チーズを言う

Taamal terendab ookean

Exmouthi linnake, kus me Ningalood avastades pesitsesime, hiilgas varakult suletavate poekestega, kus kilekotte ei müüdud - kui endal pauna polnud, jäi võimalus ostetud kaup kasutatud kastis koju viia. Ühel hommikul pöörasime enne veepoole suundumist autonina vasakule ja sõitsime piki mereäärt hoopis üles mägedelle - lubati autosõidurada kanjoniäärel. Kanjon - oli. Sõit - oli. Äär - oli. 11 km puhast rõõmu, mis sündis arvukatest peatustest ja ronimistest. 

iidamast aadamast kiva

Tundub tõesti, et see saar on igivana ja ajahambal on olnud aega, et oma turja vastu kaljunukke sügada. Vallutasime kolme jalga ja saba lonkava kaljukitse kombel erinevaid kaljueendeid ja künkatippe ja saime omal nahal tunda kuumarohke kliima taimede torkivat külalislahkust. Väga, väga lahe oli! Lisaks mälupildistamisele käitusime arvatavasti nagu õhinal jaapani turistid - iga ilmakaar sai mitmekordselt mitmesse masinasse jäädvustatud. 

tahan ruttu, varsti ja varjuga. tahantahantahan.

Kunagi oli ühes kaamerast kamba peale küll. Pärast ilmutamist leidsid pildid ilusasti tee kõigi asjast huvitatute albumitesse. Kulu ja kirjadega ja vahest tuli kaua oodata, kuniks film täis sai, aga asi sai tehtud.  Pilt omas emotsionaalset väärtust ja kätkes endas lugu kõigi asjaosaliste jaoks. Nüüd on kaamera vaat et igal inimesel.  

Brazili mälupildiaparaat

Ja vaadates meid kuskil imeilusa vaate ees seismas, hoides käsi justkui selle ilu ees alistunult ülal, tekib tahtmatult mõte, et pilt pildina on muutunud. Enam ei ole esmatähtis, et vaadake, pildil on koht, kus me kord käisime ja et mäletate, kui vahva meil oli. Sellest tähtsamaks on muutunud fakt, et mina käisin ja mina nägin ja mina selle fotole ka jäädvustasin. 

10 sekundiga enda kaadrisse

Nagu toimuks pidev vaatejaht - sest milline jahimees ikka teise kuulist kukkunud sea turjale oma saapa paneb. Suur Fotograafialane Individualiseerumine? Saavutusvajadus? Või eneseteostus? Ehk on hoopis nii, et igal lool on nüüd oma  isiklik pilditugi?  Või muutme me jaapanlasteks?  Kuigi ausalt üles tunnistades (olles ise see kõikse hullem klõpsija) tunnen ma sügavat muret - kuhu kõik need pildid, mis üle laia maailma tehakse, lähevad? Mitu pilti on tehtud Laulukaarest või Ostankino teletornist? Kes neid vaatab? Mitu korda? Kuidas jaapani keeles like kirjutatakse? Kuhu?

好む

aitäh!

lugu otsides

heanaaberlikkus eelkõige

Ärge arvake, et ma oma päevad ainult kaasmaalaste ja ülejäänud packeritega  suhtlen. Oh ei, ega neil kohalikel ka pääsu pole. Nagu ma kuulnud olen, siis päris ilusat ja ausat, sõbralikku ja vahel farmi värske mahla järgi sisse põikavat austraallast kohtab rohkem just siin, läänekaldal. Ida pool olevat suuremad lained, kõrgemad majad, lühemad rannad ja inimtihedus suurem. Mida lähemale me üksteisele kolime ja mida enam teineteise kukile ronime, seda vähem me  inimsoole iseloomulikult  kaaskodanike ninaotsi näha soovime ja seda kaugemaks me teineteisest hinges kulgeme. Mis parata, distants ühendab ja vice versa.  See tingib arvatavasti ringiga sealtpoolt tulijate tähelepaneku, et siinkaldal on Austraaliat rohkem. Inimesed on avatumad ja sõbralikumad - ka kohtab neid rohkemaks, kui "Heyhowareyoumanyepi´mgood"; madal magalalinnak pole oma kombitsaid lõpututesse kaugustesse veel sirutanud ja õhtuti voolab pead pesevate inimeste juustest välja vahtu, mis igal pool lendleva tolmu ja liiva tõttu punaseks värvub. Nagu päris!  

