huvitavaid kirjandusteoseid

kalvaados

Meil on tööl riiulis üks pudel, milles loksub kalvaados. Ja kalvaadoses loksub -  õun. 

  Tegu on suure loo ja üsna huvitava maitsega joogipoolisega - juba vanasti olevat öeldud, kalvaados - see on päikese värv ja suve maitse.  Läbi hägu meenub mulle, et ta on ka kuskil raamatus suureks kirjutatud. Üle õla hõigati kohe, et Remarque tegi seda.

Erich Maria Remarque:

"Tule siia," ütles hunt.

Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu.

"Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."

Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus.

(Netisleiduvast kirjatükist, mis avab tagamaid sellest, kuidas erinevad kirjanikud "Punamütsikese" kirja oleks pannud).

Aga mu süda ei anna rahu. Sel ajal, kui teie nuputate, et kuidas õun pudelisse sai, püüan mina meelde tuletada seda raamatut - mitte "Triumfikaart" - kus minu mälu järgi kalvaadosega Elu kaunimaks värviti. Teadjad kodanikud, andke aimu!

Aitäh!

harak sülti lobistas...

Vaat-aga-vaat, mis teadmisi internetis jagatakse:

Populaarse lastelaulu kangelane Mutionu korraldas oma kuulsa peo 1926. aasta kevadel. Laulu algversioonist selgub, et see pidu läks käest ära ning lõppes joomingu, tüli ja kehavigastuste tekitamisega. Lasteajakiri Päiksetar nägi ilmavalgust 1926. aasta märtsis, mil tuli trükist selle esimene number. Esimesest numbrist kaugemale ajakiri ei jõudnudki, kuid sellestki piisas sügava jälje jätmiseks eesti (laste)kultuurilukku. Nimelt avaldati ajakirja 8. ja 9. leheküljel piltidega illustreeritud luuletus “Mutionu pühadepidu”, mis praegu on tuntud pigem nime all “Mutionu pidu”. Kuid nime lühenemine pole ainus muutus, mille teos on aastakümnete vältel läbi teinud. Originaalis oli luuletusel 18 salmi, tänapäeva lapsed laulavad aga ainult kuut salmi, samuti on luuletuse sisu muutunud viisakamaks.

Mis tingis kahe kolmandiku teksti väljaviskamise hilisematest trükkidest? Eks ikka luuletuse sisu. Mutionu kevadpidu, mida hilisemates versioonides kirjeldatakse lakooniliste ridadega “See oli päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega. Tõsi, luuletuse tekstist selgub, et Mutionu ja tema pere ei olnud tüli ega löömingu algatajad, nemad olid lausa ehmunud, kui pidu käest ära läks. Konflikti tekitas hoopis purjus Jänes, kes Siilile käpa peale astus. Seejärel hakkas Siiliga tüli norima Kaaren, viimaks sekkus löömingusse joobnud Karu ning tema järel teisedki loomad. Mutionu ja tema kaasa Mutitädi katsed tüli maha rahustada ebaõnnestusid ning mitmed loomad said madinas püsivaid kehavigastusi (näiteks Põder, kes jäigi lonkama), kuid lausa maha kedagi siiski ei tapetud.

Luuletuse autor on Alide Dahlberg, kes on näiteks lasteluuletuse “Väike Mai” autor. 

Mutionu pühadepidu

I

Elas metsas mutionu

keset kuuski noori, wanu

Kadakpõõsa juure all

eluruum tal sügawal.

II

Paistis juba päike ere,

pääsis lumest samblapere,

wälja puges putukas,

tiibu triikis liblikas.

III

Liginesid kewadpühad.

Laines põllud, laines luhad.

Mutiperes kibe töö –

pühad käes on üle öö.

IV

Onu ise jooksis poodi,

ostis pärmi seitse loodi,

hakkas õlut pruulima,

tädi saiu woolima.

V

Lapsed keetsid mune hooga

ja weel mõnda muudki rooga,

wanaemal süldipott

podises kui wähikott.

VI

Kui siis algas kallis püha –

laual kannus õlu wiha,

süldikausse rida pikk,

worstirõngas kõwerik.

VII

Tuli kokku külalisi

karwaseid ja sulelisi –

lendas wares, harakas,

kull ja kaaren nupukas;

VIII

wantsis uhkelt karuhärra,

weeres siili okaskera,

jänes nudisabaga,

oraw kikkiskõrwaga;

IX

joostes tuli wäle põder,

hiljaks jäi weel reinuwader.

Siis kõik lauda istusid

pidurooge maitsesid.

X

Karu imes mesijooki

jänes rüüpas õllejooki,

wares mune krõbistas,

harak sülti lobistas.

