Eelmisel aastal, kui minus ärkas pisike kokapoiss ning ma leidsin, et mu päkapikud on enamat väärt, kui veerandilõpu-šokolaad, asendasin ma viimatimainitu veerandilõpukoogiga - õunakook oli minu esimene üldse vist ja ilgelt nätske, puuviljaleivast söödi ainult aprikoosid-ploomid-rosinad ära (koorikud anti mulle) aga napoleoni koogi peale ei tulnud enam ühtegi sotsiaalprojektilikku "mmmm kui head"-d. (Oi neid heatahtlikke silmi, kes mulle otsa vaatasid ja minu kohtuotsuseootusärevat nägu nähes teatasid, et "Õpetaja, see on maailma parim kook, mida ma saanud olen!". vale, ent ilus ja ülla eesmärgiga vale.)
Nüüd siis oli vaja asja edasi arendada ja ma teen igale vabariigi tulevikule sünnipäeva puhul koogi.
asi on läinud niikaugele, et mind peetakse miskitpidi maiasmokaks, ("õpetaja-õpetaja, mul on Sulle üllatus! - ja nähes mu nägu - "ei-ei, see ei ole midagi magusat!"), iga päev leiavad mu lauale üllatused, mis pakitud erinevatesse värvilistesse paberitesse, thank you, mr. Fazer and Kruuda and Lady Laima as well, eksole :)
ahjaa. ringiga tagasi - mitte ainult kommid. täna tulid ühest perest kaks last kooli - üks esimesse ja teine teise klassi. ja mõlemal oli kaasas suur taldrikutäis õunakooki. lihtsalt, heast südamest. ja kõigile. heast peast.
jeejeeejeeeejeeee
ajee.
