life is beautiful

Sattusime laevalt Korfule - imearmsale saarele Joonia meres. Sattusime üheks õhtuks, täpselt päikseloojanguks. Puhas maagia - tegu on tõelise maiuspalaga neile, kellele meeldivad vanad merekindlused, suplusaltid merevaated, päikeseloojangud, keskööni sigivad-sagivad kitsad tänavad ja lennujaam, mis pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Jess, pliis!

Võite 1 kord arvata, mis me seal kesk sooja suveõhtusumedust sulistades taaskord Elu kohta tõdesime :)

Aitäh!

kaheeuromaa

meie ilus restoran

Meie kohalik restoraniomanik suutis sütitada tõelisi kirgi - ta oli kõige reaalsem μπάσταρδος ever. Oma suhtumiselt oli ta veel vastikum ja ebaviisakam, kui meie valitsejad riigikogu infotunnis ja seda suhtumist peegeldas kogu ta olemus. Ausalt, mul tekkis küsimus, et kuidas keegi, kes nii ilusas kohas elab, üldse suudab nii äärmuslikuks sotsiaalseks eksperimendiks (millal mind haidele visatakse) areneda? Õppisime põhjalikult, milline mitte olla.

killuke paradiisi - 2 km eemal

Taimetoitlane? Saad sama toitu, mis teised, aga ilma lihata! Soovid muna? Two euros! Soovid tühjas kohvikus läpakat laadida? Ei saa, bad for business! Portsjonid on väikesed? Difficult! Pakud ennast appi laudu katma, kuna sai ja vesi saabusid pool tundi tagasi ja ilmselgelt ei jõua kokatädid ettekandjateks kehastuda? NOnoNO! Kohvil sai piim otsa, vabandust kas ma... NOnoNO! Aga piim on otsas! Difficult! Tahate söömise ajaks lauad kokku lükata, pärast panete tagasi? No, bad for business! Vot selline pärl.

menüü

Kui märkasite, siis keedumuna maksis kaks eurot. Kaks eurot on selline imeline summa, millest saad aru, et tegu on kreeklasest kaupmehega. Puuviljakaupmees, kott õunu ja kobar banaane - kaks eurot. Supermarket, suur vesi - kaks eurot. Rannakohvik, kolm kohvi - kaks eurot. Enne praamile jooksmist lippasin veel nurgatagusesse puuviljapoodi ja ostsin õunu, ploome ja virsikuid. Ja suure vee. Kaks eurot! 

suht tõene tunneteväljendus

 Seda võib praktiliselt mittemärgata, kui vähesed ostud reaalselt kassast läbi lähevad - vist on paber nii kallis, et ei ole võimalik raskustes maal kviitungeid - tšekke printida :) Soovitan siinkohal ka kõigil, kel võimalik, sarnasel viisil paberit kokku hoida - sest mis Su maksust saab, mis riigkassasse jõuab? Kellegi vanalinnamägilase esinduskulu või mõni hiigelsuur solidaarsusavaldus?  Õppigem kaheeuromaalt ellujäämist - ilma μπάσταρδος-ks muutumata.

Difficult!

Voh!

see kreekateemaliste postituste-pull ei lõppegi!

Nii. Mida me seal tegime? Lavastasime kuuest riigist pärit noortega moderntantsu lavastust, mis ulatus Aristophanesest Shakespeareni. Koreograaf oli Tatjana, kes oli kunagi NYkis asjatanud ja 20 a tagasi Kreekas oma tanstukooli loonud. Noortega sai ta koheselt ühele keelele juba tühipalja fakti tõttu, et ta viimatimainitud näitekirjaniku nime veidi kreekalikult hääldas. Ehk siis, "We´re going to play Aristophanes and Sexpeare". Lavastuse proovid leidsid aset hommikuti ja õhtuti - vahepealsed tegevused on juba kajastatud. Elus on paljude asjadega nõnda, et kui midagi eriti hästi ei oska, aga tahaks, siis fake it till you make it. Sellest juhindusime meiegi ja see viis selleni, et me Nicole´ga feikisime oma balletioskust nii veenvalt, et meid pandi esitantsijateks. Mõnuga sai pöiasirutusega piruette ja harkhüppeid sooritada. In your face, kultuurihuvilised euroopa noored! Sain olla mingi suvakas ja seejärel eesel ja siis veel kuningas ja kõigelõpuks oli mu kanda veel suure juhtkotka roll. Nicole oli haldjakuninganna, siis lihtsalt kuninganna ja kõige lõpuks superäge keskmise suurusega värviline lind. Ma tean, vapustav :)

