liblikad ja koopad ja tornid. ja sõbrad.

Kuala Lumpuris saime veeta ühe päeva - ja no me võtsime sest ikka viimast! Hommikune rongijaama-dushiruum nauditud, saime linnapeale minna. Seda, et me Petronase kaksiktorne läheme vaatama, oli selge, aga seda plaanisime alles õhtul teha. Minul oli kindel plaan minna liblikaparki - kohta, millest kirjutas kõige soojema sulega malaisialane oma fotoblogis. Väike jalutuskäik ja võisime (ok, ok, mina võisin) heldida:

Liblikaid oli seal tõesti - hulgim! Nagu väike botaanikaaed, aga võrgust katusega. Soe tuli õuest ja vett piserdati juurde, et ikka korralikult niiske oleks. Ja juhuks, kui lilled tühjaks imetud, olid kandikutel veel õisi - et ikka liblikatel kõhud täis oleks. Oli neid palju? Jaaaaa! Kas nad olid värvilised? Jah! Ja osad olid peopesasuurused! Ehk siis vau! :) Järgmise vauna tutvustaksin koopaid, mis linnast väikse rongisõidu kaugusel (jah, me tahtsime veel rongiga sõita) - Batu Caves, ehk hindude üks pühapaikadest. Hiiglaslik - koobas ise, sinnaviiv trepp, teppivalvav kuju, kõik oli hiiglaslik, värviline, kullasäras kiiskav ja natuke räpasemaigune. Lisame siia veel ahvid ja hinduistliku muusika ja ongi tunne, nagu oleks Indiasse sattunud (mitte, et ma veel oleksin, aga ikkagi :)). 

 Saage tuttavaks - maailma kõige kõrgem Murughani kuju - 42,7 meetrit! Ja 272 trepiastet koopasse.

koobas seestpoolt

koopa lagi oli väga kõrge

põhibossid

kukest enam meeldib mulle see neljatäheline sõna, mille keegi on (arvatava) pühakirja kohale kraapinud 

Noniii. Lisaks koobastele nägime ka torne - jõudsime Petronase kaksiktornide juurde päikseloojangul ja puhkasime jalga kuni pimeda saabumiseni. Maja ise mõjus kõrgena, aga mitte nii kõrgena, et uskuda, et tegu oli vahepeal maailma kõrgeima (452m)  hoonega. See vist on seotud sellega, et ega silm nii kõrgel hoonel ülemisi korruseid niivõinaa ei erista - kõik sulab ühtlaseks läbuks kokku :) Aga sealt katuselt tahaks küll kunagi alla hüpata - varjuga :)

Aga kõige rohkem meeldis mulle Kuala Lumpuri juures see, et ma seal sõpru nägin! Ja kuidas ma teadsin, et nad seal on? - paar kuud tagasi Pirital jooksmas käies põrkasime kokku ja lähitulevikuplaane võrreldes saimegi teada, et oleme juhtumisi samal ajal K-L-is! Käisime popis toidukohas näppudega söömas ja hiinalinnas tingimas ja mõnedes templites istumas - jube mõnus oli, aitäh! Väga mõnus oli ka edasi reisida kotiga, mida enam ei koormanud kilone leivapäts, mida Tallinnast saadik kaasas olin vedanud. Jee! :)

jeee :)

 Käige jooksmas, siis näete sõpru :)
Aitäh!

i love it when a plan comes together

Alor Setari rongijaam

Saime lõpuks oma rongisõidu Kuala Lumpurisse! Jah! Me küll ei sõitnud tervet teed Bangkokist rongiga - vahepeal magasime 750 kilomeetrit transformerist ööbussis; hoidsime poolteist tundi, nina vastu seljakotti surutud, mikrobussis põit kinni; kihutasime praamiga läbi välkuva mussoonvihma (plätudes, mitte saabastes); saime küüti kohaliku turismisagendi uhkes autos (sest Langkawi on maksuvaba ja seetõttu on seal autod 40% odavamad); põristasime rolleriga ning saime ka taksojuhte toetada. Paar meetrit libisesin kose otsas ja pärast mööda koske ka, loeme selle samuti transpordiks. Ehk siis, minu suur soosik kohalik transport sai täiega ekspluateeritud. 

Rongi ootasime Alor Setaris, kus oli täesti tunne, et me oleme esimesed välismaalased, kes sinna kunagi sattunud - kohalike hulgas popp ostlemislinn võttis meid vastu tolmuste betoonehitiste ja praktiliselt tühja Pizza Hut´iga (free wifi:)), kus kaugeltmaa külalised paigutati aukohale ehk siis otse konditsioneeri alla. Sall kaelas, dressikas seljas, väristasime endile pitsalõike sisse - pole ju harjunud! Hiljem rongijaama poole jalutades märkasime üht meest, kes meid pikka maad jälitas. Importkraam olime, noh :) 

Rongi kohta öeldi meile, et see on nii hullult aeglane, et kohalikud eelistavad busse, aga niipalju, kui ma ka mööda vaguneid ringi uidates nägin, olime me ainsad albiinod. Ehk siis - kaks eestlast ja mitu vagunitäit indialasi, taisid, singapuurlasi, hiinlasi ja vietkonge, aga mitte ühtegi malaisialast. Rong ise oli kitsarööpmeline - rööpavahe oli täpselt meeter! Päirs kitsas võrrelduna kodumaise 1520mm vahega, ja see kandus üle ka sisemusse - valusalt kitsas metallist vorst oli see rong! Voodi oli täpselt õlast-õlani, vahekäik natuke laiem. Ja kui kupeedega vaguni vahekäigus kedagi tulemas nägin, polnud mõtet trügima minna - isegi pisikesed asiaadid kiiluvad neis vahekäikudes kinni ja saavad alles lõpppeatuses välja (tekno).

