stalini kontsaj2lgedes

tegime siis l2rmi natuke. sest minu ainus reaktsioon seda 4* hotelli n2hes oli legendaarne what. the. fuck. saime trepil tyypidega kokku ja t6esti oli kahtlus, et kas yldse lubatakse enam 6ue vms. sest uks k2ib tabaga kinni. n6udsin v6tit arvates, et meid pannakse lukku ja ise minnakse oma m2gikylla vms tagasi lammaste/kitsede manu p2ikeset6usu nautima. aga Melik, kelle k2es on v6ti, :o:obib ka meitega (oleme kahestes tubades), seega see selleks. ja trellid olevat selleks, et kaitsta tydruk6ppureid, kes ses hoones elavad. kaitsta kurjade meeste eest, kes p2rast nendega kohtumist vangi peaks minema. oh well. meie v6ime erandkorras ;o;ositi kohtuta, et mingeid emergencyasju ajada.
selline k6va 3 paneks majale. kui t6staks ta tallinna ja v6rdleks teiste yhikatega.
ja vetsud ongi niiiiiiiiii khuulid.....ma ei m6nita enam yhtegi ossi parklas kykkasendis chillimise eest, sest ega siinmail potist ju kuuldud pole. elagu terasest reied!

hommik v6ttis meid vastu t-s2rgi ilmaga ja oujee kui ilusa vaatega. v2ljas oli kevad!!!!! SOE KEVAD!!!!
hommikus;o;ok oli muidugi maailma veidraim ning jah, seal on1 viil vist (valla) vorsti.
kuna me eile saabusime nii hilja, siis BF oli kuskil kella 1030 ajal alles, mist6ttu j2tsime l6una 2ra ja t6stsime 6htus;o;ogi kella 1730 peale. lihtne ja normals.
liidritega plaane tehes h2mmastab mind korraldajamaa suhtumine, see on v2ga vaba - graafikus on iga teine asi free time (ning mism6ttes paned sa icebreaker m2ngud neljandale p2evale, hallooooo)ja ausalt ;oeldes see sobib mulle, kuna me teeme sellest v2rgist seega t2pselt sellise v2rgi, nagu meile sobib. p2rast soojendusm2nge oli free time ja siis kytsime linna ning see on linn!!!!
BATMAN
50 a vana, tyrgi noorim linn.
geeeeeeeto.
nafta ja gaasi t;o;otlemine.
k6rge t;o;otus
enamus on kurdid

ma oleksin sattunud justkui ebareaalsusesse. see ilu oli nii valus, et sa hakkad mustvalgelt n2gema. r22mas majad. poolikud majad. vanad mehed. v2ikesed armsad r2pased lapsed (ilma naljata). elu t2naval. melu t2naval. tolm. politseisoomukid. politsei aias on pidu, grillitakse ja sissep22s on 6hupallidega kaunistatud. ainus mida tahan pildistada v2rviliselt, on inimeste n2od - ma tahan tabada neidsygavaid mandlisilmi, neid v2rvilisi r2tte ja sygavaid n2ojooni,mis v6iksid v2ga pikad jutud maha pidada. see, mida me siin n2eme ja kogeme, ei ole mingi turistishieet. see on p2ris tyrgi. street'n'unemployed style. ma arvan, et seal saginas n2htamatuna k6nnitee22rel istudes saaks ma end pooleks vaadelda, vaadata ja n2ha.

inimesed tahavad koos sinuga pildile j22da - sinu kaamerasse. esimene kysimus on alati - mis su nimi on? edasi, kust p2rit oled ja siis juba jutt jookseb. enamusest nad aru ei saa, ajavad oma loba ja sinu jutule vastavad jeesjees. pikt6r, jees? keskuses ning t2navatel k6ndimine oli natuke nagu oleks mul kurdid ytlevad, et nad on k6ik vennad ja nii nad ka suhtuvad teineteisesse - astuvad kohe ligi ajavad jutu sirgeks ja asi vask. 22retu s6bralikkus ning kaubanduslikus plaanis ei ole eriti pealetykkivad tegelased.

