millest mõtleb traktorist?

Juhuks, kui keegi kunagi sattub "Rooside sõtta" või on see küsimus teid lihtsalt hommikust õhtuni närinud, palun väga, siin ta on:  "Millest mõtleb traktorist?"

• Kui tomatite asemel kasvaks taimedele ajud, kas siis neid tarbivaid isendeid võiks pidada humaanseteks zombideks? Ja Maal oleks rahu? Või oleksid nad lihtsalt taimetoidulised?

• "Tundub, nagu oleks vist üks.. " - Traktori esiratta varju järgi kellaaja arvamine.

sellel kujutisel on nii paljude meeste mõtteis keskne koht

• Kuidas läheb edasi Boyzone´i lugu, mida ma vaovahel põristades täiest kõrist lõõritan?

This world has lost it´s glory,

 let´s start a brand new story, 

now, my love. 

You think that I don´t even mean 

a single word I say, 

It´s only words 

and words are all I have

 to take your heart away...

dadadadaaadaadaadadaaaa, 

da da daa da da da, daa daaa.... 

ja edasi? 

• MIKS ei ole üheski filmis näha ülevalkirjeldatud stseeni?! Inimtühi rohetav põld, värviline ja veidi roostes aeglaselt põrisev traktor, otsekaader mittemidagiütlevasse traktoristinäkku - ja siis, järsku, booom! Selline laul, täiest kõrist, nii et pisarad lendavad? MIKS? Kenjaalne, ma ütlen! (Think Robert Carlyle)

• Kunagises Hollywoody linateoses "Godzilla" on stseen, kus nimitegelane astub reporterile peale. Kui ta jala tõstab, seisab ilma kehaliste vigastusteta, kuid šokis mikriga mees endiselt püsti - Jaapani põhikolli varbavahe on lihtsalt nii suur. Traktori tagumise kummi muster on natuke nagu Godzilla tallaalune. Huvitav, kas tomat, millest nüüd üle sõidan, jääb terveks või mitte? See on peaaegu sama popp mõttetegevus, kui aja arvamine.

Годзилла был здесь

• Millised uhked kindad ma endale esimese palga eest ostan - vastupidavad, nahast, hingavad ja kummikattega! Tõelised töömehe kindad, mmmjaaaa...

• Enamus eakaid kolleege on umbes poole traktori suurused. Igisale! - minu ümbermõõt ei muutu kunagi tagakummisarnaseks!

• Kui roolis olles selg sirgu hoida, siis muutuvad kõhu- ja seljalihased tugevamaks. Mina olengi maailma kõige sirgema seljaga traktorist! 

• Ei tea,kas koorem on alles?

• Ei tea mitmendat korda ma täna nendele inimestele, kellest möödun, noogutan? No jätkan, kuni nad vastunoogutamist jätkavad. Nad vist ootavad mind elevusega - traktoristinoogutus on ju pea sama ülev, kui rongijuhi pasunahüüd! Kael tuikab...

• Kui ma suureks saan, hakkan ma selle kõrvalpõllul endast heinarulle välja sülgava suure masinaga  sõitma. Kui ma saan..

• Kuidagi eriline tunne on - sõidad vao vahel ja juba mitmendat minutit lendab traktori nina ees kiil. Mulle meeldivad kiilid. Mis ta mulle öelda tahab? Raudselt tahab ju!

• When in Rome..

Aitäh! :)

lubadelubaduselugu

pärast hommikust tomatipangeringi

Ligi aasta tagasi, kui väljas oli juba pikalt pime olnud ja lund tuiskas nii, et hanged lainetasid, olime meie paari sõbraga pisikeses soojas peohütis. Siis oli see saatuslik hetk, kui ma andsin otse kaamerasse lubaduse aasta jooksul load teha, kuna kaine ja lubadeta on ju lubamatu kombinatsioon! Oleksin lubaduse hea meelega unustanud, aga need sõbrad kingivad mulle ilusaid hetki juba sellest ajast, kui telekast "Dünastia", "Santa Barbara" ja "Dallas" jooksid ja kõik neid regulaarselt vaatasid, seega - sõna tuleb pidada. Vähemalt kuidagigimoodi.

