CBD Stampede

Chch tänavail toimus üks tore spordisündmus, millest võtsin suure heameelega osa. Mingis mõttes oli tegu 8 km võidujooksuga, aga turnimise ja maskeraadiga.

Umbes 400 osavõtjat olid valmis turnima üle autode, teetõkete, merekonteinerite ja ekskavaatorite. Teatav valmisolek tundus olevat ka roomamiseks - mullamaitset sai mekkida torudest ja autode alt läbi roomates. Paljud kodanikud ilmusid starti kostümeeritult - pruudid, ninja kilpkonnad, Shrek ja nii edasi. See andis minu harrastussportlase kostüümile teatava eelise, ja selleüle oli mul väga hea meel. 

Rada oli täpselt nii tore, et natuke enne lõppu mu jalad ei kuulanud sõna ehk siis sai piisavalt rassida. Ja lõpusirge oli kaetud maskeerimisvõrguga, ja sinna ma sealt alt läbi roomates oma juuksekrunniga ka korduvalt takerdusin. Ouch. Finishisse sain igatahes õigeaegselt - vahetult enne rämehullu padukat. Ja koht - kuskil seal esikümnes. Tehtaks vaid sellised linnaturnimisi rohkem!

Aitäh!

rohelinn

Christchurchi tunnuslause on "Garden City" e Aedlinn. Ja nii ongi - parke on palju. Kohe hästi palju, 43 või 143, ma täpselt ei mäleta, aga neid ikka jagus igale poole. Pisikesi parke oli jalaga segada - näiteks juhtus meil üle tee olema pisike pargike, mis sündis nõnda, et linnaosavalitsus tundis ühel hetkel, et oi, meie elanikel pole roheala, kus jalga ja vaimu puhata. Vaadati kaarti ning leiti kaks kõrvutiolevat kinnistut, mis ära osteti ja maatasa tehti. Ning asemele rajati pisike, ent lopsakas pargike ja kõigile kasutamiseks ilus tenniseväljak. Lihtne. Paar suurt oli ka - ja selle kõige jõmakama -Hagley Parki- kohta ütlevad kohalikud uhke südamega, et see on Lõunapoolkera vastus NYC´i Central parkile. Usakatel toob see muidugi pepsi ninast välja, kuna nende oma on 3,4 km2, mis on veidi enam kui kiivide 1,61 km2, aga see selleks. Ümber pargi joosta tähendab 8km higistamist ja ringi sisse jäävad koolihooned, tennise- ja naistekossuväljakud, botaanikaaed, golfiväljak ja paljupaljupalju rohetavat murupinda. Ja Avon´i e Ōtākaro jõe sikksakkidest saab ka mitu korda üle hüpata.  Avoni jõele saavad aktiivsed süstadega mõlatama minna ning armunud endale veidike veneetsiataolise paadi rentida, mida veidike veneetsiapärane mees toikaga edasi lükkab. Toigas ja vesi on veneetsiapärased, mees ja paat mitte :) Kui me saabusime, oli erkroheline kevad, mil kõik lehtpuud olid alles hiirekõrvul. Kui me lahkusime, oli sügis ja siin-seal võis juba päiksesekulda ning loojangupuna märgata. Roheline linn! Kes mu juttu ei usu, usaldagu oma silmi:

Aitäh!
PS.
Hagley Park asub meie kliimale suht sarnases vööndis, selles parajas. Saab nii lumekirmet kui suvekuuma, ainult tuult on kõvasti rohkem. See on meelitanud parki kasvama ka väga palju meile tuttavaid puid. Ent ikkagi olin täiesti rõõmust ogar, kui ma jooksuraja ääres tamme nägin kasvamas! Sina, Eestimaa metsade igipõline kunn, siin? :) Tundus, nagu oleks tamm läbi maakera otse Eestist Uus-Meremaale välja kasvanud! Rõõm oli nii suur, et mis siin ikka salata, esimest korda elus kallistasin puud. Täitsa avalikult ja kirglikult! :) Mul oli imeline, möödujatel lihtsalt imelik, aga otseühendus kodumaaga oli seda väärt. Niikaua kallistasin, kuniks endal aru tagasi tuli ja ka imelik hakkas - panin paar kuivanud puulehte tasku ja jooksin õnnest lõkendades koju.
psaikoooo...

Summer in Sumner

 Christchurchis surfamisega oli nõnda, et kui me kodust minema hakata, siis pooletunnitee kaugusel oli kaks randa - kaugem ja idüllilisem Taylors Mistake ning lähem ja avalikum Sumner Beach. Tegelikult eraldas neid see neemenukk, üle mille ülemisel pildil udu voogab. Nähes sellist vaatepilti, otsustasime tol korral Sumneri kasuks ja saime osaks korralikust udupeost.  

 Inimesed ei teinud teist nägugi - kui oled otsustanud vaba päeva rannas veeta, siis ega see ilmast olene! Hea teada, et peale meie leidub maailmas veel inimesi, kelle jaoks "suvi" suht tinglik mõiste on :)

 Seekordne surfikogemus oli hästi eriline - nähtavus oli täpselt selline, et kallast polnud näha ja enamik kaaslauatajaid kadusid kuskile valgesse vatti ära. Nii leidsingi end hiigelpilve mässitud laineil surfamas. Kui paradiis on selline, siis hell yes, I´ll take it! 

