kraanavibra from hell

Neid inimesi on kindlasti väga palju, kes oma iga rakuga tunnevad, et majandus hakkab üha intensiivsemalt hingama. Minu rakud tunnevad seda selle järgi, et ümberkaudsetele kruntidele on ilmunud kollased kraanad, mis suruvad mingi meeletu vibraga rauast latte/liistakaid maasse. Ja andestust, aga minu rakud ja molekulid ja aatomid võnguvad mingil sellisel puudega sagedusel, mis kohe kuidagi ei ühildu selle kraanavibraga. Kui tööl hakkab paha, siis vahest lastakse koju. Aga, kurat, kuhu Sa siis lähed, kui kodus paha hakkab? Ja hakkab. Ikka väga. Niimoodi tegelikult tõstabki taastuv majandus me toonust - mis siin kevadel ikka toas passida, mine ja jaluta parem, eksole :) Võibolla ongi nii, et tegelikult on nii palju inimesi kevadet nautimas tänu neile kiunudes põrgupoole suunduvatele lattidele? (Ma millegiärast arvan, et vähemalt kolm inimest peale minu tunnevad samuti, et nende võnge on faasinihkega).

 Nobeli rahupreemia annaksin ma igatahes küll sellele tüübile, kes selle kaadervärgi välja mõtles. Sest see kingib inimestele kindlust püüelda ühe karlssonlikult lihtsa soovi poole - rahu, ainult rahu..

vibrakraana bõl zdes

Shun the non-believer! Shuuuuunnnnnn!

Täna oli väga tore päev!
Ilus ja kaunis ja selline kahetine - taevas oli kevadiselt sinav ja päike paitas, samas oli kerge miinus, tuul näpistas ja kõnniteel sai endiselt liugu lasta. Suure tõenäosusega on tuul see, kes mu hääle ära on puhunud.

veel on nokk lahti

Mul hea meel, et saime vanaemaga hääletamas käia, nagu kord ja kohus. See oli päris khuul, vanakooli inimestel on asjasse ikka teine suhtumine.  Vanasti oli teistmoodi olnud - siis sai valimistepäeval puhvetitest osta odava hinna eest kaupa, mida muidu ei olnud kalligi hinna eest saada. Lips ette, sült külma, viin härma - täna on valimised. Prole poliithegemoonia :D

Ja siis sai Nõmmel suusatada. Sel nädalal käisin ma neljal päeval suusatamas ja sain kokku 68km - veidi lühema maa läbivad tartumaratontorpeedod alla 3 tunniga, seega arenguruumi on veel küllaga.
Õpetasin ka üht sõpra suusatama - pisike harimatu eestlane minus ei saa aru, kuidas on võimalik õppida lumelauaga sõitma nii, et murdmaasuuska pole mitte kunagi alla saanud? Ähäh, ebaaus! Veidi kade ja samas ka sõbra üle rõõmus, pealegi - eks neil leedukatel olegi asjad veidi nihkes :D
 
Leedus olevat igas valimisjaoskonnas 15 jälgijat + valve, politseid tänavatel jalaga segada ning jaoskonnas ei tohi isegi telefoniga viibida. Häääääästi veidi üle pingutatud :) Nõmme Spordikeskuses oli ka valimisjaoskond ja eelneva info valguses oli eriti mõnus hääletajate vahelt jääauku joosta, lumes rulluda ja siis tagasi sauna lipata. Jälle üks pisike ja armas pingevabaduse pluss Eestile, jeeeei :D

30 sek valimisjaoskonnani

 Ja kuna hääletusele läks jutt, siis:
HÄÄLETA! - see vist tähendab seda, et annad oma hääle neljaks aastaks ära, ja jääd selleks ajaks hääleta? Et järgmise korrani ole vait? Nokk maha? Päris tihti ju on kuulda, et inimesed on oma juhte väärt / juhid on inimeste poolt valitud / meie võimalus kaasa rääkida on hääletustel - seega on see tegevus, mille vaimus see nädal möödus, mitte hääletamine, vaid hääletustamine?

Ja hääletustamine, mu pisike sõbrake, on humaanne - nimelt tasub nokk kinni hoida, sest kui nokk kinni, siis saba lahti. Ja teadagi, mis sealt saba alt tuleb.

Ahjaa, tuul ei ole enam hääleröövis kahtlusalune. Ma ju ise andsin selle ära. Vot. Kahetine tunne, nagu tänase ilmaga, on lugu ka hääletamisega  - jah, on küll pidulik ja mõttes paned lipsu ette, rinnus rõkkab ugrijoru ümiseda vanematest armastatud kallil kodumaal kasvanud ülevas meeleolus kodanik. Aga teisalt on see lips veidi liiga pingul ümber kaela ja pitsitab rahutukstegevalt.

