raaa-huuuuuu

Eile saatis mind alates hommikust mõnus rahutunne - thikyouverymahho, mr. Jarre!
See lugu tekitas mingisugused kauguse, rahu ihalused - isu vaadata ja elada natukene lendavate pistodade maailmas - puhtalt heli ja visuaal, hingus. Ilma tõlketa. Ja võibolla pistodana.


Õhtul katusekinos istudes ja kajaka valvsa pilgu all pleedi mässudes ja lähi ja kauggalaktika soojeimat kätt hoides maailma ühendavale, ent läbi inimeste erinevad suled selga saavale hingusele külla sõites saabus ülimalt soe, turvaline ja hea tunne. rahu.
just go with the flow. mõtle. tunne. mõista. taju. naudi. ole. ela.

loomad saavad nii palju poegi (femtibid lugegu "järglaseid"), kui keskkond suudab toita. inimesed niipalju, kui armastus - ja see on lõputu allikas.

pilvebaleriinid

Ma arvan, et ma olin praegusest kümmekond aastat noorem ja ilusam, kui esimest korda langevarjuteemalisel koolitusel käisin. Siis jäi asi katki - lennukisse ei astunud. Miks, see on arvatavasti kinni selles, et õhk polnud mu jaoks valmis ja Maa ei tahtnud lahti lasta.
Nii oli ka eelmine aasta, kui sama asi plaani sai võetud ja suve lõpus tuli tõdeda, et see tuul, mis puhub lennukiuksel, puhub ka taskus-rahakotis.
Nii oli nüüdki. Mitte tuulega, vaid uksest väljumisega.
Adrenaliin pidi teadvuse röövima, kui ma nädal enne jaani kõik väljad olin korrektselt täitnud ja enterit litsusin.
Hommikul 930 hakkas Nurmsis ettevalmistus - mis on varju osad, kuidas juhitakse.
Kohvipaus.
Jätkame - mis on ohud, kuidas käituda. Tekib tunne, et fakit, mul pole seda põhikaltsu tarvis, tagavaraga hüpates on ikka kindlam. Huvitaval kombel ei ole mingit hirmu. Aga iga kord, kui peakohal põriseb, võtab ihu kananahale.
Kohvi, wc.
Praktilised harjutused - väljumine. DELTAAAAAAAAAA lennuki ukselt. Pakult. Traksides rippudes olukordade lahendamine.
vaatan-haaran-vaatan-tõmban-haaran-tõmban - ainus elupäästev varjuhaiku, mida tarvis meeles pidada.
Eksam.
Eksamitulemus.
Ootamine.
Kõik lennukisse, hüppama.
Mina ei mahu, jään maha. Ja arenen mühinal. Sisemiselt. Kuna eeldamine on neile, kes peavad meeles, et alati on veel variante peale visualiseeritu.
Teisele katsele suundun üks suunurk endiselt veidi vingus, tujutu. Teine suunurk on see-eest kõrvuni, kuna kaaspiloot on eriti die schöne bombe või kuidas nüüd öeldagi.
Võtame rivvi, sammume rivis läbi metsatuka moosiriiulini.

Ootame, ja nagu tellitult laotab üle taevalaotuse oma rasvase kanni maailma suurim pilv.
Ümberpöörd ja sammumarss kohvi jooma ning DZ tupla-marsivarusid hävitama. Jaburalt naljakas, ent tõesti on vargsi tekkinud tunne, et taevas ei taha mind endasse.
Kolmandaks korraks on tuul pea mossmõtetest klaariks puhunud ja minu esialgne vaimustus on tagasi platsis. Rividrill ja juba istungi, kiiver peas, oma esimeses lapsepõlvemälestuses. Ilm on endiselt pilves ja lennuk otsib hallis massis auku, kuhu meil lubataks ohutult heituda. Iga tiiruga sigineb kontidesse üha sügavam rahu, millesse lööb elevuselahmaka venelane, kes u600 peal dessandiga välja astub. "WHOAAA- lennuk-uks-tuul-ja...ta läks väljaaaaa! Nägid? Ou, kas nägid? Nägid ikka, jah? Ta läks nagu täiega välja ja tagasi ei tulnudki! Nägid? Sa teed ka varsti nii, tead vä? Tead vä? Jeeeeeeeeee!" Endaga on hea vestelda.
No ja tuligi meie kord ja üks läks enne mind ja siis oli juba minu kord öelda jah, kui instruktor tahtis teada, et kas ma olen valmis. Hehee ja ouboy, am I ready? I was born redis!

