holyfuckingshit

WHOUUUUUUUUUUUUUUUUU. 

tühjasukasääremaa

Siinne töörinne on ikka üle prahi. Mulle meeldib see, et töö eest makstav packeri-palk, mis kuulub madala hulka, on ikkagi selline, et Su päevasi esmavajadusi katva ostukorvi maksumus ei ületa kahe tunni palka. Kui lisada väljamineku hulka veel majutus, siis jääb veel niipalju üle, et saab öelda "Ongi kombes!".  

Miskit jääb iga päeva lõpus alles - selle saab siis investeerida millesse iganes - kes ostab suitsu (ilgelt kallis), kes juua (kallis), kes mängib maha (väga levinud, hobused jooksevad siin vist 24/7 piki ringi). Kohalikel jääb veidi rohkem alles, kuna sissetulekud on suuremad (saavat/d sama töö eest kõvasti rohkem). Enamusel inimestel on jeep ja kui asulast maanteele sattud, siis igal teisel - kolmandal autol on taga kas paat või haagismaja. Mõnel on taga haagismaja ja paat auto katusel, selliseid leidub ka. Ühtegi paati järelhaagise katusel ei ole kohanud. Veel. Seega - maa on suur ja inimesed kasutavad usinasti erinevaid võimalusi selle uudistamiseks. 

Mulle tundub, et kapitali ümberpaigutamisel põhineval majandussüsteemil pole tegelikult vahet, palju inimestele raha kätte antakse - kuniks nad selle ringlusse tagasi panevad. Ja panevad ikka küll. Ülejäänu - mis paadist ja hobusest ja prügiveost ja uuest kantriplaadist üle jääb -  investeerivad arvatavasti nendesse kirstufondidesse, mida telekas söögi ette ja alla reklaamitakse. What will happen to you when you die?

Et aga jätkuks tööd, siis saab suitsu ja jeepi ja paadiga veele ja siis veel kirstu ka - ja kõik, mis üle - saab panna fondi või korjanduskarpi. 

Ühesõnaga, mulle tundub, et kuniks kõik on rattas jooksmas, liigub masin täiskäigul edasi ja selle nimel on enamus meist rakkesse pandud. Miks me enda energiat sellele masinale kingime ja kuhu ta läheb ja miks läheb ja kelle soovil ja ja kuidas ta kogu maailma enda rattasse on suutnud koondada ja mis see masin üldse endast kujutab ja kas masin üldse eksisteerib - tundub, et seda tahan ma teada. Et mis imelik masin see olla võiks? Lihtsalt - vahest tahaks oma jooksused sukasääred jalast võtta ja rattalt maha astuda ja kõrvalt seda ringlust vaadata. Oleks tore. 

indira, on öö

Juhtus nii, et meie toaseinal loojub igal õhtul kell 17.45 päike! Ja ta teeb seda nii umbes kahe minuti jooksul! Meie toas! Meie seinal! wauwauwau!!!

Aga vaadake ise:

aboneegrid, hundid ja zombied

õhtul kodutrepilt

Asula: Carnarvon. Asunikud hääldavad seda känaavõn, uusasukad kanakanavon, hea vahet teha. Asub Perthist 1000 km põhjas ja meenutab paljuski metsikut läänt - üks peatänav, millel asuvad surfipood (bikiini-plätupood), spordipood (õnged), toidupood, kohaliku hiinlase toidukoht, politseimaja, avalik toalett, apteek, kogukonnakeskus, motell ja kiirtoidukoht. Tänava ühes otsas on palmid ja vesi ja teine ots läheb üle maanteeks, mis viib lõpututuna näivatesse istandustesse. Istandustesse, kus on rasked ajad ja toimub taastumine kolmest järjestikusest looduse lõuahaagist - esmalt oli üleujutus, siis tulid rändtirtsud ja selleaastase saagisaaga viimase osa kirjutasid (ränd?)konnad. Kuskil on veel koolid ja väikelaevasadam ja maailma kõige leidlikuma reklaamiga haigla ja raadiojaam ("Ilmateadet toetab Bobby Jones´i istandus"). Inimesed tervitavad - naeratavad tänaval, poodides, pankades. Kui aga istuvad  autosse (4x4), siis muutuvad roolijumalateks - kahe nädala jooksul on üks auto ülekäigul peatunud. Aga ma ka ei peatuks, kui peaksin koju viima banaane, mille kilo maksab 14 dollarit, thank you very much, tulvad ja tirtsud ja konnad!

pidu saab? Jeeeha!