Intense Roma - vähese vedelikusisaldusega, rohke viljalihaga. Säilib külmikus kuni 2 nädalat - neid leiab  tavaliselt Subway võileibade vahelt. 

Lube mul pole siiani - vähemalt mitte selliseid, nagu me sel hetkel silmas pidasime. AGA!

igaks juhuks kordan üle - need on binnid. ja normaalmõõdus rekka.

Lugu jätkub siit, kus pole ei hangelaineid ega pikka pimedust. Kui me pärast aastavahetust tagasi põllule jõudsime, ei olnud kahtlustki, et ma mõnda taime puudutama peaksin - minu ülesandeks sai juhtida traktoreid! Suure käruga - selliseid, kuhu mahub 5-6 binni peale! Päriselt!

päriselt!

Põllul on nimelt selline süsteem, et korjajad korjavad tomateid - ämbritesse. Kui vaovahed on tomatipangedest umbes, tulevad bucketboy´d, kes tühjendavad kogu kraami nendega sammu pidava traktori kärusse. Selle traktori järel sõidab teine traktor - roolis mina. Kui esimesel traktoril koorem täis, vahetuvad juhid - mina võtan koorma ja sõidan sellega põldude vahelt küüni juurde, kallan seal maha, laon uue koguse tühje binne peale, kütan põllale ja ring hakkab otsast peale (farmis on tomatite all 250 aakrit, nii et sõita sai korralikult).

pangepoisid (Paapua-Uus Guineast)

Kuidas on traktoriga sõita? Lihtne! Minu loogika kohaselt on see nagu jalgratas -  kaks kangi, üks esindab tagumisi hammasrattaid ja teine neid, mis on väntade küljes. Ehk siis valid, kas kiirus või jõud ja lisad käigu. Lihtne. Lased siduri lahti ning lendad - vajadusel saad ka gaasi lisada, et kiiremini lennata - selleks on nii pedaal kui ka rooli juures kang.

näete - juhiload!

Esimese õnnestumisena tegin seda, mida Ott kunagi Anu juures maal, kui väikeste poisikluttidena esimest korda traktoriga sõitsime. Ehk siis ajasin posti maha :) Aga teate, postide maha ajamise ja sõiduvilumusega on lood nõnda, et lõpuks ei tee teist nägugi, kui järjekordne post viltu saab rihitud - tegijal ikka juhtub! :) Esimesel päeval oli ka hetk, mida ma oma üürikese tähelennu lõpppunktiks pidasin - siin näete, et paarsada tomatit ei veere üldsegi nii hästi, kui multikates ja filmides! Õnneks sain kõik üles korjatud ja karjäär jätkus. Nähähääääää.

veere-veere, kakuke

Kuna meie hosteli ülejäänud tegelased käisid edasi istutamas teisel põllul, kuhu mindi mikrobussiga, siis oli meie, traktoristide (mina, kaks itaallast ja üks prantslane), transport usaldatud ainukesele, kellel auto on. Kuna töö algas 5.30, siis istusin ma hommikuti 4.30 rooli. Autorooli. Ja sõitsin mööda pikkapikka teed 60 km tööle - et aga saaks traktoriga juba päiksetõusul sõita. Ütleme nii, et paar postitust tagasi mainitud unekarma on Bruce´st visama hingega (aga nüüd oleme vist veidi tasa - ja kellakuuene ärkamine tundub suisa laisklemisena)! Ja teate, see on ikka armas, kui kaasreisijad unne vajuvad - nii minnes kui tulles. Tahavaatepeeglisse vaadates tekkis selline mõnus juntsusid kooli viiva papa-mamma tunne. Ainult et juntsud on habeme ja nõgiste riietega ja teevad enne autosse istumist suitsu :)

minu Romaani juntsud

Pangegakorjajatele sekundeeris vagudemaailmas Masin.  Selline suursuur masin, mis vaikselt omale taimede vahel teed rajas. Kui masinal kõht täis, anti mulle vilkuriga märku - tule nüüd! Kõige suurema arenguhüppe tegingi tagurdamises - selle kuradima 7-8meetrise käruga on ikka tükk tegemist, et sirgelt selle korjamismasina noka alla saaks (tagurdamisteoorias olen täitsa mihkel, aga praktika oli hoopis teine ooper)!

