an apple a day ..

Ma tean nüüd, kes mu arst on. Iseenesest on tõesti võimalik see välja uurida, haigekassa veebis on ilusasti kirjas, et "Oma perearsti saate kontrollida internetipangast e-teenuste alt, riigiportaalist eesti.ee  või küsida haigekassa klienditeenindusest kliendiinfonumbril 16363 (välismaalt helistades +372 669 6630)."
Peaks Eestis ka tegema küsimuste-vastuste portaali, et kui trükid otsingumootorisse "kes mu arst on", siis viskab viite sellele küsimusele (ja loodetavasti ka vastusele). Minusuguseid lolle peaks ju veel vähemalt paar tk olema ja 1182 ka kõike ei tea, pealegi, heeiiii, meil on  tasuta wifit igal pool jalaga segada (ja see toob võõrsilt eestlase tagasi koju kindlamalt kui soolakivi hobuse), onju?
Külastusprotsess oli suht tavapärane - esiteks registratuuri - mida koliti (oi, te kolite - tahate aidata? :)), sealt id-kaardi lehvitamise peale arsti ukse taha. Silt näitas, et kõik peaks juba kodus olema, aga lukukeelt ei olnud näha, seega koputasin ja saingi arsti segada. Leppisime aja kokku ja nagu ikka, kui kuskil on keskealine inimene ja noor inimene ja tehnoloogiavallast midagi uuemat, kui kettaga lauatelefon, sain ka arvuti juures tarka nägu teha ja printeril erinevaid nuppe vajutada. Ja nagu  ikka tihti, tulemuseta.
Õigel päeval tegin ma arsti suisa kurvaks, kuna mul ei ole tõesti mittekuimillegi üle kurta. Selline eluigav jobupatsient. Ja nii vahva, ta ikka täitsa kohe hoolega püüdis midagi leida. (Lõpuks leidis ka). Lõppkokkuvõttes olin ma rahul ja eks temagi oli rahul - minusuguse patsiendi ravimine on nagu magava lapse valvamine (keep that hõbeniit flowing, aight?), vahepeal olid it-vennad uuesti käinud ja printeri ja arvuti vahele juhtme vedanud ning mina sain oma paberi korda.
Tänase osa lõpetas meditsiiniteleturg. Pakuti infot ja kutsuti osa saama - võimalik on saada ikka nii palju erinevaid kaitsesüste, vaktsiine on jalaga segada! Muideks, puugilaks on praegu vist isegi alega!! VAHVA!

Õnneks ei läinud mu paberisse kirja, et mul on kuiv näonahk.

Mul on tore arst, kunagi lähen talle veel külla.

kell kolm, siin sillal

Tuleb tõdeda, et mulle üldiselt meeldib muusika :D Elava muusika puhul pole minu jaoks vähemtähtis see muusikaelanik, kes laval oma loomingut kingib - see viis, tema olek ja olemus on tihti just need elemendid, mis ehitavad minu ja muusika vahele silla.

Mõned neist on kohe väga erilised. Need kontsertid on muidugi sellised, kuhu oled lihtsalt väga õigel hetkel veel õigematel asjaoludel sattunud - nii, et need hetked helisevad meeltes iga kord, kui meenuvad.  Näiteks Efterklang  ja Grandmaster Flash. (viimane oli muidugi täiesti insane). Neid kuulad hiljem veel rohkem, kui alguses. Ja kindlasti Cafe de Concert ja that grazy mf Aksel Kolstad.Saad selle hingusega, mida see artist ja muusika endas kätkevad, sõbraks.
 Popidiot ja mõned veel. Kõik sellised pisemad, intiimsemad. Muusikaelamused suurhallis ja lauluväljakul (va Laulupidu) mõjuvad aga ... teistmoodi. Siiani Eestit väisanud mastaapsed kontsertid a la Madonna ja MJ ja Metallica on jätnud mind külmaks. Jah, tulevad, tore, aga - vat ei tõmba. Nagu Titanicu-fenomen, et oma suuruse ja populaarsusega pigem peletab eemale.
 Selliseid kontserte, millest esmakordselt kuuldes võpatad ja tead juba ette, et jaaaa, sinna ma pean minema, on kindlasti kõigil olnud. Nüüd oli siis ka minul ja see, et ma juba eelmüügist pileti ostan, on ka esmakordne.  Jeeeei, o-l-e-m-a-s!

Louis, I think it´s a beginning of a beautiful firendship

virtually insane

haahaaaaaaaaajeeeeeeeeeeeeeeeee ka sel aastal võib oma sünnipäevaga rahule jäääääääädaaaaaaaaaa!!!

nullist sajani 1 sek

Lumine mets, keka tund, sörkjooks.

- On Sind täna juba lumme lükatud?
- Ei....Eiiiiiiiiiiiiiii!!!

Sel korral oli nii hea kiirendus, et pääses mu käest plehku.

hahaaaaaaaaaaaa reaktsioonirekreatsioon

pikim distants ever

Endomondo Running Workout: "was out running 21.01 km in 1h:53m:29s using Endomondo."

I feel like Forrest - happy.

elu mõte

Elu - see on naljamäng, tütarlaps ja pehme säng.

Mammu / Võrumaa

granny abs

Mu kõhulihased on täiesti haigel tasemel valusad. Hängisime täna vanaemaga keskturul ja see teema, mida vanad nt kartulimüüjatega kütavad, on täiesti ebareaalne - aasitakse ja nöögitakse täiesti maffiatasemel, ainult silmanurgas saatanlikult naerev tuluke reedab, et kohe-kohe hakkavad kõik naerma, mitte ei haara relvade järele. Vana kool, alates kartuli päritolust ja sordinimedest....kuni selleni, et meemüüjaga eurot sarjates sajab vestlusse eiteakust sisse dressmees päevakajalise teatega Kreeka eurostloobumise otsustest ja veendunud loogikaga, et eks kroon on ühes madalate hindadega varsti tagasi. Millal vestlus Põltsamaa kartulimüüja võru murrakust meemüüja uudiseankru eesti-veneks üle läks, ma ei tabanudki, olin liighõivatud naeru allasurumisega.

Aga kaks asja on kindlad.
1. Turul tuntakse kohe ära, kes on vana turuline ja kes uustulnuk. Turudiskursust pead valdama, mõistate?
2. Selga pöörates ja kolme sammu kaugusele jõudes saadavad vanainimesed Sind endamisi muheledes nii kaunilt perse, et tekib suisa soov kohe minna :) Jälle - ei saa miski vastu vanakooli kõnepärleile (<- on selline sõna ikka olemas?).

Turult minekule sättides ujusid meile külje alla kaks meest (kuidas Sa, kallis inimene, kombineerid dressid ja tunked!?), kes pakkusid kulda - me tänasime ja teatasime uhkelt, et meil on seda niigi palju.
Ma olen kindel, et nad saatsid meid.... samal ajal, kui meie neid :)

Ega ta ju pärast turgu ei lõpetanud - terve pärastlõuna sain niimoodi naerda, et..oeh, valus.

Aga ühe elutarkuse sain ka, selle postitan suisa eraldi (ma ei mõista, kuidas ma seda varem pole kuulnud?).

vot nii - granny absiga suveks vormi!