Bussi oodates j2tkus mu keele6pe. kuna ma olen nende silmis oma nahatoonilt ja juuksev2rvilt kollane, siis hakati mind kutsuma "bosuu". tore. ma olen 24 h tyrgis ja inimesed t2naval hyyavad ka bosuu, sest lapsed jooksid laiali ja kandsid ette, et mind nii hyytakse. ja mina siis hyyan musti mustadeks /rashii/ ja koos hyyame punaseid soorodeks. /vend mari ytleb k6rvalt, et ei saa aru, miks kohalikud ja projektirashiid mind oma suureks valgeks jumalahviks (remember, great white ape?) on valinud, tydrukud on juba vaikselt kadedad/
aga jah, sai on /naan/ ja ait'ah on /spaci/, kurtshik on kutsikas ja kartuul on...daaaaa :D ja dziovanni on *HOW YOU DOIN'?* ja yleyldse olen ma varsti siia kurdi keeles kirjutamas.

p2rast 6htus'o''o'ki k2isime jooksmas. saime territooriumilt v2lja ja jooksime pimedas m'o''o'da teed naaberkylla ja tagasi. meid hoiatati lahtsite koerte eest, ja haukumist oli kulda ka aga taamalt ja p6ldude tagant. ja siis tegime seespool territooriumi aeda kaks ringi, ajaliselt tundub, et aia pikkus meie ymber on 1-1,5 km. see on v2ga eriline tunne, kui jooksed tundmatul maastikul, tumemustas taevas peakohal s2ravad t2hed ning kauguses kuuled minaretist kaeblikku palvelaulu. eriti eriline on see, et on soe ja 48h varem s6itsid sa lumelauaga.

6htune programm oli hullult 2ge, istud oma p2hklikausi ees ja yle selle paistavad r6duaknast kauguses j2rgmiste m2gikylade tuled. muusika ei ole tyrgi oma, m2ngib kurdi muusika. h2sti vali ja tempokas, nii et nurgas yyrgavast telekast tyrgikeelset vancouverirepotaazi polegi kuulda.
6ppisime erinevaid tyr..kurdi tantse(sry, ma tean kyll, et v2ga erinevad asjad, aga palun tehke vahe ka selgeks pliis) ja ainus nimi, mis meelde j2i, oli tants nimega balekaan /?/. mis on lihtne, tempokas, paneb higistama ja v2sitab v2ikesed s6rmed 2ra. tantsitakse 7-10 min, siis puhatakse 2 suitsu ja siis pannakse edasi.

t2na oli hea p2ev. elamusi on nii palju, et pea on 6htuks tyhjaks ylekyllastunud saadud infost. aga et me keskusest nii kaugel pole, siis t2na ma vaatan oma trelle armastava pilguga. ja teen neile pai.

stalini jalaj2lgedele v6ite teie pai teha.