XI

Põder limpsas õunasuppi

oraw näris worstijuppi,

kaarnal kapsapirukas,

kullil lihawiilukas.

XII

Aeti juttu, tehti nalju,

lauldi, joodi õlut palju, –

uimane ju karu pea,

teisedki ei piiri pea.

XIII

Jänes tantsis, õlletujus

siili käpa peale vajus.

Siilikene kiljatas –

linnupere ehmatas.

XIV

“Mis sa kilkad, nõelakera!”

tõstis kuri kaaren kära.

“Ole wait, wa pigilind,

siin ei keegi karda sind.”

XV

Riiu sekka segas karu, –

joobnult pole kelgi aru,

näitas hambaid rebane,

puskles põder wagane.

XVI

Mutirahwa raskeks mureks

riid läks wiimaks wäga suureks,

kausid, tassid lendasid,

kisklejad waid undasid.

XVII

Kui siis wiimaks lõppes tüli,

siili kasuk lõhki oli,

karul katki kistud west,

reinul kadund kõrwalest.

XVIII

Harakal ei olnud saba,

jänes otsis karku taga,

kaaren paistes nokaga,

põder jäigi lonkama.

sisina saatel

"See Meeme ju telepordib" e laagrilaste hilisõhtune arutelu "Ussisõnade"" mängu kõrvale.

ma olen kõveras :)

muri ja hiigelvirsik

kohalikku soengumoodi iseloomustab krunnide üleküllus :)

Ühel päeval juhtusime olude sunnil proovima kurikuulsat virsikukorjamise tööd. Päev algas töömesilasele rutiinselt - rääm silmist ja katt suust, banaan - jogurt kõhtu ning tagumik bussi peale. Bussijuht viis meid farmi ja jättis meid kedagist Lennyt ootama. 

ühe nurga taga oli säänsete autode kogunemine

Kaks tundi hiljem mõtlesime juba igasuguseid vahvaid inimjahiteemalisi stsenaariume välja, kuna avastasime igalpool padrunikestasid vedelemas. Ja nurga taga olid puurides jahikoerad ja roostetavad autod. Ja puude otsas olid hoopis ploomid ja õunad. Keda polnud, oli Lenny, sest kõiketeadev bussijuht ei vaevunud ettejoonistatud kaarti vaatama ja pani meid oma parima teadmise järgi maha vale farmi hoovil.

kurikuulus the waiting game täies hoos

Meid leiti lõpuks ikka üles (jahti ka ei hakatud pidama) - sõitsime farmeri autokastis õigesse farmi ja töö võis alata. Meile tutvustati ruraalaustraalia tähtsaimat mõõtühikut - selleks on bin. Ma olen hiljem teada saanud, et bin on kast, millesse saab kahekümneliitrist tomatipange 36 korda tühjendada. Ma ei ole aru saanud kuidas, aga bin´i maht on ikkagi üle kuupmeetri. 

sadu binne ja üks Lin

Meie tööks oli korjata virsikuid - kuna hooaja alguseni oli sel hetkel veel paar nädalat jäänud, oli me ülesandeks noppida ainult parimaid - ja need olid puude latvades.

joondu, valvel!

näete - virsikud, mitte persikud

Kuni Sa redeli viimasel pulgal kõlkudes puuladvas rippuvat virsikut niimoodi, et mahla lendab laias kaares, pole ampsanud, pole Sa virsikut söönud! Seda võin ma küll öelda! Ma ei tea, kas selle gustatoorseid meeli ergutava seiga pidev taaskogemine või asjaolu, et valminud puuvilju õite hõredalt leidus, või oli miski muu põhjuseks, no tõesti ei tea, aga kokku korjasime me koos Rootsi 19-aastase hokimängijaga sel päeval kaks binni. Selleks, et liha süüa ja naistes käia, peaks aga vähemalt 3 binni korjama - üksi. 

algajate korilaste aus päevatöö

Seega - tänasin kogemuse eest ja vinnasin virsikuid täis koti õlale. Elu on ilus - eriti virsikupuuladvas mõttes endale maailma parimate raamatute hulka kuuluvat "James ja Hiigelvirsik" deklameerides. Mis on üks mu lemmikraamatuid muideks. Ja teate, mis oli eriti tore? Bussijuht viis meid õigesse hostelisse!

hommikused varjud

pärastlõunane valgustus

Aitäh!

