20100815
20100803
sajas sadas, täiega!
üldiselt püüan ma maailmast aru saada ja kuidagi omal moel see ka õnnestub, tore eksju. ja maailm saab asjadest ka omal moel aru, ning tavaliselt on need moed meil suht erinevad. :D aga vähemalt ühes aspektis siin universumis oleme me ühel meelel.
midagi paremat ei saaks ju sajandaks blogipostiks postitada!
midagi paremat ei saaks ju sajandaks blogipostiks postitada!
20100720
iga elatud päev on samm lähemale...
Vähemalt nii arvab hr. Kreem, edu talle nende päevade lugemisel. Meie saime juba ammu hommikumaal teada, et time is eternal ja et selle kulgu pole mõtet arvestada.
Küll aga olen ma käed püsti tervitamas kõrget iga ja vanadust - ehk läheb tõesti õnneks ja lapsepõlv kütab raugematu jõuga otse vanadusnõtrusse tegemata vahepeal ebameeldivat ja kohustusterikast vahepeatust erinevate "kriiside" ja "pauside"rikkas täiskasvanueas.
Istusin ükspäev vanaemaga köögis. Vahtisime aknast välja, jõime kohvi ja higistasime. Lobisesime, higistasime.
"Mis Sa eile tegid?
"Ma ei mäleta"
"Aa. Mis siis ikka. Mida ise tegid?"
"... Kuule, ma ka ei mäleta.."
:D
Hiljem, pärast meeletut ajuragistamist, meenus meile, et olime eelmisel päeval samamoodi hommikut veetnud - loba, kohvi, higi.
Siia juurde sobib lugu, mida rääkis noorusliku olemisega, ent juustes juba halli kandev rohelistes tunkedes mees rahvapühatalgul Saarnaki laiu ainsa talu köögis:
"Marta on vana naine, asjad kipuvad meelest minema. Seega on tal köögis kalendri juures kirjake: "Paku kohvi". Nii teab ta olla viisakas, kui külalised tulevad.
Martale tulevad kaks sõbrannat külla - Rosalie ja Hilde. Istuvad, vatravad, vahest ehk koovad ka, ma ei tea. Marta võtab laualt nõud, viib kööki, peseb ära, vaatab seinale - "Paku kohvi" -"Ahah" - ja teeb uue kohvi. Ja niimoodi mitu korda, ikka nõud kööki ja köögist uue kohviga tuppa, kuni saabub teistel prouadel aidaa öelda. Lähevad siis Rosalie ja Hilde mööda teed, Rosalie ühmab - "Näe, Marta ei pakkunud isegi kohvi!".
"Kas me käisime Marta juures?"."
nimed, mis originaalis olid, mulle muidugi meelde ei tulnud. juhhei!
Küll aga olen ma käed püsti tervitamas kõrget iga ja vanadust - ehk läheb tõesti õnneks ja lapsepõlv kütab raugematu jõuga otse vanadusnõtrusse tegemata vahepeal ebameeldivat ja kohustusterikast vahepeatust erinevate "kriiside" ja "pauside"rikkas täiskasvanueas.
Istusin ükspäev vanaemaga köögis. Vahtisime aknast välja, jõime kohvi ja higistasime. Lobisesime, higistasime.
"Mis Sa eile tegid?
"Ma ei mäleta"
"Aa. Mis siis ikka. Mida ise tegid?"
"... Kuule, ma ka ei mäleta.."
:D
Hiljem, pärast meeletut ajuragistamist, meenus meile, et olime eelmisel päeval samamoodi hommikut veetnud - loba, kohvi, higi.
Siia juurde sobib lugu, mida rääkis noorusliku olemisega, ent juustes juba halli kandev rohelistes tunkedes mees rahvapühatalgul Saarnaki laiu ainsa talu köögis:
"Marta on vana naine, asjad kipuvad meelest minema. Seega on tal köögis kalendri juures kirjake: "Paku kohvi". Nii teab ta olla viisakas, kui külalised tulevad.
Martale tulevad kaks sõbrannat külla - Rosalie ja Hilde. Istuvad, vatravad, vahest ehk koovad ka, ma ei tea. Marta võtab laualt nõud, viib kööki, peseb ära, vaatab seinale - "Paku kohvi" -"Ahah" - ja teeb uue kohvi. Ja niimoodi mitu korda, ikka nõud kööki ja köögist uue kohviga tuppa, kuni saabub teistel prouadel aidaa öelda. Lähevad siis Rosalie ja Hilde mööda teed, Rosalie ühmab - "Näe, Marta ei pakkunud isegi kohvi!".
"Kas me käisime Marta juures?"."
nimed, mis originaalis olid, mulle muidugi meelde ei tulnud. juhhei!
ješjoo uudissõnu
vahel tahaks midagi näksida.
vahest juhtub nii, et pitsile tahaks peale haugata mingist sakuskat.
ja mõnikord tahaks teha mõlemat - aga et vältida raskel ajal kahe laua katmist, peab meie toiduainetööstus kohemaid turule paiskama snäkuska.
vahest juhtub nii, et pitsile tahaks peale haugata mingist sakuskat.
ja mõnikord tahaks teha mõlemat - aga et vältida raskel ajal kahe laua katmist, peab meie toiduainetööstus kohemaid turule paiskama snäkuska.
20100719
käisin kinos
Seda heatuju filmi saatis natuke nukker mõte, et Sa oleksid seda täiega nautinud. Sa oleks siit ühtteist ära tundnud. Ja see äratundmine oleks tahtnud Sinuga jagatud saada.
sajaga Valtu ujula
:)
fotokoolitus, 1 osa
siirast rõõmu tundvad inimesed ei mõtle pildistamishetkel oma välimusele.
rõõmulelu nimega hart
Kui süsti teha, siis ikka korralikult. niimoodi, et sups, kaif lakke ja et varsti on nõelaga torgatu krapsti ukse taga tagasi. Nurmsi DZ lennukliinikus tehtud süst läks mul väga õigesse kohta - muidu poleks ma ju sinna tagasi läinud.
Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.
Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.
Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.
Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!
Siis öeldigi saladuslik lühend - HART. Kõlas ägedalt. 3 hüpet ja juba HART - vabšee profikas ju. See, et HART on eelharjutus iseavamisele, ei kahandanud rõõmu - iikagi HART ju. pmst tuleb see jublakas enne varju avanemist meduusitaskust kätte saada, 1-2-3, ju nõu.
Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!
Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.
deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee
Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.
Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.
Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.
Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!
Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!
Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.
deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee
Subscribe to:
Posts (Atom)