 Mõned hetked raiuvad end oma erilisusega igaveseks meelde. Super, kui selleks hetkeks juhtub rannaskäik olema, priima värk!

Aitäh!

Byron Bay - laineohtralt, pildirikkalt

Brisabne´i küljeall - paaritunnise bussisõidu kaugusel- asub legendaarne endine hipilinnake Byron Bay. Linnake, mille kaldaid paitab raugematult hea surfilaine, milles lisaks lauduritele tantsivad delfiinid; paarsada meetrit kaldast kaugemal hüppavad veest vahetpidamata erinevad vaalad; tänavail kondab ringi lohvakates värvilistes hõlstides rastapatsipäine õndsalt naeratav noorsugu ja õhk on armastusest paks. No vähemalt oli see kunagi nii - ehe näide on viis, kuidas kohalikud võitlesid välja õiguse saada nudistide rand - mindi väljavalitud rannakesse ja kuulati mitu päeva järjest reagget. Alasti. Täitsa minu meele järgi protestimisviis :) Vahepausiks paar rannakaadrit:

Praeguseks on Byron Bay´ga juhtunud see, mis on juhtub kõigega, mis on liigahea- sõna hakkab levima, inimesed saavad sellest teada ja hakkavad  massidena kohale voolama, et saada osa sellest äraseletamatust miskist - ja paljud tulijaist ka leiab selle. Samas on suur hulk neid, kes ilmub kohale, kuna kõik tunduvad sinna minevat, ent ei ole veel valmis seda erilisust tajuma. Ja nii muutub ajapikku see algselt eriline pada üha suuremaks, ent supp seal sees jahtub ja lahjeneb.  Nii on ka Byroniga läinud - seda erilist vabameelsust ja armastust tulvil hipihingust saab küll nautida otsima tulla, ent seda Austraalia kõige kallimate jogurti- ja telkimishindadega. Vees on endiselt lained ja delfiinid- vaalad ning tänavail liigub ringi naeratav mass hingelt noori - ja neile vaatavad naeratades vastu päikseprillimüüjad ja aafrikapatsipunujad ja restoranikutsujad. Seda ehedat hingust paraku osta ei saa, mängi tänaval dzembet, palju jaksad. Turistikaks muutumise taak on nagu terav surfilaua uim iga sellise pisikese koha suurim hirm :) Selliseid jutte rääkisid mulle igatahes need, kes seal rannas titest saati liiva söönud on. 

Meie, va turistinärakad, läksime sinna siira sooviga elada natuke rannaparmu elu- ärgata, surfata, puhata, mängida, surfata, surfata, tantsida, naerda, kallistada ja rammestunult uinuda. Algselt plaanisime magada ühe sõbra garaažis, ent ta oli koguaeg tööl, nii et me teda ei näinudki. Millal ta veel vette saab?! Mure kohe! Võtsime hoopis koha sisse rannaäärses karavanpargis ning tõepoolest, nii krõbedat telkimishinda annab otsida (North Straddie saarelt leiate :))! Ja jogurt-ma ei hakka selle hinnast üldse rääkimagi! K#&%i kõikjalvohav turism! :) Samas oli suur rõõm näha, et noorsugu käib täiel rinnal elukunstniku rada - rannaäärses parklas kogunevad muusikalembesed õhtuti jammima, möödujad heidavad lihtsalt kõnnitee kõrvale murulapile pikali ja lasevad end helidel kaugele kanda, tänavatel on igal sammul mõni moosekant pilli tinistamas või tsirkusegeeniga aktivist palle loopimas. Ja vanad hipid, nemad on lihtsalt pärlid ja igati huvitavad olendid! 

!

Lainetes saime pikalt hullata, ja see oli tõepoolest hea! Rõõm! (Ma kohe ei oskagi muud öelda, kui et ossaraks ja hurrarraaa!).  Vees hullasid nii kogenematumad entusiastid kui ka vanad kalad. Mõnel päeval olid lained NII suured, et korralik hirm oli naha vahel (arvestage, et lauapeal kõhuli olles tundub ka meetrikõrgune laine paraja tsunamina. Kahemeetrine laine mõjub nagu hiidlaine, aga ruudus). Need päevad, kui tuul peksis lained segamini, vallutasid vee lohesurfarid ja meie läksime matkama - mööda randa Byron Bay majakani, mis asub Austraalia kõige idapoolsema punkti juures. Sel päeval ujus Byroni lahes kokku 14 vaala - täiesti tubli tulemus, ent kedagi see väga ei üllatanud, see on nende migratsiooniteel üks teada-tuntud peatuspunkt. Jalutasime ja vaatasime kaldalt, kuidas vaalad järgemööda veest välja kargasid ning see on üks imelisest imelisemaid vaatepilte siin ilmamuna peal! Pildid tehtud erutusest värisevate kätega, kaldalt - 

