märjavältijad

Ohh seda imet! Oleme oma reisi planeerinud nii, et igikestev suvi kestaks niiumbestäpselt aasta. Kuna silme ees on terendamas vihmaperiood ja see on midagi, mida kaheveolise autoga tasub vältida, asusime Broome´st Põhjaterritooriumi poole teele. Eesmärk on jõuda enne suuri üleujutusi idakaldale. Lihtne - eriti arvestades seda, et vihm ja suurem niiskus on end siiani lasknud oodata. Teadjad inimesed teavad mainida, et praegune aasta on nagu ei kunagi varem - tavaliselt on nad seks ajaks kastekannu nurka visanud ja piima järel käivad poes lapsed. Mida märg aastaaeg kujutab, tundsime ühel pärastlõunal paar nädalat tagasi - tuli tuuleiil, mis ei olnud tavapäraselt kõrvetav - ja puhus seljas riided läbimärjaks. Viie sekundiga! Niisiis, Broome on seljataha jäetud ja  retk läbi kuivanud, kõrbenud ja kohati ka põlenud maastiku alanud. 

natuke kõrbenud, veidike põlenud

aga puud ei lähe põlema - vist hoiavad vett tüves

kell on kaksteist

sipelgapesad

Kui pikalt töötada - ja kaks kuud on päris pikk aeg, eksole - siis tahab inime hinge tõmmata. Sestap rentisime maasturi ning ründasime telgi ja purgimoosiga varustatult lähedalolevaid rahvusparke. Järgnev video sisaldab vandesõnu, sest ega oma saatuse eest juba pakku ei poe:

Kolm kuud sai ilma vihmata elatud, aga näe - kogus end nurga taga kokku ja hüppas korraga välja! 

loodus, sajaga võimas!

Esimene rahvuspark - Windjana Gorge -  oli sajaga äge! Läksime vaatama mageveekrokodille, kes toituvad kaladest ja madudest ja mõned emased vintsutavad vist ainult adru, nii väikesed on nad, aga saime paljurohkema osaks. Esiteks, sealne kaljumoodustis on väga ilus - eriti loojuva päikese käes tekib tunne, nagu oleksime aafrikasse sattunud. Ebareaalne oli see igatahes.

Ebareaalsemaks tegi kogu sealse olemise kohalik helifoon - hääli, huikamisi, kluugutamisi, kriukse, kriiskamisi ja vilinaid oli igat masti. Päikese loojudes, kui enamus linde vaikseks jäi, hakkas kaugemalt kaljudest meeletu kriiskamine pihta. Ja no siis nad tulid - vihinal ja karjakaupa üle me peade - alanud oli videvikutund :) Ütleme nii, et ma pole kunagi isegi pidanud vajalikuks nii palju nahkhiiri korraga ette kujutada, kui neid seal oli. Ja neid ikka oli!

1 bat, 2 bat, 3 bat..

edwardikari

lõunasse? ei, lõunale!

Pimedaks läheb siin varakult - kuue ajal. Ent silmapiiril sähvis äike ka siis, kui me magama jäime - 8 ajal. Kell kümme nägin korraks, kuidas hiigelsuur kuu kalju tagant tõusis ja ega ma enne ei ärganudki kui kell kolm, sest siis tuli Äiksevihm tagasi - ühes oma sõbra Hästi Tugeva Tuulega moodustasid nad paraja välgu-paduvihmatormi. IMEKOMBEL pidas meie miniatuurne kuppel, mis kirjade järgi kolme hiinlast mahutab, ent tegelikkuses kahte kronksus inimest endas peidab, vastu. 

Hommikune tervisejooks aga läheb kindlasti erilisemate TOP 10sse. Võtsin fotoka kaasa ja selline oli mu hommikune jooksurada, võta või jäta:

päiksetõusu-kargus

rammestus

tõrvasuhkruvatipuu

lubatud püütonid püsisid peidus :(

raja lõpp

freshy

Muideks, unine lendav nahkhiir on väga naljakas nähe - nad nagu loperdaksid läbi õhu.

See oli meie esimene 24 h märja vältimist.

Aitäh!

Lahe oli! :)

save the kimberley

Broome on pealtnäha vaikne ja mõnus linnake ookeanikaldal. Elatub põhiliselt turismist ja kohalikud on seda meelt, et valitud tee on hea ja peaks ka nii jätkuma. Paraku on selle elustiili säilimise eest käimas päris kõva võitlus, millest on näha märke nii majadel - aedadel kui ka autodel.

NO GAS tähendab üheselt seda, et siinsed inimesed on meelestatud..tõrksalt..ühe idee ja viisi, kuidas seda ellu viiakse, osas. Ideed viljelevad naftamaailma viis suurt nime. Eesmärgiks on siit umbes 50 km kaugusel avada maailma suuruselt teine maagaasi rafineerimistehas.

agreed upon

Load on poolikud, kohalikelt on mingid allkirjad välja pressitud/petetud, rohelist tuld pole keegi veel lõplikult andnud, aga pinnaseeemaldamine jms juba käib. Ühesõnaga - globaliseerunud majandusmudeli alustalad - hiiud - näitavad kohalikele täpselt, kui olulised nad on. Inimesena null ja tarbiva massina kõik.

aussie puhkab - mad max elab

esimene laager

siin seisavad raskeveokid - iga päev tund-paar.

alguses on tee ülilai ja ford on suurepärane auto :)

ja siis enam tee nii lai pole.