raske treening

kerge peaproovilahing

imeline kreeka fauna

Esinesime nö täismajale - ja ma ütlen täiesti siiralt, et ma ei tea, kes need inimesed olid, kes meid vaatamas käisid. Või et, miks nad käisid ja kustkohast nad üldse infot said. Sest me ei näinud kuskil kuulutusi ega teateid.  Ja kui küsisime, siis vastati, et "Aeh, friends, relatives!". Neid friendse ja relatiivisid oli seal igatahees kuhjaga. Ja mis kõige toredam, meie lavastus võeti väga soojalt vastu! Lõpuks oligi selline õhuline, graatsiline tantsijatunne - tantsi, nagu keegi ei vaataks! :) Äge!

Aitäh! :)

siesta

Viinapuuväädi lebo

Minusuguse karmi tööhobuse geenidega põhjala matsi nägemuses on lõunamaalased alati laisklooma tasemel jõlkunud oma siestatamisega - mismõttes, suvatsevad pool päeva maha magada? Õige on ikka natuke leiba luusse lasta ja siis edasi toimetada, mitte maksavorsti kombel rõngas vedeleda. Vanast ajast ju olnud nii, et lõunapausi peeti mitte keskpäevakuumuse tõttu, vaid kuna kellelgi polnud metsas-põllul kella kaasas ja siis oli hea varju pealt kõõritada, et millal leiba saab.

Leedu töökaim poeg

Ülevalolevalt pildilt võiks eeldada, et inetud siestakombed on salaja mööda meridiaani üles roninud ja omaseks saanud ka meie lähedastele lõunanaabritele, aga ei! Selgus, et tõesti vist ongi nii, et kõigel on põhjus. Kui me kaks-kolm päeva olime püüdnud ellu jääda selles põrgus, mis maale laotus pärast lõunasööki, saime aru, et pole pääsu - uni lihtsalt tuli! Hakkasin veidi aduma siesta vajadust - see on paratamtus! AGA - me ei saanud kuidagi siestat pidada - telgis ei saanud olla, kuna kuumus oli selline, et higileemekest voolas ojadena. Rannas ei saanud hingata. Meres oli supp - parim viis jahutamiseks oli sukelduda umbes kolme meetri sügavusele - seal oli mõnus jahe hoovus. Aga kaua Sa seal ikka oled, eriti kui soolavesi Sind koguaeg pinnale viskab? Üks variant oli voodid puude alla panna, aga siis juhtus nii, et vari liikus sajaga minema ja siis ärkasid näiteks ilusti punaseks põlenud jalaga. Nii et - meri/paha, rand/paha, telk/paha,  puu/paha, kõik on paha, ainult uni oli kuradima jõuline. viuviuviu. AGA SIIS:

pamparampaaaaa!!!

JAHE VESI!

hapud viinamarjad!

LIIKUMATU VARI!

varjuloss

 KOOPAD!!

 Meie elu sai hoopis uue kvaliteedi! Niipea, kui lõuna söödud, kebisime üles mäeküljele betoonurgu, laotasime rätiku maha ja keerasime külili. Magasime. Varjus oli endiselt 35 kraadi, aga mis sellest - silmad lahti, sulps jahedasse vette, paar tiiru ja tagasi magama. Siesta ei ole midagi, mille kodanikud vahemeremaalased välja on mõelnud, ei, hoopisiki mitte! See on üks loodusseadustest! Üks sellistest vääramatu jõuga  loodusseadustest, mille mõjuväljast ei ole võimalik pääseda - siesta on gravitatsiooni kuri kaksikvend. Et Elust rohkem rõõmu tunda, tasub (vähemalt antud asjus) nende pilli järgi tantsida. Meie tants nägi selline välja:

ahjus

Siestal on veel paar toredat kõrvaltoimet - näiteks hilised söömaajad ja vilgas ööelu. Ning parim kõrvaltoime oli see, et veel kuu pärast tagasijõudmist tuli lõunasel ajal oiiiii kui hea uni - ei mingit muret ega konflikti algulmainitud tööhobusega! Põõnasin nagu beebi, ha!