naeratavad nad ka

Milline siis on üks korralik läänekalda auss? Pole veel päris aru saanud, aga toredad nad on - kohe kindlasti. Suhelda oskavad ja suhelda armastavad - seda ka. Muretud - ooojaaa. "Ma olen puhkusel. Kui kaua - ma ei tea veel. Paar kuud ehk? Võibolla jään siin kuskil paigale ja töötan mõne aja ja siis liigun edasi, kodu poole. " Püüa Sa sellisele veel selgeks teha, et ränk töö ja pidev muresolek homse pärast on elusana hoidva pideva pingeseisundi alustaladena hädavajalikud! Sajatama võtab, missuguseid logardeid ja mölakaid maakamar kandma  võimeline on, ptüi! 

elab rannas

Euroopas on enamus neist, kellega vestelnud olen, käinud - korduvalt. Ja neile meeldib see. Need, kes kunagi UK seljataha jätsid, ütlevad, et käivad iga paari kümnendi tagant seal veendumas, kui õige otsus kunagi ikka vastu võeti - ilm on ikka jõle sitt ja pole kriipsuvõrdki paranenud. Aga väisanud on nad ka idaeuroopat ja eriti vahva joonena läbib reisikirjeldusi fakt, et eelkõige reisitakse sõpru-sugulasi pidi. Eestit ja Tallinnat teavad paljud - eriti vanem generatsioon. Noored võivad kohati üllatada maailmajagu täpsustava küsimusega. Meid puudutav ajalookäsitlus on sama, mida ma kohtasin esimesel päeval - te olite osa Venemaast? Nii mõnigi katse selgitada USSR ja Vene erinevusi jooksid samasse auku - nii et olite Venemaa osa? Ja mingil hetkel ma adusin, et noh, fuckit - anatoomiliselt on see ju korrektne tõlgendus. 

Kui peole minna, siis tuleb kolme asja tõdeda - esiteks, muusika on kohe eriti s*** tümakas. Teiseks, naistemood näeb ette, et kabariitidest ja passiandmetest olenemata tuleb endale ümber venitada kas must, valge või punane ülinapp kleidiks kutsutav vöö. Nagu My Sweet 16 ehk siis, vahest tahavad käed kõrvast välja tulla ja silmi kratsima hakata. Kolmandaks, kõigil on lõbus.

Enamus kohalikest on krooni kandva riigipea vastu üles näidanud teatavat irooniat ning arvavad, et varsti on Austraalia vabariik. Ning usutakse oma erinäolisse - eks sellele aitavad kindlasti kaasa ovaalsed spordiväljakud-vahendid ja basseinid ja muu selline. Samas mõjub naljakana nende usinus käia hobuste võiduajamistel. We´re Australians, of course we dress up and go there! Hooaja eelviimane - Ladies Day - ja viimane - Cup - on ikka valusad palaganid, mille puhul renditakse limusiinid, meeste selga tõmmatakse peened ülikonnad ja naiste kübarad-kleidid -meigid on smashing, baby, smashing! See, et kaugel emamaal samuti talitatakse, ei meenu kellelegi :)

ebatasane tasandik

Ühesõnaga, inimesed nagu inimesed ikka, ainult et hästi avatud - ootad koos lainet ja saad laste nimede ja kooliedulugudega kurssi või valid poes õuna ja juba saad rääkida oma seiklusrikast ilmasolemise lugu.

Tore on ja toredad on. Samas, eelpool tutvustatud aussiliik on vaid veidi paiksemad ja staašikamad, kui meiesugused seakamararajalised. See tuleb välja siis, kui kuulata, kuidas nad maast räägivad. 

