahtluse alla. Hommikul kohale sõites avastasime oma suureks rõõmuks, et me näeme mäetippe ja sinist taevast! Ronisime paati ning ilutorm võis alata! Tõestuseks paar pilti ka:

leia pildilt kajakid

Milford Soundis on kaks püsivat koske, millele vihma korral lisanduvad sajad ajutised. Ühel hetkel ütles kapten, et "Kallid reisijad, kohe suundume paadininaga kose alla. Kes ei taha märjaks saada, tulgu sisse, kuna me lukustame ukse, et keegi seda koses olles ei avaks- ma tahan kuivaks jääda." Kõik noogutasid, kaasa arvatud need paljud kilid, kes kaugetelt idamaadelt külla olid sõitnud. Oh seda kiljumist ja kaagutamist, mis lahti läks, kui nad esimese kuupmeetri endale varvastele said ja avastasid, et uks lukus on! Ei maksa ikka iga asja peale naeratades noogutada :) 

Kui keegi sinnakanti suunudub, siis võtke see koht kindlasti kavva- ja proovige ka kajakitega minna, see variant tundus veel imelisem!

Hommikune värskendus. Need punased on kajakid.

Me saime näha ka Uus-Meremaa hülgeid, kellel on rääkida sama lugu, mis nii paljudel teistel liikidel, kes inimrassiga kokku puutunud - neid oli kunagi hästi palju, siis tulid valged ja hakkasid neid arutult ja retsilt nottima, kuniks vähesed olid alles jäänud. Alles pärast suuri jõupingutusi on selle liigi arvukus jõudnud tagasi tasemele, mis tagab nende püsimajäämise. Seda sama lugu olen reisides nii palju kuulnud, et tõepoolest - fuck off, humans. 

Maandumisrada :)

Igatahes, tore ja ilus kogemus ning suur rõõm, et ilmaga vedas!

Aitäh!

Rob Roy Glacier

Uus-Meremaa kõige armsama linnakese - mägede vahel asuva järve kaldaid paitava Wanaka - vahetus läheduses asub päevane matkarada, mis jõukohane kõigile, kes suudavad suuremates kogustes ilmailu endasse võtta. Sinna pääsemiseks tuleb sõita mööda kruusateed, läbida u 9 ford'i, võidelda lehmadega ning paar tundi mäkke rühkida. Fordiks kutsutakse siinmail seda osa sõiduteest, kus mägiojake üle jookseb ning selle käigus enamuse teematerjalist kaasa viib :)

Nagu piltidelt võite näha, on sealsed matkarajad koduks ka maailma kõige mahedamatele lehmadele ja lammastele. Uskumatu, nagu oleks Milka šokolaadi reklaami sattunud! :) 

Vahtisime nende õnnelike elukatega veidi tõtt ja siis läksime mööda jõge ülespoole, kuni asi päris kärestikuseks kiskus:

Ülemiselt pildilt juba liustik paistis- võin kohe ära öelda, et antud matkarada päris jääni ei ulatu, aga vaateid jätkus ja jätkus:

Raja "lõpus" avanes selline vaade - ilus päike küttis nii, et liustikust lahmas koskesid igasse ilmakaarde:

Meil oli orus ilus ja soe, ent visuaalselt saime aimu ka neist tuuleiilidest, mis mägede kohal mühavad. Üks täitsa korralik kosk pidas iilidega katkematut võitlust, mille tulemusel umbes iga 5 minuti tagant ka mäe otsast alla jõudis ehk kosk, mis tõusis taeva:

Uskumatult äge! Tagasi läksime mööda tuldud teed. Vastu tuli mitu suurte matkakottidega inimest, mis andis kinnitust, et Uus-Meremaa ilu pole niisama rajaga piiratud - seal üleval, liustikujää, koskede ja alpiiilide juures asuvad ka hütid, kuhu saab pikemaid matku teha. 

parim retsept seiklusteks :)

  

Aitäh!

loojanguloomad

Läänekallas kingib sealviibijaile igal õhtul imelise värvidemängu. Sõitisme telkimiskohta otsides mööda lehmadest, lammastest ja hirvedest. See on ülemõistuse khuul, et kohalikud peavad siin hirvi!!! Kui ma suureks saan, siis ma tahan muude asjade hulgas ka hirvekarja. Poleks paha, onju? Niisiis, selleks hetkeks, kui taevas leekidesse lõi ja värvi hakkas muutma, olime telgi püsti löönud, vetsu üles leidnud ja valmistasime õhtusööki. Haarasin kaamera ja hakkasin tagasi karjamaade suunas jooksma. Loomad on loojangutega harjunud ja pidasid mind palju huvitamaks, seega sain sellised pildid, nagu vaimusilmas ette kujutasin. Veised pidasid mind niivõrd huvitavaks, et jooksid minuga kaasa, kui ma suuna hirvedele võtsin. Tavaliselt panevad lojused ikka plehku, kui inimene neile läheneb.