See, mis mastaapides asi kerkima hakkab ja kui palju see loodust ja pärimuskultuurijuuri lõhub, käisime kohapealsetes protestijate laagrites uurimas. Esimese laagri eesmärgiks on inimeste teadlikkust tõsta ja iga päev tehasemasinate konvoid paar tundi kinni hoida - ja nii juba üle saja päeva. Esimene kuu käidi iga päev küsimas, et "Noh, kas nüüd saame läbi?" Ja mindi tagasi. Tegu on muideks rahumeelse istun-teel protestiga, vahelduva traktorikülge aheldamisega. :). Kuu möödudes lennati märulipolitseiga peale ja peksti asi niipalju laiali, et saaks masinatega läbi. Juhuslikult puhkenud põõsapõlengu kustutamiseks rajati sinna ka suisa tee jne. Sitta igast ilmakaarest ühesõnaga. 

Teine laager asub tehase vahetus ligiduses ja on tegutsenud kolm aastat. Ülisõbralikud inimesed ja aatelised mõtted. Väga laheda suhtumisega loodusekaitsjad, kes suutsid päris pikalt vaalamigratsiooniteest ja unenäguderajast ja hauduvate kilpkonnade kommetest rääkida.. Ja muidugi kui sinna läksime, siis esimese asjana hüüti "Hello, Estonia!". Siin lihtsalt jookseb koguaeg samade inimestega kokku :) Tee sinna laagrisse oli juba katsumusterohkem, ent - meie käru jäi ainult ühe korra kinni. Täpselt tehase väravate ees. Kurjade valvurite nina all. Ajasime paar sõna juttu ja me vist ei andunud tulihingelise vastasleeri mõõtu välja, kuna järgmisel hetkel lükkasime autot juba koos.

raju rada

saime hakkama!

Heitsime pilgu peale ka sellele meeletult kaunile rannaribale, mis tasa lükatakse - et viia vette torud ja jetty e hiigelmuul, mille kaudu hakatakse toitma aastas üle 1500 (!) tankeri kõhtu. Päris tulus äri tundub olevat.

Muideks, inimeste põhimure pole see, et maapõuest võetakse gaasi või et tankerid hakkavad silmapiiril olema.  Neile ei meeldi, et valitud on võimalikest variantidest kõige rämedam ja mustem - kopp maase ja toru merre.
Lootust olid nad igatahes täis -või noh, mis lootust. Nad on kindlad, et seljatavad selle võitluse.

Enamus ülalolevatest piltidest said võimalikuks tänu ühele kohalikule, kes meid laagris oma dziibile korjas - raanikuäär on pikk ja sedamööda kulgev tee tulvavetest enam, kui loominguliselt räsitud.

Kui see lugu oleks film, siis oleks selle pealkiri arvatavasti "Mad Max meets Avatar".

Aitäh!

kõrvemolluskid

Enne neid oli ookeanis nii hea ujuda - ainus, mis tähelepanu lainetelt kõrvale tõmbas, oli mõni üksik laineharjal uitlev adrututt, mida krokodillininana tajusin. Ja siis hakkas tulema - alguses mõni üksik. Siis juba paari sõbraga. Mingist hetkest alates joonistus nendest mõõnaga rannaliivale ilus tarretiserida. 

Kui me kaatriga merel käisime, sattusime kaldast kuni 20 km kaugusele. Algne esmärk vaadata vaalaskalu teisenes juba esimel hetkel - tunne ei olnud õige. Tunne oli selline, et isegi vaalahäält ei tahtnud teha. Ja tunne oli veel selline ka, nagu teeks lihtsalt lõbusõitu. Ja oligi lõbus sõit - nägime vaalema ühes enam-kui-nelja-meetrise-vaalabeebiga, delfiine ja väga khuuli haid.

uuuuooooooouuuuuuuuuuuuuuuuu

albiinohai :)

Ning ükskõik, kui kaugele me ka kaldast ei läinud - NEID oli igal pool. Ookean on ju niiiii suur ja - ometi oli ta imeilusat tarretisekala täis! Üle reelingu vaadates oli näha, kuidas nad läbi vee hõljusid ja see oli ikka spets vaatepilt - nad nagu naudiksid kaaluta olekut! 

vahest söövad nad inimesi ka - neljakaupa

Paraku on mu hinges väike salasoov, et see vaatepilt võiks sinna ookeanisse mulksuma jäädagi - viimasel ajal saab ainult siis rahulikult lainetes hullata, kui mõõn nad kaldast kaugemale tõmbab. Muidu on nii, et vees tuleb keskenduda ainult sellele, et neile vastu ei läheks - molluski kuppel tundub käe all nagu Vormsi lamba silmamuna ja see kuramuse niidiseelik kingib reitele kupud - mõni isend kõrvetab niimoodi, nagu oleks nõgesepuhmas kükitanud. 

magic jelly

Võõramaakeeles siis Jellyfish e tarretisekala ja helgemad pead on teda ka tatiujuriks kutsunud. Minu jaoks on nad lihtsalt kõrvemolluskid e natuke lisatähelepanu vajavad faktorid. Kuppudele saab ju jääd peal panna ja alati on olemas teadmine, et kui veel soojemaks ja niiskemaks läheb, ilmuvad vette stingerid, kes oma läbipaistva keha ja kuni neljameetriste niitkombitsatega kingivad halvemal juhul krampe ja koomat. Nii et - tegelikult on elu täitsa lihtne ja ilus! Pealegi - kui oled seitse aastat jutti mürsikutega rahvaste palli mänginud, poeb molluskite eest põigeldes hea kodune tunne hinge!

Aitäh!

Vaatkuslops

Kui restoranis lauda kattes nii muuseas kahe joogiklaasiga kõrvad katad, et merekohinat kuulata, ära neid lauale tagasi aseta.

Või ära vahele jää.

Jälle targem!

Aitäh! ;)

posted from Bloggeroid