Mongolite sõnavaras on ütlemata palju sõnu hobuste kirjeldamiseks. Innuiitide leksikas olevat meeletu kogus väljendeid lume erinevate olekute edasiandmiseks. Kuna neil nähtustel on nende eludes olnud läbi kogu olemasolemise  väga suur roll, on see täiesti mõistetav. 

reissumies

Aga siin -kus enamuse maast katab käharast kidurani varieeruvate põõsastega punane liivakõrb ning iga enesest lugupidav ja vähegi kõrvalisse kohta põigata sooviv kodanik tallab neliveolise pedaale- öeldakse lihtsalt Outback. Kõnnumaa. See lakoonilisus tekitab mus õigustatud kahtluse, et kuskil tolmuse käänaku taga on mind ees ootamas kohtumine käharpäise nösuninaga, kes kaitseks kurjade vaimude eest valgeks võõbatuna didgeridood mängides tähistaeva sira lõkkekumaga  üheks puhub ja selle taustal ühe vägeva loomisloo jutustab. Sest tema teab seda maad. Tunneb seda maad. Hingab sellega ühes rütmis - ta elab siin.  Ja see tundmuslik side on talle kinkinud piisavalt vajadust märgata - tähele panna ajatute asjade ajalikumaid ilminguid. Ma loodan, et oma loos kasutab ta rohkem, kui üht sõna kirjeldamaks seda, mis on teda sünnist saati kandnud-kasvatanud. Nagu kollektiivse alateadvuse sünnist saati kohalik ikka - päris autraallane päris austraalia looga.

mõni lugu raiub end ise kivisse

Nii et, pane vaim valmis, kallis päris päris auss, 

ma olen kannatlik, ent ootusärev!

m

Seakamararada

Sipelgatel on hea süsteem. Lihtsustatult võib öelda, et siblivad näljaselt ringi ja jätavad endast jälje maha. Oma retkel panevad nad samasse puusse vaid korra - ja lähevad edasi järgmise puu juurde. Heasse kohta, kus näiteks suhkrusai on kapi taha kukkunud, satuvad nad ikka ja jälle tagasi. Mida rohkem satuvad, seda tugevam jälg jääb neist maha.  Usinad kaasvägilased  võtavad tugeva jälje üles ning peagi on sipelgail rada, mida mööda mõtet astuda, valmis.

andestage, kallid filoloogid, järgnev lõik

Ma olen päris kindel, et see marsruut, mida mööda me siin saarel liigume, kattub suures osas sellega, mis enamusel teistel teelistel jalge all. Kui mõnesajakilomeetrised looduspargiteemalised punaliivased teerajaaasad  välja arvata, vurame me kõik siin  piki üht joont, lastel oma sõidukeil sedasama bituumenihõngulist graniitklibutriipu neelata. Sihtpunktideks on suuremad linnad, mis vara- ja varutäienduspunktidena siravad kui tähed, ja ühes neid ühendavate radadega nad justkui maaliks kaardile Austraalia-nimelise ja lopergkerakujulise tähtkuju.

Kuna sellist liitsõna, nagu lopergkerakujuline, ei ole mõistlik kasutada, siis viitan edaspidi kujust rääkides seakoodile ja tähtkujude asemel kujutage ette seda kooti ümbritsevat imeilusat kamarat.  Piki seda seakamararada me  siin seiklusnäljaste ja elujanustena sipelgakombel siblimegi - ühed päri-, teised vastupäeva ja vaid vähesed otsustavad pioneeriks hakanuna peavoolust irduda.

 Kuigi ma olen olnud Austraalias veidi üle kuu, olen selle aja jooksul liikunud ca 2500 km - ja kohtan üha ja üha neid inimesi, keda olen juba kuskil näinud! Näiteks söön hostelis makarone ja sisse jalutavad prantslased, kellega 1500 km lõunapool jalkat tagusime; viin CV restorani ja leti tagant karjatab "Hey, Estonia, no moustache!" seesama Ben, kellega tutvusin Au teisel päeval Perthis; ostame pärast väsitavat snorgeldamispäeva väikelinna tanklast jäätist ja kõrvale pargab autotäis Eesti poisse, kellega koos tüdrukud veel nädal varem meloneid loopisid. Suisa hirm tekib, et kas ülejäänud aja jooksul veel kellegi uuega kokku puutume  :)

viru termiidid

 Sellised, me inimesed olemegi - niheleme üheskoos mööda maailma nigu oleks sipelgad püksis. Hea süsteem meil ikka. Minul on vähemalt nimemaagia näol  vabandus olemas :)

Mis on Imelik?