Aitäh!

sagiada

 Kuna kuumalaine võimutses, taandusid meie päevakavadest ratsutamised-kaljuronimised (v.a isekorraldatud - toim) -raftingud ja asemele tulid konditsioneeridega asutused ja varjulised kohad. Ehk siis - käisime kohaliku regiooni lugu tutvustavas uues uhkes suures muuseumis. Ja teate mis? Meie ajalootunnid on juba sellised, et ühe täiesti korraliku Kreeka ajaloomuuseumi külastusest pole midagi uut ega üllatavat ette kanda.  Kerberos oli kuudis ja Medusat ei näinud. Müts maha! Kannan hoopis ette, et pärast käisime veel loodusmuuseumis, kus saime kohalikelt muuseumipiffidelt teada, et Kreekas on kõvasti kilpkonni ja tervelt 23 eri liiki madusid! Ja siis juhtuski nii, et meil oli tunnike vaba aega nautida ühte pisikest, üdini idüllilist kaluriküla, mis asub kohe Albaania piiril. Seal on maaliline sadamasopp ja ümber selle rida kohvikuterrasse,  kus tänu pidevale politsei kohalolule mehed enam ei kakle ega taple, vaid istuvad rahumeelselt kabelaua taga, käes jääkohvi ja suunurgas tossav sigaret. Idüll, noh! Võtsime aga istet hakkasime nautima:

Sagiada

saime teada, miks laevadel naistenimed 

 aga miks skorpionipilt vajalik on, ei saanud teada

maailma lõõgastavaim kohvi

saime kuidagi hakkama

Oi aitäh!

kõrgustesse!

alt üles

Mägedega on üks tore lugu - nad mõjuvad nii võimsalt, et on suht selge, et mägi on boss. Boss nagu ookeangi - suur ja võimas. Mõni ime, et Kreeklased oma suured ja vägevad mäe otsa panid tegutsema - igati  sobilik ja väge täis koht ju! Kui me mööda teed, mis väänles mägede ja mere vahelisel kitsal ribal, oma laagripatsile lähenesime, panime juba vaimusilmas paika, et mõne otsa ronime kohe kindlasti! Omavahel arutasime, et ei tea, kas alla kolme tunni ronib üles või mitte. Järgmisel hommikul oli meid kaks, pühkisime  aga une silmist, võtsime mitu liitrit vett ühes ning hakkasime ronima - eestlane tossude ja leedukas (feik)crocsidega.

ülevalt alla

ülalt kõikjale

Nende mägedega on tõesti tore, teistmoodi ja aukartustäratav - vist tingituna asjaolust, et me vaatame neile alt üles. Ja üles jõudmine võtab nii palju aega ja on piisav ettevõtmine, et kesk seda okkapõõsarägastikus maadlemist ja kivilt-kivile hüplemist jäävad argisemad mõttesaginad kuskile kaugele, kusagile seljataha. Nii et kui võtad aega ning istud, siis oled ikka pikalt vait ja vaatad. Vaatad ümbritsevat ja kuna kõrvadevahe argist tühitähja enam täis pole, siis pöördub pilk endasse ja saad nii mõnegi asja selgemaks. Istusime kuskil kivil, tõmbasime hinge, vaatasime, ja tahtsin just rääkima hakata, et näe - mul on Eestimaal üks kõrge ja hea vaatega koht, kuhu saab Elu paremaks mõtlemas käia, ja et eriti tore on, et sinna ei saa lihtsalt kohale, vaid tuleb ikka enne minna, ja et Hagar Hirmus käis ka pojaga mäe otsas ja mina hakkan ka käima ja.. ja hakkas hoopis sõber rääkima. Sai palju asju selgemaks! Mäevägi, pole midagi parata!
Üles minnes tundus koguaeg, et tipuni on jäänud 100, maksimaalselt 200 m ronimist, ent iga kühmu tippu jõudes selgus, et maailm on ii-mee-lii-nee - kui meil on nii, et metsa taga on mets, siis mujal on künka otsas küngas! Lõpuks saime tippu - sinna tippude tippu. See, mis kaugelt tundus liblikavõrguna, osutus tuulesokiks - leidsime ka pikalt lahtirullitud vaibad, millelt paraplaanivennad ennast õhku jooksevad (veel üks asi juures, mis tuleb ära püroovida :). See, mis enne tundus suure lahesopina, näis pisikese tiigina. Nii see käib ja nii see ilm ja  maa näib :)

u 600 m ronitud

Tagasiteel kohtasime üht meest - mis oli täiesti lambine, kuna sel mäeküljel pole mingeid teid ega loomi ega hurtsikuid. Ja siis järsku - vuntsid, triiksärk ja viigipüks! Ainus arusaadav kõnekatke, mis peale "Hellooooo, my friends!" kõlas, oli "I´m Albano, I pick oregano!". Nii oligi - oregano (oregon? oreaagon? oregan?) kasvas seal puhmastena! Väga mõnus ja lahe. Paar päeva hiljem, kui põlenud põõsaste nõgist käed-jalad puhtaks said ja kriimud enam ei kipitanud, võtsime suurema kamba kokku ja läksime tagasi.

