loojanguloomad

Läänekallas kingib sealviibijaile igal õhtul imelise värvidemängu. Sõitisme telkimiskohta otsides mööda lehmadest, lammastest ja hirvedest. See on ülemõistuse khuul, et kohalikud peavad siin hirvi!!! Kui ma suureks saan, siis ma tahan muude asjade hulgas ka hirvekarja. Poleks paha, onju? Niisiis, selleks hetkeks, kui taevas leekidesse lõi ja värvi hakkas muutma, olime telgi püsti löönud, vetsu üles leidnud ja valmistasime õhtusööki. Haarasin kaamera ja hakkasin tagasi karjamaade suunas jooksma. Loomad on loojangutega harjunud ja pidasid mind palju huvitamaks, seega sain sellised pildid, nagu vaimusilmas ette kujutasin. Veised pidasid mind niivõrd huvitavaks, et jooksid minuga kaasa, kui ma suuna hirvedele võtsin. Tavaliselt panevad lojused ikka plehku, kui inimene neile läheneb.

Ja minu kõige lemmikum pilt sellest täiesti uskumatult ägedast õhtust:

I love it when a plan comes together!

Aitäh!

whoah, portugal!

Täiesti hull, et reaalselt iga aasta saavad ja oskavad mõned vennad umbes 30-meetristel lainetel hullamas käia! Eriti täiesti uskumatult hull: 1:50-2.30.

Teistmoodi tulemine

kevadesina

Tagasi Suurele Saarele tulles oli kõik nii, nagu ma siit lahkudes jätsin - naeratavad kaaskodanikud ja nende heatahtlikult pinnapealsed "Kuidas lähevad"; selgitava sildi ees seisev tädi, kes selgitab, mida silt selgitab; hommikune piimakohvi, mis poe külmikus pooleliitrisesse tetrapakki pakituna Sind ootamas; ääretult populaarne kõnepost ja sõnumid, mis peale piiksu tegelikult ka sinna jäetakse; vestlused võhivõõrastega - näiteks sellest, kui suur kellegi palk on. Kõik see, mis mus mu eelmisel saabumisel niipalju võõristust ja uudistust tekitas, oli kohal - aga kõik oli kuidagi tuttavlik ja turvaline. Rõõmuga ostsin kuuma kohvi asemel (mis siinmail on espressopauk + lörakas piimavahtu) paki külma piimakohvi ja luristasin selle pooleliitrise olluse teatava koduse kindlustundega näost sisse. Hostelitoas, mis oli esimesed paar päeva meestekas, olid vestlused pahatihti ülesehitatud selliselt: - nimi -> riik -> kus oled reisinud-> kaua Austraalias oled olnud -> mis tööd teed-> palju palka saad -> kus paremat palka oled saanud -> muu argine jutuvada (kaaselukate kombed ei muutunud ka pärast Nicole´i lisandumist, lugege ta blogist, kuidas modernne metroseksuaal end lantimiskõlbulikuna hoiab). 

alles in ordnung

 Üks meie esimesi plaane oli otsida endale töö. Kuna olime Perthis, siis pöördusime esmalt sealsete tööbüroode poole. Ühes öeldi kohe, et hmm, te olete vist eestlased. Olime jah ja selgus, et enne meid oli sealt kõvasti kaaspuukallistajaid läbi käinud ja pole ka ime, et kohtasin sõpra, kellega paar aastat tagasi Läänemerel purjematkal käisin, sealsamas tööbüroo järjekorras! Nädalakese jooksul, mis me Perthis veetsime, kuulsime mitmel-setmel korral eesti keelt. See eelmise korra sundreaktsioon - suu kinni ja eemaldu, kuna oled ju välismaad nautima tulnud ega soovi koduvõrku langeda - on endiselt alles, aga vähemal määral. Nüüd läheb suu ikka lukku, aga kõrvad lahti - ja kui kuuldavas jutus on natukenegi nokitavaid teri, astume ligi, et vennastuda. Tavapärase pealtkuulamispraktika tulemuste kokkuvõttena tuleb tõdeda, et eestlane on ikka liialt vaene, et pagasimaksu maksta. Ja terad on ju rasked. :)