Lisaks inimestele, kellel on siinse kohaga side pikem, kui kolm -neli saagikorishooaega, leidub siin kuhjaga packereid - eestlasi, sakslasi, hollandlasi, pilukaid (go figure), itaallasi ja prantslasi. Enamus on rahumeelsed rändurid, kes oma teekonnal siin peatuvad, et täiendada oma finantsvarusid ja kinkida oma knowhow-d kohalikele farmeritele. Mõned käivad laevadega nädalateks merel ja teised sama kauaks kaevandustes kirkasid välgutamas.

Kurikuulsad on ka mõned - nädalaid tagasi väisas linna prantsuse varaspackerite jõuk, kes oli kahe asja poolest silmapaistev - usinus ja oskamatus - kahekümneringis vahistamisi (samas poes) ja tulemuseks see, et me saame alati poes oma kotti näidata. Netis olevat isegi lehed, kus jagatakse teavet, millistest kohtadest on parem varastada. Siit tunduvad nad igatahes lahkunud olevat ja järgijäänud seljakotirändurid on igati muhedad - toredad sellid.

kirikuburger - parim grill-rotikas ever!

Meie kolisime hostelist välja - nii ikka ei saa, et koguaeg tee tööd! Pealegi on uus koht hubasem ja rohkem meie päralt ja odavam ka. Rendime majaosa ja meil on aed ja taani juurtega kokk ja aias on koer, kes öösiti maja all vahti peab. Ja meie elame üheskoos ja mulle tõesti meeldib see väärastunud, ent armas peremudel.

ohana

Ümbruskond on väga turvaline - siin elavad aborigeenid, kes vähemalt kaugelt vaadates meenutavad getoneegreid. With a twist - muusika mängib küll ja autost ja valjult, aga muusikastiilid on powerhitradio vs country, suht 50/60 tasavägine on see teema. Koerad on neil ka ja neid hoiavad nad tänaval ja tänu sellele on näha, kui suureks võib mõni peletis siin päikseall sirguda. Kuna suved on pikad ja palavad, siis ei võta ju keegi endale saksa lambakoera. Tuleb võtta lühikarvaline loom, näiteks buldog või bokser või dobermann või kurat mingi muu kaelkirjakusuurune kihvadega elevant ja siis talle majaesisele murule poolikuid kängurusid visata, et ta saagiröövimis kahtlustades kõigi peale lõriseks. Hundid - check.

minu esimene känguru...pusle

Kuna nad kardavad, et silma vaadates kaotavad osa hingest, siis teretavad nad möödaminnes ja lastega ei maksa suhelda, "kuna siis ei saa neist lahti ja siis juba varastavad paljaks", umbes nii on meid instrueerinud meie valgenahalised lähikontaktid (tuginedes oma kogemustele). Eemalt vaadates tundub, nagu nad karjuks omavahel ja oleks pidevalt tülis, aga tegelikult nad suhtlevadki nii - geeni võim ja vägi, seda juba asfalt, woolworths ega suburb ei murra. Tööl käivad vist ainult mehed. Naabrinaine istub aga päevasel ajal ratastoolis puu all ja tundub, et ka vastasmaja naisperel pole kodust kaugemale, kui pood, asja. Lapsed ... on lahedad, karjuvad ikka nii, et meie venelastel oleks hirmust hing kinni. Lisaks harrastavad nad rütmimänge - selleks on tarvis ju ainult puupulka ja plekist garaazikatust. Ja samas küsivad inglinäoga, et mis Su nimi on ja puha. Nagu ma ütlesin, siin on väga turvaline. Võõrad sattuvad siia ainult taksoga - takso tuleb, teeb tuut-tuut, majast viiakse joint taksosse ja takso sõidab minema. Ehk siis - siin on istandused. Ja istutatakse kõike, mida maa kannab :) Juttude järgi müüb siin kanakanavonis kanepit iga teine majapidamine, aga neid ei maksa uskuda. Meie tänavas on meie maja vist ainus, kuhu taksod ei sõida. Aboneegrid - Check.

plekkkodu

Ahjaaa, meie kodu juures on ka väga ilus mahajäetud surnuaed ja varsti on täiskuu. Zombied - check.

carnarvon pioneer cemetery

See postitus, kus ma kirjutan ilusatest ja müstilistest ja mõnusatest ja soojadest asjadest tuleb ka, no worries.

