vahel tahaks midagi näksida.
vahest juhtub nii, et pitsile tahaks peale haugata mingist sakuskat.
ja mõnikord tahaks teha mõlemat - aga et vältida raskel ajal kahe laua katmist, peab meie toiduainetööstus kohemaid turule paiskama snäkuska.
20100720
20100719
käisin kinos
Seda heatuju filmi saatis natuke nukker mõte, et Sa oleksid seda täiega nautinud. Sa oleks siit ühtteist ära tundnud. Ja see äratundmine oleks tahtnud Sinuga jagatud saada.
sajaga Valtu ujula
:)
fotokoolitus, 1 osa
siirast rõõmu tundvad inimesed ei mõtle pildistamishetkel oma välimusele.
rõõmulelu nimega hart
Kui süsti teha, siis ikka korralikult. niimoodi, et sups, kaif lakke ja et varsti on nõelaga torgatu krapsti ukse taga tagasi. Nurmsi DZ lennukliinikus tehtud süst läks mul väga õigesse kohta - muidu poleks ma ju sinna tagasi läinud.
Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.
Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.
Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.
Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!
Siis öeldigi saladuslik lühend - HART. Kõlas ägedalt. 3 hüpet ja juba HART - vabšee profikas ju. See, et HART on eelharjutus iseavamisele, ei kahandanud rõõmu - iikagi HART ju. pmst tuleb see jublakas enne varju avanemist meduusitaskust kätte saada, 1-2-3, ju nõu.
Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!
Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.
deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee
Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.
Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.
Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.
Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!
Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!
Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.
deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee
20100718
uudissõnu
saksamaal on see väga ebapopulaarne, seal tundub olevat "let's keep it in the family" teemaks. aga siin - juhuonu - kindla territooriumita kommionu, natuke nagu Ekke Moor või Nipernaadi või Hulkur Rasmus, künnab aga kruusa ja asfaltipidi sinna, kuhu jalad viivad. ja peatub seal, kus jäätiseautogi. But he rarely returns - juhuonu, you know.
20100714
mõnna
+33C x 10km jooksu = selline tunne, nagu oleks kehast pakk delmat jee tõmmanud.
lisa siia veel kesklinn-nõmme-tagasi ja hiljem aegviidu kuningaraja rattaralli, mis päädib kukeseenegurmeega maailma kindlaimate topeltuste taga ja saadki kokku ühe õite heaolemise retsepti.
hea on olla, raisk.
lisa siia veel kesklinn-nõmme-tagasi ja hiljem aegviidu kuningaraja rattaralli, mis päädib kukeseenegurmeega maailma kindlaimate topeltuste taga ja saadki kokku ühe õite heaolemise retsepti.
hea on olla, raisk.
Subscribe to:
Posts (Atom)