DELTAAAAAAAAAAAAAAAAA
mäuhti käivad korraks jalad üle pea, kui vari lahti pakib. Siis tuleb meelde, et pidi lugema kukun-1-kukun-2...ilmselgelt on 5 sek ammu möödas, aga aeg seisab. ruum ka. pidurduskontroll ja siis mõlemale poole 360. Näen maad ja õhku ja taevast ja seda, kes pärast mind hüppas ja lennuvälja ja....mitte ühtegi lindu?! Vahet pole, sest seal on niiiiii chill, et juba selle enese ja Eluga rahus olemise juurde tahaks karahvinist huultele viskit läigatada ja teises käes sigarit tossutada.
500m - kuramus, juba? alles oli 800 ju? NIIIII RAHULIK ON!!!!!!
siin on kodu.
400 - JUBA?
lõpumanöövrit pole mõtet teha, kuna vastutuul on nii suur, et kannaks ajeee ära ja vantsida pole mõtet - lendan parem võimalikult lähedale.
maapind näeb 100m kõrguselt samasugune välja, nagu 5m pealt, sellepärast kasvatabki Emke Maa endast põõsaid välja, et langevarjurid teaks, millal jalad kokku suruda ja pidurit tõmmata.
Maandun pehmemalt kui udusulg mr. Gumpi ette.
WHOAAAAAAAAA
Esimene mõte on, et saaks võimalikult ruttu üles tagasi. Ja see kestab.
Ja ilmateade on selleks, et teada saada, kui pilvine on ja mida tuul teeb.
Ja oijaaaa kui hea see on, kui tuleb instruktor ja ütleb et Sinu delta oli täiuslik.
Kell on pool üheksa.
DELTAjeee!
PS. ääretult armas ja kodune oli Nurmsis olla - ma tean, mida tunnevad kunagi need beebid, kes seal emade-isade õlgadel taevast sadavaid mehi uudistasid :D I KNOW :D

tuulepea

Niikaua, kui ma mäletan, olen ma unes lendamist näinud. Nii palju, et ma adun esimesest kaadrist/aistingust, kui see/selleteemaline unenägu hakkab. Ja ärgates ei lähe see tunne meelest ära - lendamine. Isegi see, kuidas elektriliinist üle lendamiseks kätega rohkem vehkides järsult kõrgust koguda, see tunne on meeles. Millal ma viimati unes lendasin, seda ma enam ei mäleta - eile või kunagi ammu kolm nädalat või kuud või ringi ümber päikese tagasi, no ei mäleta. Sest tunne evib antud asjas enam tähtsust kui fakt.

Mu esimene selgepiiriline lapsepõlvemälestus on sest ajast, kui ma olin kolmene ja isa mind tööle kaasa võttis. Enda tööle, mina siis veel tööl ei käinud. See mälestus on oma olemuselt nii võimas, igal mälutüübil - olfatoorsel ja gustatoorsel ehk vähem, aga ikkagi - mängiv, et arvatavasti on kõik endale eelnenud mälukillud ää mälunud ja seega pürginud kõrguma esimeseks, nö lapsepõlve alguse verstapostiks. /andke andeks, kallid unenäolaadsed mälestushägud, mida rikastavad arvatavasti kuuldud juttudest toidetud fantaasia poolt joonistatud ja ette kujutatud pildid - esimesest paist vennale, keda isa liivakellakujuliste kolbidega muhuga koju toodi - olin siis kaks aastat ja kaks nädalat vana; mudelautost (kastiga) ja salatist, mis oli pruuni värvi ja puidust ja ümmarguse laua peal, mille taha me kõik istuma mahtusime; tädi Mareti valge pusa, millel jooksid elu eest koopajoonistustelt tuttavad põdrad ja kütid ja mille varjus olid maailma suurimad tissid - nende taha peitudes ei olnud maju ega maailma näha/
Paps töötas ALMAVÜs ja oli langevarjuinstruktor ja tema ülesandeks oli inimesi lennukist välja visata.