Aitäh :)

cityrunner: carnarvon

Jep. Olen siin kaunil maamunapoolel, kus kõik, mis meenutab liiva ja on punast tooni, mulla pähe kokku kühveldatakse, juba mõned jooksusammud seadnud. Kodu lähedal on lennujaam, teisel pool lennuvälja mäe otsas kinnipandud kosmodisk, lahe ääres on palmipuud ja saare peale viib sild, millel kunagi sõidutas tramm lambaid. Teisel pool saart on ookean ja igalpool kasvavad põõsad, põõsad, põõsad. Ning põõsastest tõusevad ehmunult lendu roosad papagoid. Palmid kasvavad ka, aga rohkem tundub nende levik olevat seotud majade ja kõnniteeäärtega.  Ja igal pool on üleval kollane päike ja all punane liivjassavine muld.

konkreetne aiapost

8km kodust - ja aitas inimese Kuule!

paar kilta kodust - jeeha!

täiskuu ajab kreveti põhja ja laeva koju

taamal tüüpiline AU pensioniiga

kus kõnnitee - seal palmid!!!

the bush

Huvitav on see, missuguseid mänge aju võõras looduskeskkonnas mängib. Meeled on joostes koguaeg valvel - nagu oleks kuskilt mingi oht varitsemas. Küll kahtlustab silm puunotis madu, siis jälle ütlevad kõrvad tuules krabiseva kilekoti peale, et põõsast on krokodill tulemas. Ja mingi osa kuplialusest on pidevalt otsimas mõnda puud - posti - ehitist, mille otsa ronida. Khuul. Kriipi. Aitäh, Kanal 2.

ka minu näpud seiklevad

Lennukites on päris veider see õhk. Minu sõrmeotsad igatahes lõhenesid mõnuga - nagu hoiaks kriiti näpu vahel või jalutaks talvel paljakäsi mererannas. Kuna igikestev ja mittekunagiotsalõppev norra kätekreem jäi kodumaale, siis lõpptulemus oli selline:

 Praegu tuli meelde - lennukis küsis nende kohta ka see Brunei ajakirjanik. Ja tundus murelik, et äkki on mingi nakkav seene- vms haigus. Ja siis koguaeg aevastas ja rääkis, et on hästi allergiline - isegi lennujaama kuivale õhule ja lennuki toidule. Ja et siis on koguaeg näost punane ja palavikune ja köhib ja aevastab ja tatistab ja et keegi ei taha ta kõrval istuda ja et arvatakse, et tal on SARS. Ja siis läks näost punaseks ja köhis ja aevastas ja tatistas ja ma püüdsin vapralt edasi ta kõrval istuda ja mitte arvata, et tal on SARS.
Õnneks jäi ta varsti magama ja ei aevastanud enam. Ja siis ei tundunud mina enam nii murelik:

solidaarne maailm

Terve tee ümber poole maakera kohtusin ma oma teel erinevate inimestega - ja nad kõik, kellega pikemalt, kui "Tere, palun jäätist" suhtlesin, olid väga avatud, südamlikud. Meie vestlused ei piirdunud pinnapealse kust-sa-pärit-oled-oh-ma-tean-bla-bla-blaaga, vaid me jagasime. Mõtteid, vaateid. Ja see oli päris lahe! Me naeratasime, me kuulasime. Me rääkisime.

Ja siis läksin ma wc-sse ja vaatasin peeglisse ja sain aru, kui kuratlikult tolerantsed nad kõik ikkagi on. Väga!!

World,  here I come! /TLN

maakolkapubi / STN

UK beibi, UK!!

Good Morning, Perth!

märjavuntsionu