MASSIN

ääri-veeri paigas

ja nii ikka ja jälle!

ÄGEE!

Aga kui lõpuks platsis oled ja päiksepaistes mööda linti allapoole tantsivaid tomateid vaatad, tuleb ikka ülev tunne hinge. Ja vaimusilmas hakkab mängima  .. "Dallas"! Saate aru, selline värk! :):)

vat nii tuleb leib lauale tuua - päiksetõusul ja kolme traktoriga! 

Nii, nagu me need traktorid õhtuti parkisime, nad meid ka hommikul ootasid. Ilusti ja puutumatuna - sest traktorit ei võta keegi ilma luba saamata. Eksole? Mulle anti luba - traktorijuhiluba. Ma südamest loodan, et see läheb lubadelubaduste seas natukenegi arvesse :)

Aitäh!

muri ja hiigelvirsik

kohalikku soengumoodi iseloomustab krunnide üleküllus :)

Ühel päeval juhtusime olude sunnil proovima kurikuulsat virsikukorjamise tööd. Päev algas töömesilasele rutiinselt - rääm silmist ja katt suust, banaan - jogurt kõhtu ning tagumik bussi peale. Bussijuht viis meid farmi ja jättis meid kedagist Lennyt ootama. 

ühe nurga taga oli säänsete autode kogunemine

Kaks tundi hiljem mõtlesime juba igasuguseid vahvaid inimjahiteemalisi stsenaariume välja, kuna avastasime igalpool padrunikestasid vedelemas. Ja nurga taga olid puurides jahikoerad ja roostetavad autod. Ja puude otsas olid hoopis ploomid ja õunad. Keda polnud, oli Lenny, sest kõiketeadev bussijuht ei vaevunud ettejoonistatud kaarti vaatama ja pani meid oma parima teadmise järgi maha vale farmi hoovil.

kurikuulus the waiting game täies hoos

Meid leiti lõpuks ikka üles (jahti ka ei hakatud pidama) - sõitsime farmeri autokastis õigesse farmi ja töö võis alata. Meile tutvustati ruraalaustraalia tähtsaimat mõõtühikut - selleks on bin. Ma olen hiljem teada saanud, et bin on kast, millesse saab kahekümneliitrist tomatipange 36 korda tühjendada. Ma ei ole aru saanud kuidas, aga bin´i maht on ikkagi üle kuupmeetri. 

sadu binne ja üks Lin

Meie tööks oli korjata virsikuid - kuna hooaja alguseni oli sel hetkel veel paar nädalat jäänud, oli me ülesandeks noppida ainult parimaid - ja need olid puude latvades.

joondu, valvel!

näete - virsikud, mitte persikud

Kuni Sa redeli viimasel pulgal kõlkudes puuladvas rippuvat virsikut niimoodi, et mahla lendab laias kaares, pole ampsanud, pole Sa virsikut söönud! Seda võin ma küll öelda! Ma ei tea, kas selle gustatoorseid meeli ergutava seiga pidev taaskogemine või asjaolu, et valminud puuvilju õite hõredalt leidus, või oli miski muu põhjuseks, no tõesti ei tea, aga kokku korjasime me koos Rootsi 19-aastase hokimängijaga sel päeval kaks binni. Selleks, et liha süüa ja naistes käia, peaks aga vähemalt 3 binni korjama - üksi. 

algajate korilaste aus päevatöö

Seega - tänasin kogemuse eest ja vinnasin virsikuid täis koti õlale. Elu on ilus - eriti virsikupuuladvas mõttes endale maailma parimate raamatute hulka kuuluvat "James ja Hiigelvirsik" deklameerides. Mis on üks mu lemmikraamatuid muideks. Ja teate, mis oli eriti tore? Bussijuht viis meid õigesse hostelisse!

hommikused varjud

pärastlõunane valgustus

Aitäh!

tnx, but i´m nuff´ twisted

Elulampe asju juhtub ikka. Istun, klapid peas, hosteli ees ja uurin internetiavarustest põnevaid asju. Ja siis küsib ingisekeelne teismehääl:

- "Gotta siggy?" 