ohsa issaristike

Vahest, kui keegi niisama "Issand" kiljatab, teatan ikka, et sõbrad võivad mulle Maur öelda. Selle "Ära minu nime ilmaasjata suhu võta" keeluga on minu piibliloo teadmine tükil ajal piirdunud. Piiblit ennast pole ma kunagi lugenud - sellel teemal enamharivaks ja maailmataju kujundavaks olen ma ikka ja alati pidanud Mark Twaini "Kirjad Maa pealt". Tagasi selle keelu juurde - eks ma targutan üle, aga - tagamõte on ikka olnud ju anda mõista, et kui oled tubli lammas, siis määgi oma karjuse reeglite järgi, misasja Sa niisama solgid. Mitte, et ma hooliks väga, aga reaktsioon on seda väärt. See selleks. Aga kui palju neid reegleid-keelde tegelikult on, mida meeles pidada? Ja kas neid kõiki tasub järgida? Või piisab paaristkümnest, et tunda end hinges heana? Selle küsimuse üle murdis pead ka A.J. Jacobs, kes püüdis aasta jooksul võimalikult vaijummelraamatu järgi elada. Oma katse pani ta kirja - mõnusalt ausal ja üldsegi mitte üleoleval maneeril. Naerda saab kõvasti ja silmaring laieneb ka! 

Tahaks midagi sarnast lugeda mõne teise religiooni kohta ka. Oskab keegi soovitada?

K.R, aitäh raamatu eest!

El Viaje Definitivo

Viimane teekond

...ja ma lahkun. Kuid linnud jäävad laulma;

ja minu aed jääb ja roheline puu ja kaev.

veel paljudel õhtutel saab taevas olema sinine ja mahe

ning kellatornis helisevad ikka kellad,

just nõnda, nagu nad helisevad sellel õhtul.

Inimesed, kes mind armastasid, kaovad kord

ja linn muutub igal aastal uueks.

Aga mu vaim jääb alati koduigatsuses rändama

mõnes mu lilleaia kaugemas sopis.

                        Juan Ramón Jiménez

raamatud, mis räägivad

kui ma kunagi ära kaon, siis üks neist kohtadest, kust mind leida võib, on raamatupood. seal võib lehitsedes, lugedes, silmitsedes, sirvides ja avastades unustada, et kuskil on päris maailm oma always-on-time trammide ja nende peale jooksvate never-on-time käharpunapäiste tüdrukutega. sellesse maailma sukeldumine võib meelest pühkida, et taskus on mobiil, mille ekraanil tiksuvad pisikesed ajamõõdikud. et Sa pead kuskil mujal olema või et üleüldse on olemas mingi koht nagu Mujal.

mingil hetkel märkasin, et raamatud on hakanud kõnelema. Lähed poodi ja möödud sadadest trükkilastud teostest, mida on kujundanud parimad programmid ning kirjutanud viimasepeal wordid. inimlikku faktorit mainimatagi on aru saada, et kellegi vaim on sinna letile midagi sünnitanud. aga need sünnitised on seal sama erilised, kui vanalinna sillutavad munakivid. Ja siis seisatan mõne raamatu ees ja tean, et see on see, mille ma nüüd läbi pean lugema või et see on see, mille ma just selleks või tolleks puhuks soetam pean.

Viimased raamatud, mis mind on hullupööritanud, on
. Lindgreni "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" - oi, mis pulbitsev elurõõm ja kui lihtsates toonides lahtimaalitud lapsepõlve hegemoonia! Pluss inimesekirjeldused, tere äratundmisrõõm! Totral moel saan ma sellest pereisast ja tema tegudest igati aru :D
..Carlos Castaneda. Lugesin alustuseks läbi kättejuhtunud "Jutustused jõust" ja ka selle järg "Jõu teine ring" oli kohe hakkamas. See autor, või siis, tema teosed on väga khuulid juba selle poolest, et kui ma raamatu avasin, siis kolmanda lause juures hakkasin südamest naerma - keegi on kirja pannud minu mõtted! Mõtted, mida ka mina olen mõelnud. Ainult, et selgemalt, rafineeritumalt. Mis natuke kinnitab teooriat, et kõik mõtted on olemas - nendeni peab lihtsalt jõudma. Hämmastaval kombel on neil raamatutel omadus end mulle avaldada 3-5 lehe kaupa, siis jään lihtsalt magama. Alati, igal pool. Aju küpseb, kuna lugemisel esilekerkivad elavalt sähklevad pildid on protsesside jõudluse tavapäraselt 5%-lt 5,00000000000000000001%-ni tõustnud?

Kõik on võimalik.

Kõik.

Ja see pole veel kõik :D

Anton on kunn

Ikka juhtub nii, et inimene viibib oma aegruumis nende asjade ja sündmuste hulgas seda meelsamini, mida enam ta nende jaoks valmis on. Minuni jõudis üks pisike autor oma teosega nädalapäevad tagasi ning see on tore, et ma põikasin ta teelt kogu minu käsutuses olnud väe ja võimuga ajal, mida nimetatakse keskkooliks.

