Juhhei 1sõnaga. Tegin teoks oma väga ammuse unistuse ja vedasin oma kondid elu esimesele kokanduskursusele - and now, I can make bread, bitch!
Ja ossaraisk mis tunne on see, kui laual on isetehtud leib! Hea, natuke isegi ülev tunne. Ise tehtud. Oma kätega. Ahjus, mis ajab lihtsa kõlliga mõne kadedusest roheliseks. Leib, mis elab - juuretisest on ta lugu alguse saanud, juurest on ta väge kogunud. Seal kooriku all tegutseb miski, mis ELAB. Minu silmis on leivategu köögis sama, mis krundil majaehitus, säänne suht suur ettevõtmine, mis jääb ajas kestma (kuigi laualt tõmbab ta suht ruttu jee). Jääb kestma ka linast leivarätikutes, millest ei suuda leivalõhna välja võtta ka kolm kuulsat keemikut Ariel, Toilet Duck ja Toru Siil. Leib jääb. Sest seal on osa hingest sees.
Praegu on valminud kaks erinevat leiba - lihaleib (mis vajus jahtudes natuke alla ning jäi veidi nätske), aga maitselt oli boss ning liha ei pidanud Tootsi kombel noaotsaga taga ajama. Seemneleib tuli, nagu ülemdegustaator tabavalt märkis, väga hea, eriti koorik. Ja ei vajunud alla. Minu jaoks oli natuke mage, ent kui kõrvale valmistada ürdivõid, siis oli kõik paigas ja olemas ja sobiv.
Ja ausalt ka, need on kaks täiesti erinevat asja - võtta ahjust välja kook või leib.
Plaan on igatahes hakata iga nädal tegema leiba. Esialgu ühe, aga varsti, Batmanist naastes, juba kolme vormiga. Ning kivist leiva- ja pitsaküpsetamisplaadi saan ma ka kunagi. Ja leivalabida. Ja praegu oma riideid vaadates, ühe korraliku põlle ka. Ning nagu koolitusel märgiti, katsetada läbi miljard erinevat retsepti.
Selline jutt siis siia vahepeale.