Kõik nad vaatasid üles, naeratasid ja lehvitasid meile, kui vuhisesid Kuusiku tikutopsisuuruste majade ja veel pisemate autode poole. See tundus juba siis kuidagi nii ulmeline ja samas kodune, normaalne. Et "Tšauka, ma nüüd lendan".
Pilv oli nagu märg vatt, kui ma jõudu kokkuvõttes oma käe AN-2 uksest läbi õhupadja surusin. Ja pilve katsusin. Ma katsusin pilve. Oma käega. Seal üleval, kus nad elavad. Siiamaani mäletan seda õnnejudinat, mis tahab Su keha nii väikeseks väänata, et riided kukuvad maha ja päike tekitab Su seljataha varju asemel kriipsujuku.
Ma sain ka lennukit juhtida - muidugi on tore, et juhtkangid on neil seotud, üks lennuõnnetus vähem eesti lennundusajaloos, ent ikkagi, kang ette ja nina alla ja kang tagasi ja nina üles, see jäi meelde. Nagu seegi, et kui lennuk kallutab, siis kalluta kaasa, mitte vastu. Kallutasin. Kallutan siiani.

Jap, killud jäävad vägagi meelde. Ja siis salaja sunnivad pead kuklasse kallutama. Et salamisi, Sulle märkamatult sosistada: "Õhk on kodu. Koduelement. Lenda, emba pilve! Ole vaba!". Et hinge igatsusesegust ihalust kinkida. Ja siis juhtubki nii, et tuulepeale on tuul peaasi.
Ja puhtalt, lihtsalt hea, kui lennukas lapsepõlv ei mõtlegi enne vanadusnõtruseks peetavat comebacki täiskasvanueas vahemaandumist teha.

JIIIIIIIII-faking-HAAAAAAAAAAAAAAA,!!!

beibilaaav

multitasking

mul on hullult hea meel, et kunagi ammu poolteist a tagasi noorsootööd sattusin nuusutama. nüüd on tõesti khuul kuulda, kuidas tüüp, kellega koos oled füüsika algtõdesid higistanud või klassikursuse kordamise eeliseid kellu kiigutamisele arutanud, lõpetab ikkagi kooli. või et saad kõne, et ou, tule ja aita pliis mind selle filmiga - kunagi, kui ma ilus ja noor olin, sai jah üks projekt ju tehtud, aga ma ju siis ise õppisin vist kõige rohkem?

S sai sellest Seemnete projektist pisiku külge ja käib nüüd ise filmiklubis. Poole aastaga on suutnud ta selgeks õppida eesti keele - 92p sajast, pole paha, eksole? 3a veel ja siis tahab ta BFMKsse minna. tegelt sihib ta baftasse. pole paha ju? ahjaa, ja nii siis pidin täna ka natuke sony vegases mingeid asju talle näitama. läksin kohale ja sain teada, et nii nagu eelmisel korralgi, oli keskuse kaamera ühes vajalike klippidega kapis luku taga, ent usin noorsugu oli juba juhatajalt kaubelnud mulle dabroo lõhkuda/õhkida kapiuks/lukk.

kangutasin ust, et näha, kus mis riiv asub. ust eest ei tihanud tõmmata, macgyver ei andestaks sellist asja - way too easy´n´messy. nägin šokolaade, joonlaual oli selleni küündimiseks justtäpselt niipalju pikkust, kui tarvis :D.

kirjaklambrist ja kääridest oli abi, lukk sai lahti muugitud.
klipid tõmmatud.
kirjaklambrist ja kääridest oli abi, lukk sai kinni muugitud.