Ma olen kuulnud, et paljud japsid-hiinlased kasutavad europiididega suheldes arusaamise hõlbustamiseks lihtsaid lääne nimesid – näiteks Jack või John. Kuna meite keeled vast ei suuda neid välja hääldada / või ehk ei mõista piisavalt nime tähendust ja tagamaad?  Või on neid lihtsalt niipalju, et massis elamine on röövinud igasuguse individuaalsuse ja üksikisikuks olemise vajaduse? Või on ühiskondlik kord läbi aegade paika pannud, et „Mina“ on võrreldes „Meiega“ väärtusetu“? Või on neil lihtsalt sügavalt suva? Teadjanaised teavad seevastu rääkida, et kõrbeprintsid peavad vaat et viimse silbini õigekõlasõda. Kuna neile on nimi enamat, kui inimkutsung – see on auasi, staatus, kuuluvus. See on Mina.

Seda, et europiid europiidi kutsungit välja ei suuda  häälida, on minu jaoks uus. Aga samas – kui juba ühe prantsuse tüübi ema oli pojale öelnud, et „Misasja, Sa tahad Austraalias inglise keele selgeks saada? Nad räägivad ju nagu arengupeetusega lapsed?!“, siis pole tõesti põhjust paljut loota. Voilà – breakfast on brekkie ja sunglasses on sunnies ja warm clothes on warmies ja bus on bus. Mugav lapsendamine kandub ka nimede maailma.

Selline asja nagu euroopapärased nimed vastu algatavad nad varsti inkvisitsiooni. Evelin – hello, Sarah! Hi,       I´m Nele – Hi, Nela / You look like Emily! Kadi – Caddy? Kat? Nicole – Nic! Ja kui mingi mulgipudrutaja julgeb „Maur“ öelda.. mõni inimene on tegelt ka võpatanud. Mau..oourooo? Moory? Ma.. We´re gonna call you Max! Ja tihedamini, kui igalt teiselt, kuuleb ka „ What´s the English / Aussie version of it?“ Nii saab Madisest Mike ja Juhanist John ja Karlist Charlie ja Oskarist Oskar või üldistatult – polar bears. Mina laulan tavaliselt ühte laulu ja sellega saame veidi joonele. Ja lõpuks taandub ikkagi inimesele – mõned ei püüagi ja noh, ega nad ju ei peagi. Samas teised püüavad andunult ja varsti mõni ka oma keele nikastab, aga seda rohkem saame sõpradeks.

Tegelikult pole ju niiakauaks vahet, kas Sulle Peter või Pjotr öeldakse, kuniks on kuskil oma kodune vaovahe, kus elu lõpuni saab pühas rahus Peeter olles kardulat korjata ?

ilmselge konspiratsioon!

mõõnamõnna

seal kubiseb sellistest

Selleks, et kuskil organisatsioonis tõeliselt head tööd teha, soovitatakse selle kõigi astmetega kursis olla - alustad purksipraadijana ja siis võitled-võimled end aste-astmelt ülespoole. Päris kuldemmi tippu jõudes hingad iga rakuga samas rütmis, evid väga kasulikku kogemustepagasit, silmaring on kindlasti laiem kui mõnel kanapilguga tippjuhil ja oled arvatavasti suuteline olemasolevast meeletu sünergia välja võluma. Minu jaoks algas Austraalia ka kõige alumiselt pulgalt, vähemalt nii mulle tundub - Perth oma tõelise mülgaspackeriga, sellele järgnes kanakanavon, mis oli nagu väga vilu ja vihmane, ent sääserikas suvi. Seda rikastasid paljud uued kogemused ja kontaktid ning vürtsitasid meie armsad kantrikaraoket viljelevad aboneegrid, tõelised eesti mehed (ae kallis kodu, kas ägad ossipõuas?) ja tõestus sellest, et kui südamevalu, kibestumus ja enesehaletsus ülesuitsetanud vana naise sees alkoholiga kokku saavad, ei sünni sest miskit helget. Kõik on kuskil oma teel, eksole.

Aga edasi on olnud......whoaaaaaaaaaaaaaa, mu kallid sõbrad!

detsembriks seniiti!