Aga mis siis, et hõisata ei saa - mul täna tore päev. Ja ilus ka! Käpp püsti selle peale!

sockfag´s wet dream

Üldiselt eelistan turgu ükskõik millisele poele (eriti Nõmme turgu, aga see on juba teine teema).
Ainsad väga erilised poed, mis näivad minu silmis olevat enamat,  kui omanike kasuahnuse ja õndsa keskklassi  ebamaiselt suure tarbimisvajaduse rahuldamine, on 1. raamatupoed 2. matka- ja ekstreemspordipoed 3. sokipoed.

Ma tunnen end kui DiCaprio, kui ta esimest korda The Beachis SEDA randa nägi. Õhkuahmiv and soon oh so broke.

See on kogu aeg siin olnud! Ümber nurga! Kuidas nii saab olla?


help
:D

kangaroo man

Nägin täna suusarajal midagi vägevat. Minu ees sõitis üks mees. Tavaline mees. Mehel olid traksid. Beebitraksid, või nagu beebipoed ütlevad, beebi kõhukott. Ja traksides oli beebi.
Avaldasin oma siirast headmeelt sellise (esmaesinenud) vaatepildi kohta. Ja see mees tõdes rahulikult, et "Pole, tjah, ammu rajale saanud ja täna nii ilus ilm". Vot siis selline lühike vestlus, mis tekitas väga hea tunde.

Sajaga retsept selliste inimeste vastu - beebi känguru kombel kukrusse ja suusarajale!

Hidden messages from Pahupidiländ?

kinu piab saama

Olen kahe käega poolt, et kino peab saama ja elu on midagi igavesti suurt ja toredat. Rõõmu jagub mu igasse päeva - sellist otsest ja puhast, ainsaks filtriks ma ise. Need ajad, mil pilti pidi endale meelepäraseks kruttima läbi objektiivi (üks silinder kõik), tulevad vahest meelde. Need hetked, mil krutitud sai niipalju, et enam ei olnud ilus, enam ei olnud hea ei endal ega kellelgi, kes lähiraadiuses, muutuvad ajas üha mõrkjamateks ning neis võtab maad üha selgem mõte - nii palju on vaja vaid hingel, milles on ikaldus.
Sellist kinotegemist vaadata kinos inimesest, kes on kinkinud mõlemale kinole - ühele kirkaid pärle ja teisele oma olemise ja olemuse - on väga, väga mõtlemapanev. Ütleme nii, et midagi minus seisatas ja lasi pea kurbuses norgu. Sest see film, lugu, puudutab. Väga ausalt, väga valusalt ja väga sügavalt.

liigagi tuttav kukal

Õpetaja, kas Sa käisid Eesti laulu aftekal?
....Kas käisin?
No kas käisid?
Vist olin jah seal.
Jip, ma teadsin seda. Sa olid Publikus ühel pildil. Ma tundsin Su kukla järgi ära.

Kõrvalt (kattub minu mõttega):
Sa tundsid ta kukla järgi ära?
(Elutargalt) No nii see on, kui kuus aastat samas koolis käia.

:)

 Ütlesin eile direktorile, et tunnen südames suurt rõõmu kõige selle kogemuse ja elutarkuse üle, mida mul on olnud au kogeda. Ent ring on täis - eelmine aasta ma veel kahtlesin ja jäin aastaks, kuid nüüd ma tunnen - iga oma kuklakarvaga - et ma võin südamerahus edasi liikuda, kõik, mis tarvis, on hetkeks tehtud.

Ma ostan lähiajal päris suure seljakoti - nii suure, et see varjab mu kukla.

 Ja lähen vaatan, kuidas kuklapoolel on.

jah, härra minister, ilm on väga üleval

Eesti ilm on suisa imeline. Õhk on nagu jäine hingus - käisin üleeile õhtul jooksmas ja alles nüüd on paistetus igemeis niivõrd alanenud, et ma enam hammastega oma pulssi ei tunne. Samas käib päeval päike nii kõrge kaarega, et unised ja poolsurnud kärbsed on leidnud tee mu (kingi)lauale (aitäh, päkapikud:)) ja õues võib kogeda omamoodi veidrust -15 C külma, aga jope hõlmad on valla. whou, see on vähemalt minu jaoks esmakordne (filoloogid, kas lauses võib olla mõttekriips ja miinus kõrvuti? ...omamoodi veidrust - -15 C, aga...?).
Homme lähen vaatan seda igemete asja lähemalt - kas tegelikult on ka ige ja iglu omavahel kliima kaudu seotud või on tegu mingi järjekordse lühiühendusega.
Eestil on sünnipäev ka! Toimub paraad ka ja külma lubatakse kuni 30C, ehk oskab Kaitseväe Puhkpilliorkester seda lasta, et sõduritel vähemalt varbad tantsida.