Meie Byroni-puhkuse ergastavaim kogemus oli kahtlemata sealne tuul. Kaks päeva puhus ta nii, et liiva ainult lendas ja kuppeltelgid olid nagu kummuli veetilgad vastu maad. Ühel tormisemal ööl käis ka kauaoodatud-kardetud "krõpsaki" ja virgudes avastasime, et telgivai (kuidas seda telgile kuplikujuandvat kokkupandavat plastritva nimetatakse?) oli murdudes meile katuseakna loonud. Kuuvalgus otse magamistoas, kujutage ette, milline luksus! Paar päeva hiljem sai meil pool aastat telgis elatud - pakkisime asjad, viskasime telgiräbala prügikasti ja sõitsime bussiga Sydneysse. Järjekordne äge surfipuhkus ilusa looduse rüpes - tehtuuud!

naabrite (exkuppel-)telk tuule meelevallas

Aitäh!

daintree vihmamets

Võtsime paariks päevaks Cairnsist puhkuse ja suundusime põhjasuunda - Daintree vihmametsa. Kuna üks troopika kõik, siis olime poole päevaga kohal - kurviline maantee, mis lookles kaljude ja sinisinise ookeani vahel muutus kitsaks metsavahe käänutiseks mida katkestas vana, ent ustav jõepraam. Teisel kaldal võisime tõdeda, et olime saabunud kaduvasse maailma, mis väärib iga hinna eest hoidmist. 0,1% Austraalia maismaast ehk vaid 1200 ruutkilomeetrit kõige lopsakamat loodust, mida suursaarelt leida võib - siin peidavad end 30%  roomajaist ja konnadest ning suisa 65% liblika- ning nahkhiireliikidest! Imeline!

tee randa- pildil on arvatavasti sadu tuhandeid elusolendeid :) Ja ookeanis ootavad krokodillid.

rannas sai kiikuda - ja kel raha ülearu, sai ratsutada ka.

tundsin tõdemust, et olen lõpuks silmitsi sellise veekoguga, mis ei olnud kutsuv

rannas, nagu kord ja kohus - äädikapost! hea kui lihtsalt kõrvetada saab - kurjemad tegelased on imepisikesed hõljujad, kes suudavad tekitada närvišokki ja koomat. otse vees.

Vihmametsas on ääretult tore näha laudteed. Ilma selleta ei teaks kuhu ja millal astuda -  ja kas üldse astuda. Ja astuda saaks ainult tibusammudega - ääretult okkaline ja tihe ja vetruv ning märg keskkond!

vapramatele muidugi kõlbavad ka lihtsamad, laudadeta rajad :)

vaiksed metshaldjahetked 

see koht oli niipalju suudmest ülesvoolu (1 km ehk?), et võis kindel olla - krokuvaba vesi! see muidugi pole reegel, soolaveekrokodillid veedavad 90% ajast magedas vees, ja vägagi sügaval sisemaal. Antud koht aga... oli soovituslik supluspaik.

ei olnudki krokodille - nii jäi ka nägemata, kuidas Tarzan krokuga madistab.

sume suveöö ja  meie õdune matkalaagri baar

Ühel hommikul ärkasin vara-vara ja suundusin metsarajale. Austraalias -ja eriti selle soojemates osades- on üks lihtne nipp arusaamaks, et kas oled päeva esimene matkaja - kõik öösel üle raja punutud ämblikuvõrgud (ühes paari ämblikuga) kogunevad näkku ja juustesse. Rada oli kitsas ja järsk ning peale putukate nägin veel suurt sisalikku- näeb välja nagu väike Komodo varaan - ja kogesin midagi täitsa hirmsat - üksi džunglis olles võtab jalamaid kõhedaks, kui ümbritsevast võsast kaasuaride kumedat kõhukulksutamist kuuled. Kaasuaridest jõuan veel kirjutada ja pilti näidata. Praegu näitan matkarada:

rajatähis

matkarada

puujuuretrepp

seal kuskil elavad kaasuarid

goanna e monitor lizard

 Selliseid sisalikke liikus seal hulgim. Tunnike hiljem, rannas, kuulsin tuttavlikku lehesahinat- ja näe, tuligi, keel pikalt suust rippumas.

see poiss sai kreepsu :)

läksin metsa kaasa, et näha, mida ta seal toimetab - aga tema kondas lihtsalt minema.

 Vihmametsa puhkus jätkus-matkates ja ringi uudistades.

Ilus ja tore tõesti, aga ainult pool aastat - ülejäänud aja sajab. Korralikult!

rikkalik elukeskkond

 Need kohad, mis tihti vee alla jäävad, on mangroovide pärusmaa. Mangroovipuu on meisterkohanduja ja nende erinevaid liike on ohtralt. Nii suudab ta näiteks elada ka seal, kuhu tõus soolast vett toob; ja pildil on näha mudast väljaulatuvad "hingamistorud" - üleujutuse ajal mangroovid sorgeldavad selliste juurtega!

õhk on nii värske,et võtab silmist kirjuks!

teadagi, miks :)

huvitav, miks me ütleme "idu", aga mitte "puujuuretis"?

Igati kosutav ja mõnus käik oli, päris tõeline puhkus!

Aitäh!