stalini jalaj2lgedes

kohale j6udsime! kell 2 ;o;osel ehk 26h living terminal a la tom hanks aga osssaaaaaaaaa mis toimub ikkagist!
Riias saime ilusasti teiste baltlastega kokku ja saime checkinnitud, ent siis pidime ootama lennujaama bussis 20 min, kuni mingi tite okse vms selline lennukis ;ara koristati. siis tegi buss s/onaotseses m/ottes kannaka ja viis meid 25 m kaugusel seisnud lennukini. whaat l2takad, millega m6tleme?
istanbulis ootasime diyarbakiri lennukit esmalt v2rava402 juures, siis delayed 30 min, siis delayed 1h, siis pidime minema v2rav 102 juurde, sealt ;oeldi, et delayed 2 h ja minge 406 juurde. sealt saadeti meid s;o;oma ja siis, kui sai k2es, ;oeldi, et nüüd jooksuga lennukıle. Aga lennukıs saıme süüa veel ja hırmkallıs termınalı kohvı asendus tasuta nestega jeehaaaa, tarbimispidu! pluss on superkhuul see, et nende kahe tunni jooksul vist sai suheldud u pooltega, kes suurt metallist lindu ootasid, mingi veider lennundusapsakateemaline vennastumine toimus. ja v2ike roosa 3aastane tyrgi planeet valis mu enda p2ikeseks ja pani piki orbiiti kihutama, hmmm.
kohale j6udes olid tyrgi mehed vastas ja tegid m6lemale p6sele musi, missa hing veel tahad! edasi mikrobussides 70 km m;o;oda munakivi ja augusegust teed sajaga meie final destinationisse/ BATMAAAAAN!
kohale j6udes saime matrjoshkateemalise elamuse, kui avastasime bussist v2ljudes, et aknad on 1. korrusel trellitatud. aed tarastatud. 5 turvat ja 5 tumedat meest.
"naised sealt uksest, mehed teise majapoolde".
trellid. j6udsin veel vend marile hyyda, et mingil juhul ei annaks passe 2ra.

batman diaries

yo, here we go!
meid on kokku seitse. me oleme ilusad, kaunid ja loovad euroopa noored. kodumaa parimad pojad ja tütred. me pilk on kindel ja samm tarmukas. me suund on bata ramani mäed türgis ja nende vahel asuv 200000 elanikuga lasnamägi nimega batman.
sealne tegevuskava - õpime kivimitest ehteid tegema - sobib imeliselt minu kavaga lisada eelmisel aastal au sisse (taas)tõusnud spordile ning kultuurile loovus. oi, kuidas me kõik kukume, pisikesed kirkad mägede päikeseloojangus helklemas, kiviklibust blingi valmis klopsima.
praegu oleme juba maeiteamitmendat tundi riia lennujaamas nimega rix ja magame, uimerdame, tšilläxime niisama. lund sajab nii, nagu oleks läti taevas lõpuks ometi eesti omast õppust võtnud, teise korruse aknast vaadates näeb ühte lummemattunud lennukit (aeroflot, beibi!) ja 7-t lumesahka. esimene ei tee midagi ja ülejöönud 7 lükkavad sellise hooga lund, et arvatavasti neil sahad higistavad.
leedukate-lätakate buss suri kuskil võsavahel ära ja sellest poleks tglt midagi (kui ma väga kuri ja hoolimatu tahaksin näida), ainult et meie piletid on antanase käes. seega on igati tervitatav, et nad uue minivan said ja varsti siia jõuavad.
rix´ist veel niipalju, et see on ainult natukene eesti lennujaamast suurem, ent difference on huuuuudz - siin saab iga kell kohvi või hambaharja või postkaarti osta. eesti omas pannakse uksed mingi kell 8 kinni ja siis kiida vanaema, kes termose kaasa pani.

kohvist veel niipalju, et kui eurobusinesslux vms lines bussis kohvimasinal cappucino valida, saad keevavee ja vahustatud piima kokteili. valid kohvi, saad vahustatud piimajääkidega keeva vee. beat that.
aga lohutas see, et reisil oli sõbraliku olemisega mees, kes kohe rääkima hakkas sest kohvimassinast, et see ongi sel liinil normals. rääkis ta muidugi läti keeles. tra, ma hakkan ka läti keeles kõigiga rääkima, siis saate aru, kui armsad tegelt sommid on, kes en ümmära muud kui puhuda suomeksi.

back to the roots

On üks toitudest, mille tegemisel tuleb erilise hoolega jälgida kogu protsessi käigus nii ennast kui ainest, isegi tuuletõmme mängib väga suurt rolli. Ning see toit on müütiline, minu jaoks müstilise väega - sinna sisse ütled Sa sõnad, soovid. Teised toidud muutuvad tema lauale saabumisel sekundantideks, kõhutäiteabilisteks.

Juhhei 1sõnaga. Tegin teoks oma väga ammuse unistuse ja vedasin oma kondid elu esimesele kokanduskursusele - and now, I can make bread, bitch!

