ohsa issaristike

Vahest, kui keegi niisama "Issand" kiljatab, teatan ikka, et sõbrad võivad mulle Maur öelda. Selle "Ära minu nime ilmaasjata suhu võta" keeluga on minu piibliloo teadmine tükil ajal piirdunud. Piiblit ennast pole ma kunagi lugenud - sellel teemal enamharivaks ja maailmataju kujundavaks olen ma ikka ja alati pidanud Mark Twaini "Kirjad Maa pealt". Tagasi selle keelu juurde - eks ma targutan üle, aga - tagamõte on ikka olnud ju anda mõista, et kui oled tubli lammas, siis määgi oma karjuse reeglite järgi, misasja Sa niisama solgid. Mitte, et ma hooliks väga, aga reaktsioon on seda väärt. See selleks. Aga kui palju neid reegleid-keelde tegelikult on, mida meeles pidada? Ja kas neid kõiki tasub järgida? Või piisab paaristkümnest, et tunda end hinges heana? Selle küsimuse üle murdis pead ka A.J. Jacobs, kes püüdis aasta jooksul võimalikult vaijummelraamatu järgi elada. Oma katse pani ta kirja - mõnusalt ausal ja üldsegi mitte üleoleval maneeril. Naerda saab kõvasti ja silmaring laieneb ka! 

Tahaks midagi sarnast lugeda mõne teise religiooni kohta ka. Oskab keegi soovitada?

K.R, aitäh raamatu eest!

Killuke teistsugust

Inimesed on siin hästi toredad. Ja tilkuvad.

Austraaliast ootaks igasuguseid asju - kängurusid, laineid, punaseid kõrbeid, aborigeene, sõbralikke inimesi, vetelpäästjaid, meeletuid vahemaid, põõsaid jne. No saab neid. Aga selliseid maastikuvaateid, mida ma kogen,  kui unes Iirimaal või Uus-Meremaal käin, ei oska oodata.

Olevat ka delfiini-vaala. Räime mitte.

Meie praegune pesitsuspaik asub koos veerandi Austraaliaga Vaikse Ookeani ääres. Ja on teistsugune seninähtust-ettekujutatust. On linnake, mis ei uhkusta pilvelõhkujatega, vaid on pistnud oma elanikud mööda künkanõlvu laiali pillutatud paarikordsetesse majadesse elama. On oja, mille kaldail on jalutusrajad. On ookeanirand, millesse see oja suundub. On veel rannad, kus kaljunukid sirutuvad läbi murulappide liivale käe. Ja liiv - kriuksub talla all! On veel jahisadam ja palju muud, mis käib ühe mõnusa väikese mereäärse linnakesega kaasas. On autod, mis ülekäigurajal teed annavad. Ja koguaeg on tunne, nagu oleks kuskil teisel maal! Ja ütlen ausalt, et mulle väga-väga-väga meeldib! Päriselt! Vaatame aga koos seda teistmoodi Austraaliat, mis mulle niiväga meeldib:

siin on mustmiljon erinevat veesõidukit kasutuses!

võimleme!

on ju teistmoodi?

jah, jahisadam

jetty beach

parim viis sörkjooksu lõpetada

jaaaaaaaaaaa; ja jaaaaaaaaaaaaaaa!!

surfama õppimine läheb visalt - üle kivide-kändude

nii hea, et tahaks kohe lambaid karjatada siin mäeküljel!

Nii ongi - lähed ühte riiki, aga leiad end hoopis teiselt maalt! Justkui kulgeks mitte mööda maad, vaid paralleeluniversumeid pidi! Ikka täitsa lõpp see Maakera, igal nurgal uued elamused, ahhetamapanevad vaated ja mõnusad äraolemised - hea kuubis!

Aitäh!!

vulgaaria keel

vulgaaria keelega kaasneb selline miimika

Oleme tagasi maal, kus lapsed nari ülemisel korrusel magamisest vaid und võivad näha. Samas on täiesti tavaline, et neilt vist isegi eeldatakse, et nad koos mähkmetega kalipsosid kandma hakkavad ja iseseisva lainetel liuglemise lutiimemise asemel varakult kavva võtavad.

No tahame ju meiegi surfamist selgeks saada. Oleme nüüdseks teist nädalat pesitsemas kohas, kus on võimalik seda oskust lihvida - esimese tunni sain mina ju Portugalis ja Nicole Indoneesias, seega peaks iseenesest nüüd kõik ludinal minema.

Esimese päeva lõpus tundsin ma end väga vana ja väetina.5h lainetega võitlemist, laua vastu hõõrumist/põrkumist ja päikse-tuule kastmes soolaveevanni nautimist päädis sellega, et meil mõlemil on keha sinine, marraskil ja boonusena põlesid Nicole´il silmamunad ära - see on võimalik! Haige ja friiki, aga võimalik.