Ladusime oma kogu maise vara autosse ja jätsime selle kõige alumise pulga seljataha. Suunaks põhi ja kui me paarsada kilomeetrit hiljem kaljukitse pöörijoonel autost välja astusime, paitas põske katkematu kuum tuulevoog, andes aimu eesootavast. Igileitsak?

levipeilijad

Austraalia kohta võib öelda, et suur maa, väike levi - vodafone mitte ei kao levikaardilt ainult linnast väljas, vaid helistamine on võimatu ka väiksemates linnades. Nii me sukeldusimegi ligi nädalaks pea ees imelisse Ningaloo leviauku, mis oma võludelt paneb isegi Narnia kapitaguse kohmetuma.

 võlumaa uksehoidja

esimesed tervitajad

Tegu on Läänekaldal laiuva Suure Vallrahu väikevennaga. Ainult selle vahega, et korallide vahele minekuks peab lihtsalt randa minema ja sada meetrit vette astuma. Ja selle vahega, et seal käivad iga aasta maailma suurimad kalad - vaalhaid - talvitumas. Ja siis saab nendega ujuda! Koos! Me jõudsime siia umbes paar nädalat ja  400 $  liiga hilja, seega võite juba arvama hakata, kas ma kunagi siia tagasi tulen või mette.

teineteist snorgeldades

Rannad on...vanduma võttis! Ongi olemas sellised rannad, kus on lumivalge liiv ja kuskil taamal müriseva lainevalli taga sulab oma mitmesmitmesmitmes erinevas sinises  värvitoonis vesi pilvitu taevaga kokku. Jah, siin saab postkaardis ujuda!

kalaseinaralli

Ja veel kuidas saab ujuda! Siin on rand rannas kinni ja esimesel päeval alustasime täiesti uskumatust Coral Bay rannast. Edasi tuli Turquoise Beach, kus ei pea ujuma - oled vees, mask näos, toru suus ja hoovus kannab Sind üle meeletult kauni korallmaastiku, kus kalu on nagu Hiinas riisiteri. Oleks vaid riis nii naljakas, kuna ... no ütleme nii, et see on ikka valus tsirkus, mis seal vee all toimub! Kuna snorgeldamine on natuke pinnapealne... nagu 2D kino, noh, ja mind see satelliidimängimine eriti ei rahuldanud, siis vahetasin maski-toru ujumisprillide vastu ja veetsin enamuse ajast sukeldudes. Kaladega koos ujudes. Ning kalu taga ajades! Äge! See on uus hobi!! Oyster Stack rannas algavad korallid kohe kaldast ja mõõna ajal on mõnna, kui nad kõhtu kriibivad. Mõõnamõnna on nende kõhukriimude nimi.

kohe tuleb mõõnamõnna

siinkohal tuli pool ookeani kopsu

siin sain krambid

ja siin ma juba nutsin

rahustavad ülekäigurajakalad

Ahjaa. Kas ma olen juba maininud, et ma armastan oma kaamerat? :) Kui esimene reaktsioon oli kõike, mis liigub või natukenegi koralli meenutab, jäädvustada, siis edasine tegevus progresseerus juba lähivõtetele ja parima pai sai ego siis, kui suutisn ujuda allpool kalu - nemad snorgeldasid mind. Ha! Ja läbi koralliaugu sai ka ujuda!! Aitäh, kallid vanemad, et ujumistrennis käisin ja aitäh kallid Heidi ja Ain, et mu kopsud koguaeg õhuvahetust ei vaja! Seal vee all hästi lähedal üle korallide ujumine tekitas samasuguse tunde, mis valitseb neil hetkil, kui ma unes lendan - whoaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaajeeeeeeeeeeeeeee!

mahtusin küll

ma tean, awwwwww

üle selle hõljuda.. jaaaa!

Võibolla pole see saar organisatsioon, vaid hoopis liblikas - ja sel juhul on nukkumisperiood ametlikult läbi. 

It´s ZE Beach! 

Aitähaitähaitäh!

Uhti-uhti-uhkesti

rannarõõmud

Siin maal on ikka kõvasti randa - nii kõvasti, et ..google aitab. Enamus randadest on nagu ikka - liivarannad, eksole. Populaarsemad täituvad inimestega, mõnedesse tulevad vaalad karjakaupa surema ja mõni rand on iga enesest lugupidava ja muneda sooviva kilpkonna kilbi alla kraabitud kaardil suure punase ristiga märgitud. 

karp lahti!