estonets bõl zdes 

 Sel ajal, kui meile tööbüroost püüti sobivat ametit leida (paarisrakendeid kardetakse veidi, kuna ühe hobuse loobumisel kappab ka teine nelja tuule poole), tegelesin mina oma ammuse unistusega. Nimelt on siin ju pilvelõhkujad ja keegi õnnelik peab hoolt kandma, et need klaaskattega betoonjurakad kevadpäikses sillerdaksid. Ja mu ammune unistus on see õnnelik olla. Eelmisel aastal ei sattunud ma eriti linnadesse, kus ühekordsetest majadest kõrgemaid oleks leidunud. Aga Perth - ullallaaaa! Marssisin, pea kuklas, ringi ja vesistasin. Lõpuks mõtlesin, et mida siin ikka vesitada, ja astusin ühte pilvelõhkujasse sisse ja ütlesin all vastuvõtulauas, endal süda ärevusest pekslemas, et jou, ma tahan siin aknaid pesta, soovitavalt kõrgel ja väljastpoolt, eksole. Et kellega ma rääkima pean. Juhtumisi oli valvelauaonuga juttu ajamas hoone haldusonu, kes andis mulle aknapesufirmaonu kontakti. Sellest veel väärtuslikumaks pean ma neid infokilde, mis ma ta jutust meelde jätsin - näiteks, et see korv, milles aknapesija kõlgub, kannab nimetust BMU ehk Building Maintenance Unit. Hiljem kuugeldasin ja juutuubitasin end juba päris meistriks selle korvi juhtimises ja leidsin ka portsu firmasid, kuhu oma töösoovist kirjutasin. Ühte ka helistasin ja uskuge või mitte, ma värisesin rõõmust, kui mulle tagasi helistati! Sest et ma polnud sellele tööle kunagi nii lähedal olnud! 

vesistan

Otseloomulikult rääksin ma, kuidas ma lasteaedade ja koolide akendest olen aastaid välja turninud, hari ühes ja lapp teises käes; loomulikult ütlesin ma, kui väga mind kõrgustesse kisub; loomulikult ütlesin ma, et vanaema elas majas, kus kõik elanikud oli vanad (siin öeldakse elukogenud) ja kehalt liialt nõdrad, mistõttu ma aegade algusest alatesTallinna kesklinnas üürimaja aknaid küürinud olen. Ühesõnaga, rääkisin puhast tõde, aga kuubis. :) Ja nad kuulasid!

näete? näete neid seal? aaaaaaaa!

 Kuulasid ja kuulasid ja siis uurisid, et kas mul oma auto ja load on ja niimoodi ma siianmaani pilvelõhkujaaknapesijatööst unistan. :) Ja oi kurja, kui hea tunne mul oli - ma seisin sellele niiväga lähedal! Pluss see supertunne, et ma niisama kanakombel munadel ei istunud, vaid reaalselt püüdsin selles suunas, et sinna korvi saada, miskit ära teha.  Hea!

Niisiis - olen taaskord siia kohale jõudnud, aga hoopis teisiti. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Kõik, mis eelmisel korral oli uus, on nüüd kuidagi teada-tuttav ja üldse mitte niipalju peadvangutamapanev. Ehk siis, igasse kohta saab saabuda ainult üks kord - sest iga kord on erinev. Pole midagi parata, tänu me tajudele pidevas muutuses olev Aegruum sunnib igat antud hetke tervitama ja nautima :).  Tore on teada, et veel arenen :)

Aitäh!

チーズを言う

Taamal terendab ookean

Exmouthi linnake, kus me Ningalood avastades pesitsesime, hiilgas varakult suletavate poekestega, kus kilekotte ei müüdud - kui endal pauna polnud, jäi võimalus ostetud kaup kasutatud kastis koju viia. Ühel hommikul pöörasime enne veepoole suundumist autonina vasakule ja sõitsime piki mereäärt hoopis üles mägedelle - lubati autosõidurada kanjoniäärel. Kanjon - oli. Sõit - oli. Äär - oli. 11 km puhast rõõmu, mis sündis arvukatest peatustest ja ronimistest. 

iidamast aadamast kiva

Tundub tõesti, et see saar on igivana ja ajahambal on olnud aega, et oma turja vastu kaljunukke sügada. Vallutasime kolme jalga ja saba lonkava kaljukitse kombel erinevaid kaljueendeid ja künkatippe ja saime omal nahal tunda kuumarohke kliima taimede torkivat külalislahkust. Väga, väga lahe oli! Lisaks mälupildistamisele käitusime arvatavasti nagu õhinal jaapani turistid - iga ilmakaar sai mitmekordselt mitmesse masinasse jäädvustatud. 

tahan ruttu, varsti ja varjuga. tahantahantahan.

Kunagi oli ühes kaamerast kamba peale küll. Pärast ilmutamist leidsid pildid ilusasti tee kõigi asjast huvitatute albumitesse. Kulu ja kirjadega ja vahest tuli kaua oodata, kuniks film täis sai, aga asi sai tehtud.  Pilt omas emotsionaalset väärtust ja kätkes endas lugu kõigi asjaosaliste jaoks. Nüüd on kaamera vaat et igal inimesel.  