šokolaad preemiaks, mi sou thänkful.

et siis.. noorsootöö murdvarga lisaerialaga?

concrete concrete

raisakotkad

sügisel kirjutasin, kuidas hing hingehärduse piiril resoneerus, kui need, kes kunagi ammu-ammu-kuus-ringi-ümber-päikese-miljon-naerupahvakut-kulmukortsutust-häälekõrgendust-pisikest-saladust-ülisuurt-avastust-tagasi koos minuga oma esimesed koolisammud astusid, saali klassitäie pisikesi imesid talutasid. pisikesed imed on idanenud ja aastaga mu hinges pannud elama usu päkapikkudesse ja igapäev-on-sünnipäev-elutunnetusse. aga need, kes olid talutajarollis -

viimane pool aastat oli eriti hull, kui klassis vaatavad Sulle õpilaste asemel vastu sõbrad. või noh, inimesed, kes loevad Sind õhust ning saavad aru - kuidagi teistmoodi, tajutavalt. ja Sina vaatad, et appike, neid ma kohtan varsti hullumaja sööklas tatrapudru järjekorras. või levikas. või oi jummel, nad on tõesti mulle nii palju kinkinud ja vist on neile ka miskit külge jäänud.

ehk siis on kuue aastaga mu tibudest raisakotkad/viud/pistrikud/pteraanodonid sirgunud ja nad on valmis lendu tõusma. niuksjee, kõrget lendu!!

selliste mõtete ajel said neile aktusel ka nö viimased sõnad peale loetud. hingest.

:
eluelajad inimesed.
erilised, väikese ja hästi hea kiiksuga inimesed.

enam pole pliiats pinges
pea on norus, kurbus hinges
mõistad eluraskust nüüd,
mil kõrvust kadund kolme kella hüüd.

alguses lasteaiast tulid
kooli pisikesed sulid
topeltkristiinad
käed puhtad ja mõtted priimad
ja keegi tahmas moega toomas
mõni poistest ikka veel pissil või joomas
targaks saada - kordasite üht
jalad laua all ja sirge oli rüht

esimene veerand tehti nalja
joodi
mitte starterit, vaid kalja
söödi
tegelikult ka - hei, pooled teist- koolis söödi!


ning siis saabus selgus
hingest kadus helgus
ruttu
kool sai aru, kellega tegu
mõnel tempo -tigu
kõigi stiil -maru
okou

talvel esimest korda mõnel koju ununes vihik
ja päevik
ja pinal
ja dress
prillid ninal
tuli koolistress
rätik-töövihik-mataraamat-lotaposter-jalanõud
oi kool ja oi reeglid, see oli teile õud!

esimene õpetaja
ja klassi tuli uus
tüdruk ja
said uue õpetaja
aasta hiljem poiss
veel üks aasta, veel üks poiss
jälle uus õpetaja
aga need vanad ka ära ei lähe
ja merike ja hans ja näe, direktor,
kelle sahtlis on mu nuga, pall ja traktor?


võttis aega, aga kas ka asja sai -

mitu pisarat valasid, mitu naeru naersid?
mitut õlga tõukasid,
mitut laulu õppisid, mitut kuuske ehtisid,
mitut filmi ja etendust vaatasid?
mitu tanki või hobust või võilille on su vihikulehel?
mitu korda tegid testi? mitu korda mängisid kodu või
tundsid sigadust oma kerel?
mitu? ah?
mitu korda ma pean Sulle ütlema, et pane sall kaela?
mitu korda ma pean Sulle ütlema, et korrigeeri oma rühti?
mitu korda ma pean Sulle ütlema, et kodu kasvatab, mina õpetan?
et "normaalne" ja "ei viitsi" pole eestikeelsed väljendid?
et lasteaed on seal pool?
et korjake oma asjad kokku, päev on läbi, minge minema, ma tahan koju?
et koolis ei tohi õudusjutte rääkida?
et kallistage ja ...noh,.. pärast kooli? iuuuuuu?!
et ppr on õppimiseks?
et lähme Sulle metsa külla?
et õpetajaga maadeldakse vahetunnis?
et Sul on õigus?
et Sa ise oled enda parim sõber ja suurim vaenlane?
et kõik, mis Sa teed, teed Sa iseendale?
et Su kodukant on maailma ilusaim?
mitu korda ma pean Teile ütlema, et mul on teiega tore?
mitu korda ma pean Teile ütlema, et teie õpetamine on au?
mitu korda ma pean Teile ütlema, et olete erilised?
mitu korda ma pean ütlema aitäh nende kõikide ilusate hetkede eest?
mitu korda? ah?

vist sai küll asja.

hetk mida oodatud sai
aastat pikka kuut
teha koolipingile viimane pai
tiksuma ringi hakkab peagi uut.

:

"minu esimesed" sai väga konkreetse tähenduse.

aitäh!