Aga on kaks randa, kus liiva ei ole ega tule. Neis laiuvad nii suures ulatuses, kui silm seletab, rannakarbid. Rannakarbirannad, saate aru? Suurem asub 80 mile beachil - aga kuna see jäi meie tee peale öösel, siis ei oska kommenteerida. Aga pisemas rannas käisime küll – Monkey Mia ja Austraalia läänepoolseima linna Denhami vahetus ligiduses asub Shell Beach ja oi, kuidas see erinevate valgete toonide virrvarr võtab alul sõnatuks! 

nii kaugele, kui silm ulatub!

Ma arvan, et kunagi, mingil erilisel ajahetkel, otsustas kõigi ranna-ja merikarpide esikarp just seal oma elu viimase poolmenaeratuse vaala kombel maailmale  kinkida.  Arvatavasti oli ta 27 aastane, nagu paljud iidolid oma surmahetkel, kuna siiani leiab tema teguviis usinat järgimist - rand on kilomeetreid pikk, sadu meetreid lai ja karbikiht on keskmiselt 5 meetrit paks. Ja karbilade jätkub ka lahe põhjas nii kaugele, kui silm seletab - paljud ei ole jaksanud end rannale uhtida.  (Laine uhtus, aga mina uhtin?) 

Uskumatu vaatepilt, mis paitab talda vihasemalt, kui Kopli saunas sm. Tatjana käes vilkuv pimsskivi! Oleks ma maduuss, käiksin seal regulaarselt roomamas :) 

 ei ta sügele enam

flipperzeit

Kui me autojahil käisime, oli tagasiteel vaja öömaja leida. Monkey Mia jääb küll maanteest veidi – 160km – eemale, ent on seda väärt. Asub ta suurest teest eemal, Suure Saare läänepoolseima poolsaare otsas ja seal on teeke, mille tipus troonib väike laagriplats, millel paar kämpingut, hotell, basseinike, tennisväljak ja hästi suur parkla, mis on tulvil autosid täis. Inimesed tulevad sinna vabatahtlikult ja väga ilusal põhjusel –nimelt saab seal delfiine näha. Igal hommikul tulevad mõlemad – ja tulevad nad mitu korda – ja nii juba üle 50 aasta.  Ma arvan, et alguses oli selline maa- ja veeinimese vaheline side uskumatult maagiline: kauge ja kõrvaline helesinine abajas, kus pisikese asumi võrgutõmbamisest soonilised käed andsid  ja merepäiksest pilus silmad jälgisid, kuidas neid toitva uskumatult kauni ja võimsa veteilma müstilised saadikud kostil käisid.  

monkey mia

Need aerodünaamilised ja mõnede väitel telepaatilised lihastorpeedod käivad siiani rannas – ja seal on võimalik neid tervitada. Isegi toita! Ilm oli sompus ja veidi vihmane, kui ma hommikul sellele imeilusale  rannale liginesin  ja esimeset korda elus delfiini nägin. Elusat ja piireteta vees olevat delfiini, kes läbi vee mitte ei uju, vaid näikse voolavat! Neid oli mitu, nad olid superkreisilt ägedad ja nad olid kohe-kohe lahkumas.

iga päev on neljapäev

Söötmine toimub nii – päeval ostad sissepääsupileti rannapargialale, see maksab umbes 8 $, ja sätitad end  toitmisgruppi. Hommikul 7 ja 12 vahel tulevad delfiinid kolmel korral. Grupp ootab kaldal ja Dolphin Specialists, panged käes, seisavad põlvini vees. Toidavad delfiine ja siis valivad grupist inimesi, kes saavad kala pihku ja ulatavad selle edasi augupeale. Ja  õnnelik on see, kes valituks osutub - enamusele jääb mälupildistamise ja fotografeerimise rõõm.

Denham - AU läänepoolseim linn

 Looduseimele küllasõit on vist selle asja nimi ja see on paljudele suurepäraseks viisiks kogeda midagi nii lahedat ja ägedat – ja kindlasti seisab nii mõnelgi perel tagasijõudes ees juntsu tudukambri seinte flipperiteemaliseks tapetseerimine. Ja see on nii hea nii mitmel põhjusel.

just another corner

Minu kohtumine jääb aga veel tulema – ja eks ta juhtub mingil loomulikumal hetkel ja loomulikumas keskkonnas, ilma pileti ja suure turistigrupita, etteteatamata ja hästi loomulikult. Ma kohe tean seda J