Ja ossaraisk mis tunne on see, kui laual on isetehtud leib! Hea, natuke isegi ülev tunne. Ise tehtud. Oma kätega. Ahjus, mis ajab lihtsa kõlliga mõne kadedusest roheliseks. Leib, mis elab - juuretisest on ta lugu alguse saanud, juurest on ta väge kogunud. Seal kooriku all tegutseb miski, mis ELAB. Minu silmis on leivategu köögis sama, mis krundil majaehitus, säänne suht suur ettevõtmine, mis jääb ajas kestma (kuigi laualt tõmbab ta suht ruttu jee). Jääb kestma ka linast leivarätikutes, millest ei suuda leivalõhna välja võtta ka kolm kuulsat keemikut Ariel, Toilet Duck ja Toru Siil. Leib jääb. Sest seal on osa hingest sees.

Praegu on valminud kaks erinevat leiba - lihaleib (mis vajus jahtudes natuke alla ning jäi veidi nätske), aga maitselt oli boss ning liha ei pidanud Tootsi kombel noaotsaga taga ajama. Seemneleib tuli, nagu ülemdegustaator tabavalt märkis, väga hea, eriti koorik. Ja ei vajunud alla. Minu jaoks oli natuke mage, ent kui kõrvale valmistada ürdivõid, siis oli kõik paigas ja olemas ja sobiv.

Ja ausalt ka, need on kaks täiesti erinevat asja - võtta ahjust välja kook või leib.

Plaan on igatahes hakata iga nädal tegema leiba. Esialgu ühe, aga varsti, Batmanist naastes, juba kolme vormiga. Ning kivist leiva- ja pitsaküpsetamisplaadi saan ma ka kunagi. Ja leivalabida. Ja praegu oma riideid vaadates, ühe korraliku põlle ka. Ning nagu koolitusel märgiti, katsetada läbi miljard erinevat retsepti.

Selline jutt siis siia vahepeale.

Í gær var líklega fallegasta degi

Huvitav, kas Tartu Maraton on miskitpidi ürgse jõuga sündmus? Et kõik, kes sellel osalenud, saavad automaatselt mingisuguse salajase klubiliikme staatuse? Klubimaks on üks pisike ajusagar, kus hakkavad toimuma seltsimehelikud protsessid ning moodustuma aatelised mõtted - neid saab siis jagada oma rajakaaslastega.

Pühapäeval oli üks väga ilus päev mu elus, see möödus väga priimas seltskonnas presidendi rada läbides, pilte klõpsides ning kauneid hetki kogedes. Puud murdusid, lumehanged langesid ja kaamerad surisesid. 10 km matkamist ja lumes müttamist võttis aega 4h - aeg lendas linnupiimatiivul ja mis eriti meelde jäi - küpsisetort ja tee lummemattunud järve kaldal. OHFAKINGWOW.

Läksin teisipäeval end kontrollima Nõmme -Harku rajale ning sain mõnusa veremaigu suhu, ent aega kulus selleks 1h 20 ´. Pärast rada tahtsin juua osta, aga sularaha oli vähevõitu ning Nõmmel on oldschool - cash is the god. Aga vana, kes letis oli, ütles, et on mind ennegi näinud, tegi alet ja soovitas teinegikord murest rääkida. Ning sujuvalt - treenid Sõiduks? Ja missiis, et homme on Kõrvemaa maraton, ta ju ei rääkinud sellest. Omade värk noh - mis siis, et ma pole kunagi TM-le jõudnud ning nii läheb selgi aastal, kuigi olen selleks viimased 13 kuud treeninud. Aga pikad jutud saime jutustatud - ealistest iseärasustest kuni üle oma varju hüppamiseni.