Ent nüüd, dekaad hiljem, näib lugulaul eestlasest ja Tammsaarest tõele vastavat ka minu, kunagi koos Pallasega õpetaja Peegli suureks rõõmuks (au ja kiitus luustunud närvidega elukogenud pedagoogidele) kolm Winnetou osa peast ette kandnud klassikapõlgniku puhul - ei pääse minagi tema sule poolt paberile veetud nüüdsel hetkel niivõrd tõetruuna maitsevate ning mõistlikuna tunduvate mõtete eest.

Ma ühel lehel naeran ning pöördel olen muutunud tõsiseks kui karuga tõtt vahtiv ilvesepapa, mõni koht mõjub nagu mülgas, kust ei saa ega saa välja - loed ja loed ning aru ei saa. Raamat mitmekülgne kui elu- või aastaring.

Ma armastasin sakslast

Need ilusad tsitaadid, mis raamatust pärinevatena jõuavad siia blogiveergudele küll kontekstist väljarebituna, omasid vähemalt lugemishetkel minu üle mingisugust sõnamaagilist mõju, muidu oleksid nad ikka edasi jäänudki selle koltunud kapsa kihtide vahele, saamata kunagi tundma internetiavarustes igitormava multikultuursuse ja -setuse tõmbetuult.

"Ärge ometi nii hirmus palju seletage, muidu peab arvama, et te luiskate - et te südametunnistus pole puhas."

".... vaid et ma ei võinud tüdruku nutetud silmi näha. ..ja oleks ta olnud pisutki vanem või ilusam, kindlasti poleks ma seda seakarbonaadi ja praetud kartuleid ei sel esimesel korraal ega ka hiljem vastu võtnud ja nagu tõeline varas söönud. Aga tüdruk oli noorukene, seitsme-, kaheksateistkümnene, välismuselt üsna plikakene, riietuselt vilets, peagu närune, tuhvlid jalas alati auklikud ja pooleldi põhjata, nägu lopergune, nina latergune, suu liiga suur, hambad eest harvavõitu ja lüheldased, igemed naerdes liiga ettetükkivad, silmad väikesed, aga mustade kulmude all. õieti öelda, kulmud olid ainukesed kogu tema olevuses, mis looduse poolt antud talle korralikud, kulmud ja võibolla ka juuksed, sest need olid mustad, päris ilusad mustad ja loomulikult pisut käharad."

Siin kohas ma naerisn täiesti meeletult. Ma arvan, et Antonil oli teine päev käsil ja ta irvitas kamba sõpradega põrandal, karahvin käeulatuses, endal silmad pisaraist märjad ja kõht vappumas, sest ta suudab teemat veel edasi kütta: 

"Aga muidu, üsna hale oli teda vaest loomakest vaadata, kui ta kõndis või seisis: kael lühike ja jäme, õlad laiad, nagu kuuluksid nad mõnele mehele, piht liiga pikk, jalad liiga lühikesed, kogu keha alla keskmist. Kui ta siis nonda oma maises viletsuses või armetuses ukse kõrval seisis, toetudes teise õlaga vastu piita, katkised tuhvlid nõelutud sukkade otsas, hoides taldrikut, millel teine kummuli peal, määrdinud põlle all, endal juuksed sarjas peas ja pisarad silmis, mis vahtisid kusagile kõrvale, nagu peaks häbenema tema, mitte aga mina, siis hakkas mul temast nii hirmus hale meel, et ma oleksin võinud temalt kas või surnud konna või roti vastu võtta ja kinni pista ning ainult sellepärast, et ta oli niisugune, nagu ta oli, ja et ta seisis ukse kõrval just nõnda, mitte teisiti."

OSSARAKS!! :D

"Majaomanik usub nähtavasti, et ma ükskord ometi oma võla tasun. Annaks jumal, et tema usk kindel oleks ja imet teeks, siis ei tuleks tal ei minus ega teistes inimestes pettuda."

"Meid pole meie kodumaal juba ammugi keegi armastanud, me oleme olnud ainult lükata ja tõmmata, nõnda oleme oma nahal tundma õppinnud, kui väga inimene vajab armastust. Sellepärast olemegi hakanud nii ennast salgavalt armastama, eriti võõraid."

lisan varsti juurde

Ikka tuli mul meelde, et olin millalgi preili luid-konte iseomadega võrrelnud ja siis väikest nõksatust südames tundnud.

..armunälg on valusam kui toidunälg, sest toitu saab varastada, armastust mitte.