Brazili mälupildiaparaat

Ja vaadates meid kuskil imeilusa vaate ees seismas, hoides käsi justkui selle ilu ees alistunult ülal, tekib tahtmatult mõte, et pilt pildina on muutunud. Enam ei ole esmatähtis, et vaadake, pildil on koht, kus me kord käisime ja et mäletate, kui vahva meil oli. Sellest tähtsamaks on muutunud fakt, et mina käisin ja mina nägin ja mina selle fotole ka jäädvustasin. 

10 sekundiga enda kaadrisse

Nagu toimuks pidev vaatejaht - sest milline jahimees ikka teise kuulist kukkunud sea turjale oma saapa paneb. Suur Fotograafialane Individualiseerumine? Saavutusvajadus? Või eneseteostus? Ehk on hoopis nii, et igal lool on nüüd oma  isiklik pilditugi?  Või muutme me jaapanlasteks?  Kuigi ausalt üles tunnistades (olles ise see kõikse hullem klõpsija) tunnen ma sügavat muret - kuhu kõik need pildid, mis üle laia maailma tehakse, lähevad? Mitu pilti on tehtud Laulukaarest või Ostankino teletornist? Kes neid vaatab? Mitu korda? Kuidas jaapani keeles like kirjutatakse? Kuhu?

好む

aitäh!

flipperzeit

Kui me autojahil käisime, oli tagasiteel vaja öömaja leida. Monkey Mia jääb küll maanteest veidi – 160km – eemale, ent on seda väärt. Asub ta suurest teest eemal, Suure Saare läänepoolseima poolsaare otsas ja seal on teeke, mille tipus troonib väike laagriplats, millel paar kämpingut, hotell, basseinike, tennisväljak ja hästi suur parkla, mis on tulvil autosid täis. Inimesed tulevad sinna vabatahtlikult ja väga ilusal põhjusel –nimelt saab seal delfiine näha. Igal hommikul tulevad mõlemad – ja tulevad nad mitu korda – ja nii juba üle 50 aasta.  Ma arvan, et alguses oli selline maa- ja veeinimese vaheline side uskumatult maagiline: kauge ja kõrvaline helesinine abajas, kus pisikese asumi võrgutõmbamisest soonilised käed andsid  ja merepäiksest pilus silmad jälgisid, kuidas neid toitva uskumatult kauni ja võimsa veteilma müstilised saadikud kostil käisid.  

monkey mia

Need aerodünaamilised ja mõnede väitel telepaatilised lihastorpeedod käivad siiani rannas – ja seal on võimalik neid tervitada. Isegi toita! Ilm oli sompus ja veidi vihmane, kui ma hommikul sellele imeilusale  rannale liginesin  ja esimeset korda elus delfiini nägin. Elusat ja piireteta vees olevat delfiini, kes läbi vee mitte ei uju, vaid näikse voolavat! Neid oli mitu, nad olid superkreisilt ägedad ja nad olid kohe-kohe lahkumas.

iga päev on neljapäev

Söötmine toimub nii – päeval ostad sissepääsupileti rannapargialale, see maksab umbes 8 $, ja sätitad end  toitmisgruppi. Hommikul 7 ja 12 vahel tulevad delfiinid kolmel korral. Grupp ootab kaldal ja Dolphin Specialists, panged käes, seisavad põlvini vees. Toidavad delfiine ja siis valivad grupist inimesi, kes saavad kala pihku ja ulatavad selle edasi augupeale. Ja  õnnelik on see, kes valituks osutub - enamusele jääb mälupildistamise ja fotografeerimise rõõm.

Denham - AU läänepoolseim linn

 Looduseimele küllasõit on vist selle asja nimi ja see on paljudele suurepäraseks viisiks kogeda midagi nii lahedat ja ägedat – ja kindlasti seisab nii mõnelgi perel tagasijõudes ees juntsu tudukambri seinte flipperiteemaliseks tapetseerimine. Ja see on nii hea nii mitmel põhjusel.

just another corner

Minu kohtumine jääb aga veel tulema – ja eks ta juhtub mingil loomulikumal hetkel ja loomulikumas keskkonnas, ilma pileti ja suure turistigrupita, etteteatamata ja hästi loomulikult. Ma kohe tean seda J

teknobumerang

see armas droon pidavat oma sensoritega tajuma inimese hingamist läbi betoonseina e. basically, we´re fucked.

kust seda osta saab?

jõuluvanale

Jah, ma tean, et oleksin saanud parem olla. Ja jah, ma tean, et asjad ei tee õnnelikuks. Aga ma tean ka, et nende kasutusmugavus võib õnnelikumaks teha. Seega, bring it on - see asi võiks küll letttidele jõuda!