Uisuplatsil sain kingituse, suisa kaks(kümmendkaks) - ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head, päriselt ka :)

a3a

Natuke üleoleva olekuga ooperi ülevaade, mille käigus saab selgeks, kui piiratud mu maailm tegelikult on.
Ma olen viimasel ajal väisanud Estoniat kolmel korral - ning saanud igal korral erineva elamuse osaliseks. Kui see iseloomustabki kultuuri või ongi kunsti mõte - kinkida erinevaid emotsioone, siis ma olen tänulik..
Esmalt sattusin ma vaatama Maskiballi, mis oli..oma süžeeliinilt kõigi seebiooperite ema. Tulin sealt tulema kindla teadmisega, et ohjah, nii see siis käibki - teeme ooperit, kostüümid ja muusika jne, ent miskit jäi puudu.
See, mis puudu jäi, selle sain ma ülivõrdes La Traviatat vaadates. See on minu, lihtsa inimese jaoks ooper, kui laval kõlab nii võimas laul, et iga viimne kui ihukarv justkui aplodeerimiseks püsti kargab ning külmavärinad piki selgroogu eurotunneli rongi mängivad. Lihtne inimene on rahul, kui laval OOPERILAULJA teeb võimsat häält langemata karjumisse. Forte, ju nou. Sealt tulin ma ära suurema erutusega, kui rokkkontsertilt. Ever. Verdi on kunn ja jutul lõpp, eksole.

Suht suurte ootustega läksin ma vaatama Armastust kolme apelsini vastu - olles täielikult vaba opperitüki kuulsast sõnalavastuse-eellasest, ootasin siiski komöödiat. Jahtisin elamust.
Esimene üllatus, ja suht meeldiv oli, et tükk on eesti keeles. Ent keelel pole tähtsust, kui laul nii sisult kui kõlalt nõrgaks jääb.
Edasi oli nii, et loo arengust ei saa rääkida, sest midagi nii venivat pole tükil ajal kogenud. Esimese vaatuse lõpus oli selline maik suus, nagu vaataks mingit sitta muusikali, mille koreograafia on seatud, õllepudel käes, stiilis "Oh, see on naljakas, paneme selle sisse". Sorry, aga vastu seina kõndimine oli naljakas Chaplini ja võibolla Benny Hilli esitluses. Ning korduv veiderdavas võtmes aegluupliikumine, mis suisa karjub "vaata, küll ma olen naljakas" mõjub, noh, pilku mahalöövalt.
Esimese vaatuse lõpus ootasin ma hirmuga, et sisse astub Koit Toome, kompott oleks täeilik olnud.
Teine vaatus oli natuke kiirem, ent waththefuck mis asi see on, mida te inimestele serveerite? Vanusegrupp 10 - 13 ehk on tänulik selle igava pasa eest, millega saal üle ujutati.
Mul on kahju näitlejatest, kes sellises lavastuses osalema peavad, kuna lavastuslik ning dramaturgiline pool jätsid mulle ikka suht algaja mulje.
Kindlasti sisaldas laval asetleidnu palju peidetud semiootikat, mida lugeda osanuna oleksin naeru kihistanud või teadjamehelikult muianud. Kindlasti ei oska ma tabada commedia dell´arte peeni nöökeid ning paralleele kaasajaga. Raudpolt, et ma arvatavasti olin seal igavledes ning endalt "Kas see ongi kunst ja on see, mida ma kogen, kultuur?" kui siga, kelle ette massikomöödia pärleid pilluti.
Üsna kindel olen ma ka selles, et Koit Toome oli väga veenev sülekoera rollis, hea grimm ja kiitus kostüümile.

Tänulik olen ka, oskan rohkem hinnata head kraami, tänud, Estonia.

Pildi on maalinud Juliet Kac ja see jõudis siia blogisse khuugeldamise tulemusel avanenud aadressilt riversidegallery.co.uk

cats´n´dogs

Officially, 3 kuud suitsuta - tehtud.
Pilt omab mitut konteksti, hetkel kujutame siis ette kaksikhinge killimas konisusi, ärgem kaldugem pantrite ja huntide maailma.