Umbes kell pool kuus hommikul - 24 tundi enne oma lendu - jõudsime Kuala Lumpurisse. Krigiseva, kolksuva, viliseva ja vibreeriva rongiga. Ja nagu plaanisime - rongiga! 

Jess! 

Ahvisaare pärlid II

Tahaks öelda, et veendusin me planeedi ilus juba mitusada aastat tagasi, ja siis ausalt lisada, et teen seda iga päev uuesti. (Mamps ära loe) Ahvisaarel 800 m kõrgusel merepinnast kurvilise mägitee piirdel kõõludes ahve pildistades,  pargis jalutades ülemeetristele sisalikele praktiliselt otsa komistades või (mamps loe edasi) kõige ootamatutes kohtades end järjepidevalt kodak momentidest leides pole imestada, et see arvamus mus pidevalt süveneb -  ikka whoaaaaaaa ja vauuuuu ja nii iga hetk. Ilma väsimusmärke ilmutamata :) Langkawil  näiteks oli palju ägedat, mis kindlasti vajab veel pildi kujul kõigiga jagamist, et saaksite aru, misasja ma nüüd siin jahun:

VÄGA enesekindel tegelane. Eest ei jookse, pigem jääb seisma ja
vaatab otsa, kuni  turistjulk ebaledes minekut teeb.

Sellises majas elab looduslik kuumaveeallikas. Hästi kuum. Ja ligase eluvormirikas.

Ligase ja läbipaistmatu suure kuumaveeallika puhtam (aga samaligane)
väikevend. Tänu selle pildi tegemisele ei jahtu mu parem käsi kunagi enam :)

On ju äge planeet meil? :) Päris mäed, päris taimed, päris õhk! Paps, see on Sulle :)

R2D2

Parim kaardilugeja, jeeeeee! (Teed ta ju ei küsi :))

Järgmiseks seikluseks valmis

Saare viimaseks üllatajaks oli kohe sadama kõrval olev legendide park, mis oma kujude, skulptuuride ja lõputute perspektiivi kulgevate teedega rääkis kõlavamaid lugulaule, mis Langkawi ja ümbritsevate väikesaartega saartega seotud on. Lisaks kõige värvilisemad linnud, sisalikud ning koos patrullivad kassipoeg ja makaagipärdik. Saite aru? Sigaäge!

Aitäh!

Igava veega äge Ahvisaar

Langkawi tsemenditehas

Langkawi asub pooleteisttunnise praamisõidu kaugusel maismaast. Saar on Malaisia kõige popim reisisihtpunkt, ja me läheme sinna kunagi, kui meil kari lapsi on, kindlasti tagasi. Miks? Sest loodus oli vapustavalt äge - pärdikuid oli jalaga segada, koskedes sai ujuda, mäkke sai rolleriga sõita ja köisraudtee viis ka pealepoole pilvi. Ahve nägime mitut sorti -  väiksed agressiivsed makaagid ja vaieldamatu uus lemmikloom - pandahv e leemur! Täiesti vabas looduses! Ja krokodillid! Õnneks puuris :)  Aga! Meri oli täiesti, täiesti sile! Igav meri! Mõnusalt soe ja lapsesõbralikult turvaline, aga igav meri. 

pandaahvid!!!

 hotelli hoov

nii antakse märku, kui skuutrilaenutuse aeg on täis

lihh

makaagikivi 

selles koses oli väga äge ujuda! ägeägeäge!
selle naise, kes selle pildi ilusaks teeb, mees  sai ka ujuda,
 aga proua pidi ühe targa raamatu tõttu  asju valvama. taff lakk.

eine kivil

köiegondliga mäetippu

krokodillid hüppavad! tarvis on surnud kanaga kohalikku onu.

mokalaat

müstiline mangroovisalu

sellel postkaardisarnasel pildil on tegelikult ka vesipühvel, kelle seljal istub suur valge lind. 

Rolleri põrisedes ja kaamera plõksudes tiirutasime mööda saart mitu päeva ringi - tipphetkeks sai arvatavasti see, kui olime poole paagiga poolele saarele ringi peale teinud ja siis ülejäänud poole kütusest kulutasime kõrgeima mäe tippu jõudmiseks - jõime seal hiina teed, nautisime pilvetantsu ja tagasi tulime mäest kõik need 12 kilomeetrit sinka-vonkateed täielikus vabakäiguvaikuses. Äge!

Lõpetuseks aga - ilmateade:

Aitäh!

mussoonvihmad ja vihmametsad

Maateaduses õppisime kunagi mussooni kohta. Aga rohkem ma ei teadnud sellest arvata, kui et midagi ilusat  vist peab see olema, miks muidu aasias tüdrukutele Monsoon nimeks pannakse (multikast nägin). VIhmametsade kohta saime teada, et hästi niiske on, aga millegipärast kipuvad kõik seda märga ronti kibedasti raiuma. Nüüd siis olime keset mussooni ja peab ütlema, et väga, väga ilus on! Pilved on niisamagi ilusad, aga see ajaline korrapära, mida nad üles kerkides järgisid (kell  1- vihm, kell 2 - selge) ja see tühipaljas fakt, et nad nii suurte ja võimsatena mõjusid, tegid mussooni mu lemmikuks. Ja veel põnevamaks läks Langkawil, kus me nägime, kuidas reaalselt metsast vihm pilvesse läks! See ei olnud udu, mis end igale poole laotab, vaid reaalsed pilveribad, mis latvadest ülespoole kerkides end suurteks rünkpilvemürakateks kokku kerisid. VAU, ütlen ma, vau! Vaadake ise, kui äge me loodus on:

Vau! Ja aitäh!