- "Huh? No." 

-"Would you buy for us? We need it for a joint". 

-"Sorry guys, I don´t smoke". 

-"You should start"

Ägedad nägid välja. Läksid edasi. Panin klapid pähe ja süüvisin oma asjadesse. Paar hetke hiljem potsatas mu klaviatuuririle kuivanud kanepiõis. 

- "You really should!"

Näete - lahkus ja hea tahe pole siitilmast kuhugi kadunud!

Aitäh! :)

mullanäpu aegu

I was born in dairy!

Ma arvan, et eelmises elus ärkasin ma lõuna paiku ja töötasin kodus. Et universumis asjad tasakaalus oleks, teeb karma tublit tööd - seitse aastat igal hommikul 40 km rongiga tööleminemist ei ole veel kaugeltki mu võlga vähendanud. 

veidi enne kuut

veidi pärast kuut

Tööhostelite puhul on tore see, et üldiselt tuleb töö ise Sinu juurde. Aga kohale tuleb ikkagi ise minna - eriti, kui tegu on põllundusega. Meie esimene tööpõld laiub hostelist tunnise autosõidu ehk siis 80 km kaugusel, Echucas. Sellega on karma distantsimure lahendatud. Kuna põllule tasub minna võimalikult vara, et saaks miskit enne päevakuumust tehtud, startisime esimestel hommikutel 5.50. Karma vaatas räästaäärelt ühes kaarnatega me unest paistes nägusid ja noogutas rahulolevalt Päiksele - võid tõusta!

üleaugustatud

elujõud

Esimesele päeval istutasime tomateid - pikad kilega kaetud vaod, millesse traktor augud on teinud. Üks tegelane kõnnib taimealusega ees ja viskab iga augu juurde taime. Sina lähed järgi, pistad aga taime mulda, vajutad kinni ja liigud pool meetrit edasi. Ja nii edasi. Põld kuulub Austraalia ja muude maade investoritele ja seda haldavad türklased. Taaskord tõestab Elu, kuidas asjad on tasakaalus - vaatad kohe naerulsui, kuidas Saksamaa immigratsioonireaalsus peapeale on pööratud - pisikesed Hamburgi plikad ja Baieri kutid kössitavad, näpud mullas, nende kukil Türkmenbaši kaugelerännanud poeg pistrikuna "Faster, you have to work faster!"  kannustamas. Ilus :)

taimi oodates

Teisel päeval kandsime meie Nicole´ga neid tomatireste. Neid loopides oli mul pidevalt silmeees pilt Eesti talumehest, kes põllul laia kaarega vasemale-paremale teri loobib. See pilt oli vist 2. klassi emakeele õpikus (mille järgi mina õppisin). Kuna eestlane suudab tänu sellele mälupildile  (see mälupilt on meis kõigis olemas) vähemalt kuute taime korraga peos hoida - võrrelduna sakslaste kahega - ja täidab kaks vagu sama kiirelt, kui korealane ühe, siis saime seda terve päeva teha. Selg  puhkas ja pälupildivana naeratas, kui taimed ikka viuhh ja viuhh läbi õhu lendasid!  Juhhei! 

36 kraadine lõunapaus autovarjus

austraalia 8 cm kauguselt

Kolmandal päeval küsis Türklane, et kas ma traktoriga oskan sõita. Muidugi! :) Siinkohal suured tänud Vovale, et Sa mind kunagi antud asjas instrueerisid! Ühesõnaga, kolmandal päeval oli mu ülesandeks vedada farmist värskeltkastetud taimi põllule, neid laiali jaotada ning istutamisel abiks olla.  Oh mind karjäärilõvi! :)

big boys

Keset seda küürutamist ja põristamist ja loopimist olid vahel hetked, kui ajasin venitamiseks selja sirgu ning ümbritsevat silmitsedes adusin, kui väike inimeseloom ma ikka olen. Siinsed väljad laiuvad tõesti kaugustesse - ja silmapiiril on paar puud, aga metsa mitte -ning vahepeal on ainsaks hääleks tuul, mis mitmel moel iilib, lõõtsub ja vihiseb, justkui miskit muude maailmade äraseletamatult tähtsat  hingust edasi öeldes. Sellisel suurel väljal võimendab pisikeseksolemise-tunnet ka see, et taevas tundub lageda kohal eriti kõrgel ja kaugel olevat.  Vau, ma ütlen. Stepielanike psüühika on kohe kindlasti meiteomast erinev - tasandiku-, metsa- ja mäeinimeste maailmatajude erinevustest ju koolis räägiti, aga ma pole seda kunagi sel moel ise kogenud. Nüüd vist sain maigu suhu - keset lõputut tühjust saad ikka aru küll, kui imepisike Sa suure Ilmaga võrreldes oled!