Väike Prints

enjoys the silence

sikk-sakk 

Kuna sai kambakesi mindud, siis oli ka häid mõtteid rohkem. Seega ei läinud me tuldud teed tagasi, vaid võtsime sihikule ülaloleva pildi keskel oleva sikksaki, mis tundus mõistlik alternatiiv olevat. Oligi! :D

Mäe teisel küljelt leidsime tee!

sellise hästi ilusa tee!

Ja veel leidsime ...

 .. ekskavaatoreid ja mehed, kes kivimurrus tööd rabasid teha ja nende ülemuse, kes seda pealt vaatas. Tegime pilti ja ainus, mis nad inglisekeeles meile öelda oskasid, oli "Facebook!". Uitlehmi ja kitse ja Kreekamaise isetekkelise prügimäe leidsime ka!

Võlumetsa leidsime ka!

Lõpuks jõudsime sikk-sakk teele ka - tuli välja, et see kulges küll alla, ja suisa otse meie koduni, ainult et mööda teist mäge! Niiet - üht mäge mööda üles, teist mööda alla, pole paha tulemus! :) Tee oli selline, midamööda keegi ei käi - eelmise postituse suur ämblik ja tema sada sõpra olid oma võrke pununud risti-rästi üle tee! Päris vahva oli neist läbi pugeda (neist, mida märkasime; teistesse sammusime tuimalt sisse ja siis jägnes üks kiire kiljumine-mässimine-väljarabelemine :)).
Vot selline lugu! Mägi on täiega boss - minge ta jutule, kui aga tunnete vajadust või leiate võimaluse, vahet pole, kas tossudes või crocsides! Ta on selline hea boss, retsept! :)

Ja .. saab selgemaks see Eluke!
Aitäh!

putukate riigis

Seda, et Kreekamaal - vähemalt selles nurgas, kus meie viibisime - on iga puulehe ja rohulible küljes tsikaat ehk "ziggyziggy" nagu kohalikud neid kutsuvad, oli väga raske mitte märgata. Hommikul kell pool neli hakkasid nad oma tagumikke väristama (tundub, et niimoodi nad häält teevad) ja varsti ühinesid rohutirtsud, kes siis jätkasid, kuniks tähed taeva tagasi vallutasid. Seda, et rohutirts või mõni muu tunnaldega mölakas end praetaldrikule, juustesse või kellegi õlale parkis, juhutus nii tihti, et seda ei pandud enam üldsegi imeks - ning ka kõige ujedamad tüdrukud ei viitsinud enam kiljuda. Arusaadav ka, mis siin karjuda - meie olime ju nende keskkonnas, neil külas. Loodus ikkagist! :)

põhimölakas I

põhimölakas II e ziggyziggy

Aga ega tsivilisatsiooni hälli lehed-libled ainult laululinputukatega piirdunud! Kus Sa sellega! Ringi kõndides nägime ka seda ilu, mis kohaliku looduse kiletiivalisel-karvajalgsel osal meile pakkuda oli - värvikirevad mardikad; mingid tirtsud, mis olid, noh, peopesa suurused ja ülekõige kaifimad olid otse loomulikult need suured ämblikud, kelle võrgud ulatusid üle tee! Äge, niit oli nii tugev, et tõmbaks meie prügimäekajaka ka nokkapidi võrku! ÄGE! Äge oli neisse joosta ja siis sealt end lahti võidelda! :D

üks väga popp õis

lemmiktegelane

peopesa suurune! MINU peopesa suurune!

 Parim aga alles tuleb! Igal pool - pesunööridel, majaseintel, kividel - võis kohata tühje putukakestasid. Mitte selliseid katkisi "putukas kasvas suureks ja tagus kotkapoja kombel enda ümbert muna kildudeks" stiilis kestasid, vaid selliseid, mis panid oma ehedusega prantsuse plikasid hirmust kangestuma. Võttis aega ka minul, et asi kohale jõuaks - puhas, kergelt läbipaistev kitiin! (Tegemist on hargnematu polüoosiga, mis koosneb N-atsetüül-glükoosamiini monomeeridest. Üksikud ehitusüksused seostuvad omavahel beeta-(1-4) glükosiidsidemetega pikkadeks molekulridadeks. Need moodustavad omakorda kõrgkorrastatud struktuure, mis annavadki kitiinile erilise vastupidavuse ja elastsuse.) Ja ei mingit putukat!