Ja minu kõige lemmikum pilt sellest täiesti uskumatult ägedast õhtust:

I love it when a plan comes together!

Aitäh!

Tõeline metsapeatus

Seda mainis Mark oma õe ekspeika maalapi kohta ka veel, et tualett on seal eksootiline. Oli tõesti! Tõeline maadeavastaja tunne oli rinnus, kui selle lõpuks leidsin! Vetsupeitus! See oli vihjeks, et kuskil miski end peidab:

Otsisin tüdrukud üles ja näitasin neile ka oma leidu, nad olid suisa sillas :)

"palun käi minu eest ära" :D

"tegelikult vist ei olegi tarvis minna"

"Ah ei, mis mina, ma tulin niisama kaasa"

Hullem kui tittede potitreening, ausõna :) Viimati olin sarnases olukorras, kui olime turbogrupiga kooliööl õudusjutte vestnud ja nad kummitusehirmus üksi vetsu ei julgenud minna :) Eputasid mis nad eputasid, aga lõpuks sai loodus võitu ja kaks enesületajat oli maailmas juures! Vahel ongi vist nii, et suureks seikluseks kõlbab ka kodune potilkäik.

Arvake, kas keegi sel öösel läks vetsu või mitte :)

"Üksi seisan ma metsas, seltsiks võsa"

Elu on ikka valus seiklus ;)
Aitäh!

Neluga teel

Nendest mägedest tuleb läbi minna, et läänekaldale jõuda.

                                                          Arthurs pass on üks ilus-kaunis sõiduelamus.

Tööelust kirjutan varsti veel, aga vahepeal natuke looduseilu ja muud sarnast ka. Meile tuli nimelt külla meie armas-kallis Nelu, kelle koos telgiga kuuks ajaks autosse pakkisime ja teele asusime. Sõitsime Christchurchist Arthurs passi kaudu läänerannikule. Hakkasime avastama Uus-Meremaa Lõunasaart.

Castle Rocks ja üks hiiglamaäge puu

Sealse ööbimiskoha kohta teadsime ainult niipalju, kui meie kiivi-issi meid juhatas - et sõitke läänekaldale välja, keerake Kumara juures merd silmates maanteelt paremale ja sealt omakorda teisele teeotsale, mis jõuab kinnisvaralapile, millel on merekonteiner, väike päevinäinud karavan ja hiiglamailus merevaade. Et see maalapp kuulub tema õe endisele peikale, kes ise hetkel Wellingtonis elab ja kes heameelga meil seal lubaks telkida.

                                                   As kiwi as it gets ehk väike päevinäinud karavan

Jõudsimegi mereni välja, nägime laineid ja igasuguseid teeotsi, aga seda õiget ei leidnud kuskilt. Viimases hädas sõitsin ühe häärberi õuele, koputasin ja rääksin uksele ilmunud daamile kogu loo - et oleme eestist, elame Christchurchis ja otsime oma korterikaaslase õe (kelle nime me ei mäleta) ekspeika (kelle nime me ei tea) maalappi, kus on konteiner, karavan ja vaade ning et me plaanime seal ühe öö veeta. Daam uksel mõtles veidi ja arvatavasti jõudis järeldusele, et nii lambist lugu ei anna välja mõelda, ning juhataski meile õige teeotsa kätte. Ausus ruulib, eksole :)

Vaade oli täitsa talutav, sama võib söögi ja seltskonna kohta öelda :)

Lauluõli juhhei

Matkamööbel oli muideks kohalik 

Suurepärane, millistesse olukordadesse ja kohtadesse sõbrad meid suudavad juhatada! Sellest kohast on mul veel kaks asja mainida, aga mõlemad väärivad minuarust eraldi sissekannet.

Aitäh!