Aitäh!

cityrunner: coffs harbour

Oleme ookeanist umbes 200 km kaugusel pesitsenud ligi kolm nädalat. Tõestamaks, et inimene pole kunagi rahul sellega, mis tal on, ütlen ausalt - meeletu ookeaniigatsus on! Kuniks ma laiuva maamassiga taas harjun, postitan pisikese tagasivaate eelmise peatuspaiga jooksurajale. Coffs Harbourist läks läbi üks tasase olemisega jõgi, kus vesi voolas ainult tõusu ja mõõna ajal - vastavalt siis suunda vahetades. Mõlemal küljel lookles väike rada, midamööda sai õhtupoolikutel end ergastamas käia. Vaadata oli palju ja mõnus sõnajalalõhnasegune rõskus tekitas täitsa kodumetsaraja tunde. Siis, kui fotokas kaasas oli, olid niisugused lood:

üle pisikeste mudakrabikolooniate

mangroovivõsa

botaanika aia taga

puu vanameest ootamas

kesasi see veel on?

ja see?

hea oli - nagu igal pool mujalgi :)'

aitäh!

Agraarõnnistust saamas

pikisilmi puhkuse lõppu oodates

Nii tore, kui puhkusega koos lõppevad rahavarud! Kardetud töövajadusetont koputas uksele nii, et piidad värisesid. Ajasime end meie pisikesest jõudeelu ja surfilaagri rutiinist autosse ning põrutasime Coffs Harbourist läbi Newcastle´i Victoria osariiki. Teekond oli ilus - loomad, linnad, kiirteed, vaated missugused!  Sidneyst 35 km kaugusel oleme nüüd siis käinud! :D Imeilusad mäed ja kariloomi paksult täis orud jäid vaikselt seljataha. Meie sihiks oli Austraalia puuviljavaagen Shepparton ja eesmärgiks teha teise aasta viisa jaoks tarvilik kogus maakohatööpäevi. No nii.

lambiste kohanimede maa

Shepparton asub orus. Orus on meeletu kogus erinevaid istandusi, mis toodavad kirsse -tomateid - virsikuid - õunu - pirne -veini ja nii edasi. Üks hiigelsuur peenar ühesõnaga.  Ja meie selle keskel, põsed vitamiinidest rõõsad! 

Holbrook asub ookeanist 400 km kaugusel. 400 km!

Meie askeetlik tööhostel, mis asub kunagises vanadekodu majas, asub Sheppartonist paari kilomeetri kaugusel Mooroopna´s.  Seda kohta peavad türklane, kes varsti närvi- ja kolestoroolivapustuse saab ja tema malbe olemisega naine, kes peab tasakaalustama bussijuhist-kaasomanikust pöörast rasvapallimutti, kes lõugab hommikust õhtuni nagu jooksuajal prügikastist palderjani joonud kass. Me hüüamegi teda Oggyks, kuna ta soeng meenutab seda multikategelast. Ja iseloom neid prussakaid. No nii.

Türklased, nagu teada, ei lähe kuskile üksi. Kõik on vennad-nõbud ja nii nad liiguvad - kambas. Meie türklase üks miljonieist nõbudest peab tomatifarmi. Ja sinna me esimesel tööpäeval läksimegi - et aga agraarõnnistusega algust teha. Nii tore, kui puhkuse lõppedes on põld, mida harima minna! Kuidas me näpud mulda panime, kuidas ma päev otsa redelil ronisin, miks mu püksid õlipritsmeid täis on ja palju muud argimullast annan teada, kui uuesti vaovahelt levisse tulen.

Aitäh!