 Kuidas see asi täpselt toimub - kas väike iniseja aurustub, väljub kestast nohuna, või ehitavad nad neid lindudele petteks, ma teada ei saanudki. Mingisugust aimdust - või siis veel üht varianti - pakkus ühel õhtul telgilaes lahtirullunud stseen. Soomlased ütleks, et "MAHTAVAAA!". Mina ka! Äge putukatemaa!

Kest tühi, kõht täis

PS. Google aitas asjasse selgust tuua: http://olarbarndok.blogspot.com/2010/07/tsikaat.html
Aitäh!

i go menitsa

Kreeka ridaelamu

Kui keegi paneb oma kodukohale nimeks Igoumenitsa, siis ei ole ju kaua vaja oodata, et inimesed juba sadu kilomeetreid eemal kooris "I go Menitsaaaa, You go Menitsaaaa, we go Menitsaaa!!" karjuvad. Kreeklaste laagris helises kell umbes poolteist tundi pärast meie esimest kohtumist Kreekamaa krantsidega. Nii jõudsime meiegi varsti sinna kohale - laagripaika, mis sai meie koduks järgmiseks nädalaks. Ootused olid meil üle ootuste suured - programm nägi ette ohtralt moderntantsu, raftingut, mereretki, ratsutamist, mägironimist. Asusime mäeküljele rajatud karavanpark /telkimisalal. Meri 100 meetrit treppidest alla, bassein 15 m üles. Paradiis ühesõnaga! Jeeejeeeejeeee!

room for four

Autost välja astudes kurdistas meid kohalike tsikaatide koor - ja need mölakad oskavad ikka korralikku möllu teha! Teiseks nägime puude vahel telkide rida, ajeee! :) Magasimegi telkides - ja see oli suuuuper! Sellised suured presenttelgid, milles saab püsti seista. Sellised nelja välivoodiga. Sellised veidi aukliku uksevõrguga, et õhtul sääsekulli saaks mängida. Sellised, mis päeval saunaks muutuvad, tagades varajase ärkamise ja voodite välja vedamise. Sellised, mille seintele joonistuvad põõsaste - puude kontuurid, tekitades tunde, nagu osaleksid "Tarzani" võtetel. Sellised, kus värske õhk kunagi otsa ei saa ja mis nii hästi läbi kostavad, et iga hommik kell 4.36 teed silma lahti, kui esimene tsikaat "Tere!" ütleb ja ülejäänud talle kooris vastavad. Looduse rüpes, jaaa!

bella bambini d´italia

Kokku said prantslased, itaallased, kreeklased, slovakid ning eesti-leedu superkoondis. Eesmärgiks esitada nädala möödudes moderntantsuetendus, kus kohtuvad elemendid, mis välja lennanud nii Shakespeare (VäristaOda?) kui Aristophanese sulest. Kuidas meil see tantsuvärk välja kukkus, räägin ma hiljem. Praegu aga vaadake ülemisel pildil olevaid Itaalia tüdrukuid, kes praktiliselt iga päev erinevate bikiinidega rannas käisid. Moevärk, noh. Ja kui vaatate, kuidas me alumisel pildil päikseloojangu ajal basseini ääres proovi teeme, näete, et pole paha, ilus, eksole. Ja basseini vaadates saate ka aru, miks Itaalia piffid, vasak kann dolces-parem gabanas, rannas käisid.

talutavad hetked 

See kuradi bassein oli tühi! Või, noh, seal oli kaks väga metsikut kassipoega, kelle püüdmine meenutas hullumaja olümpiat. Ehk oli see antiikne kreeka sõjakavalaus - on nad ju meistrid vastase eksitamises - serveerida uudist tühjast basseinist ühes nunnude kiisude, tralli ja tagaajamisega on suht geniaalne. Suisa kurikaval!

kittyrun

 Basseinis oli üks kohalik vanem naisterahvas ka, aga tema enam kiisuks ei kvalifitseerunud. Aga rõõmustasime tedagi ja eriti ta survepesurit nähes - lootus tärkas taas, et ühel heal hetkel, kui viimnegi sammal kahhelkivilt uhutud, saame kohalikku meresoola klooriga lahjendada.

 Niimoodi meid see kauge kreekamaa vastu võttiski - uniste meeste, karjuvate putukate, suurte telkide, sõbralike krantside, metsikute kiisude, tühjade basseinide ja kaunite vaadetega. Ja vanade naistega, kes pole enam kiisud, aga kellel on oskus survepesuriga hingele uut lootust anda. Elu, Sa oled põnev! :)

Aitäh!