Paar pilti Dr. House´i huvilistele:

Lainetega võitlemise vastu pole mul midagi - või nii ma vähemalt arvasin. Aga kui lained otsustavad a) Su eest lihtsalt ära suliseda b) Sinuni jõudes vaibuda c) Sinu ees murduda c2) pesumasinat imiteerides ümberringi  korraga murduda ja lainetada d) kahest suunast korraga tulla d2) ja põhjahoovus pühib Su kolmandasse suunda jalust, siis muutub lahe surfilaud suhtruttu vastikuks mitte just eriti koostööaltiks palgiks, mis vastu konte-liigeseid pekseldes jalge alt pidevalt minema libiseb. Ja suust tuleb välja ikka valusat roppust ja tõrva - ookeani, tuule, lainete, laua, iseenda, liiva, adru, delfiinide-pingviinide (?) jms aadressil. Muidugi, kui suu soolaveest tühi on. Harva siis :) Surfitourette´i sündroom ehk teisisõnu - vulgaaria keel. Ma üllatusin isegi paaril korral, kui palju eluhaigeid väljendeid üks soolvees pillutatud väeti inimmõistus on suuteline genereerima. 

plugged in

here we go

Lohutust ja jaksu tagasi minna annab teadmine, et ühes ilmatuma popis raamatus olevat kirjas lood, kus kõikse raskemad lapsesaamiskatsed päädivad tulevaste kangelaste sündidega. Nii on ookean pea, et igal hommikul taastõdenud, et ega lolli targaks ei peksa - jälle on nad platsis! Vahemärkusena olgu märgitud, et kordagi ei unusta ma, et ookean on boss. 

Ta lihtsalt tuletab seda koguaeg meelde. Oma ligitõmbavas lainete keeles. Ja mina vastan - tihti keeles, mis neis laineis sündinud.

Aitäh!

Lihtne õhtupoolik Hanois

Hanois on ohtralt järvesid-tiike. Linna keskel asub ka üks, ja ümber selle joostes avastasin ma järjekordselt, kui lahedad need inimesed siin isekeskis on!

Õhtu saabudes sigineb vaatenautijate ja kallistavate paarikeste vahele üha rohkem kiirkõndijaid/sörkijaid. Iga paari meetri tagant harjutab mõni vanem inimene tai chi´d - pühas rahus ja omaette! Ühes kohas kogunevad rohkem seltsivad inimesed - spontaanselt moodustatud ringis - alguses istudes, hiljem seistes - laulavad nad! Teiselpool järve, lauljatest otse üle vee, mängib muusika ja kodanikud harrastavad seltskonnatantsumanöövreid! Umbes teisel ringil märkasin, et järve tipus mulksub tümakas ja paar naist teevad venitusharjutusi. Kolmandal ringil oli juba paarkümmend daami kohal ja muusika valjem. Neljandal ringil olen sunnitud taaskord imestama, kuivõrd lahe see elunatuke on - ligikaudu kuuskümmend naist vihub kohaliku tümaka järgi kondenspiimakohvi ja rasvakala jääke ihust välja! Avatud tänavaaeroobikamiiting! Ma olin otsekohe sillas! See kergidiootlik naeratus, mis mul näkku tuleb, kui millegist eriti ägedast vaimustun, ei kadunud mu näolt ka hiljem sealt edasi sörkides. Hästi panid, mõnusalt venitasid ja tempot hoidsid ka! Väga mõnus, kuidas tavaline õhtujooks võõras linnas lambist kohalike emandatega vürtsitatud tänavaaeroobikaks muutub!

Järgmisel päeval olin juhuslikult samal kellaajal samades kohtades. Ja näe - kogemata oli kaamera ka kaasas! Pime oli ja hingeldasin ja pilti ei oska ka teha, nii et andke fantaasiale vabad käed:

laulurahvas alguses

minu absoluutsed lemmikud! :)
nagu näha, oli teisel õhtul paar meest ka ridadesse siginenud.

siis, kui laulurahvas jalad alla sai

valgeid rooose...

Lihtneee! :)

Cám ơn!

50/50

Kinoga on selline natuke naljakas lugu, et kunagi ei tea, kuidas läheb - mõnikord näed väga head treilerit või vadistab sõber üliõhinal, kui hea asi linal jookseb. Lähed kohale - ja tutkit. Lõbustad end hoopis kostüümidele/kaameratööle/grimmile/stsenaariumile keskendudes.

Teinekord lähed ehku peale ja tuled välja vaikse ja väiksena, sest äratundmise-ja tunnetetulv Su sees on nii ängistavalt suur, et tahaks vihmas istuda ja läbi iseenda maailma taas heaks nutta.



Nagu Elu noh - 50/50. Või nagu Forresti ema ütles - ..nagu šokolaadikarp. Iial ei tea, mida saad. (Sestap
õpi vastu võtma ja hindama, eksole?).

Aitäh Sulle - in so many ways!

kala mädaneb peast

Tead, ma arvan, et tean, miks ma end nii sandisti tunnen! Esiteks, mäel oli nii kuradima külm ja rongis undas lakkamatult konditsioneer. Teiseks ... mis esiteks oli?

Kas sellist vanadust me tahtsimegi? Ah?

lõpp punastele silmadele

Jah, langetagem leinas pea - silmipiinav emoblogi leidis oma teenitud lõpu! Elagu kirkad värvid ja säravad silmad! Jeeei! :)

Agaapaluun!