lehmalinn

yeeehaaaaa. lambad.

Shepparton - mis asub Mooroopna´st 15min rulasõidu kaugusel - on vaieldamatult saarekese üks istandusterikkamaid kohti. Ploomi-virsiku-pirni-õuna-tomati jms farmid laiuvad kogu linnakest ümbritseva oru laugetel aakritel sadade kilomeetrite ulatuses. Siinsete pakkimisfarmide ja konservivabrikute toodangut naudib nii kohalik kui ka teisel ilmamere kaldal lusikat keerutav Suurbritannia või Uus-Meremaa näljane. Sheppartoni nime kohta ütleb Wikipedia minu rõõmsaks üllatuseks järgmist: "The name of Shepparton is derived from the surname of the town's first settler Sherbourne Sheppard. Or poo poo in my shoe". 

igapäevakangelased, ammuusad!                   

Siinse kogukonna hinge tundub üks asi närivat. Nimelt, nad on ju ka inimesed, ja me inimesed pole kunagi rahul sellega, mis meil juba on - antud juhul siis ei piisa neile Salatikausipealinna tiitlist (pole küll otsene tiitli tõlge, aga mõte tuleb vist läbi). Kuna siinseil lagendikel kohtab meeletus koguses lehmi-lambaid - nii palju, et pirne korjates kuuled linnulaulu ja mesilasesumina vahele, kuidas lehm vahetpidamata teisel pool hekki lüpsjat hüüab - siis tahetakse end ka Mannergupealinnana identifitseerida. JA VEEL KUIDAS! :) Esimest korda linna sisenedes olin segaduses ja hakkasin naerma, kui nägin neid linnalehmi. Tegu on piimanduspropagandaprojektiga Moooving art, mis eelmisel nädalal uhkelt oma 10. aastapäeva tähistas. Naeran muidugi siiani. Ja segaduses olen ka.  Killuke lehma teiegi päeva: 

ammmuuuuroarrrrrr

Aga Fiona?

see taies on minu arusaamistasemest kõrgemale jäänud

Sm. Stroganov seab sihte paika

minu vaieldamatud lemmikud - postilehmad

Päike värvib maasikaid, lehmad pilvi

Vot sellised lood siis - sellist veisefänlust oleksin oodanud Indiasse sattudes, aga juu siis ei mallanud vissimuud oodata.. Põhjamaisel laktoosirikkal menüül ülessirgunud ja udarasooja piima helgeks lapsepõlvemälestuseks ja igakordse maalesattumise lahutamatuks osaks pidava eestlase jaoks on tegu meeldiva üllatusega - "Tere, piim!" ja oi, kuidas tahan kohukest! Vot sellised lood siis -   uskumatud ja uhked, otse Lehmalinnast! Ja kus oled Sina, ooo Red Bull? Veidi lisalugemist ka - saate teada, et mitte ainult sead ja mehed ei röhitse ja palju muudki huvitavat :)

Aitäh!

ookeaniigatsus

Rämedalt! :)

Elades jätkuvalt Borisi varjus - ehk kuidas

vanem daam pakkus tööd 

You bend so well - especially for a male!

Well, thank you.

Are you a tennis player?

No. I just look like Boris Becker.

Well, thank you!

kuula kööki

Meie hosteli köök on koht, kus kolme elektripliidi kohal jooksevad kokku vägagi erinevad kokkamisstiilid- ja viisid. Nii näiteks võib täheldada itaallasi, kelle lihtne pasta bolognese valmistamine on kui suurtele massidele suunatud tsirkus, kus korraga on tulel mitmed pannid hakkliha, tomatite ja vürtsidega; britid on kinni tavapärases munapudru-panniliha kokteilis, erinedes itaallastest sellepoolest, et igaüks nokitseb endale (sama) toitu isiklikul pannil; aasialastel on kombeks olla seitsmekesi ümber ühe poti-panni - üks keerab liha ja ülejäänud selgitavad-õpetavad-melutavad, sama asi toimub neil ka nõudepesu ajal - üks küürib, kuus jahvatavad.

Vestluseid on seal rahvaste paabeli koogelmoogelis igasuguseid. Täna olid lood niimoodi:

Üks eestlane, kes teist töölt koju ootab, kasutab ahju koogi tegemiseks. Taiwani tüdruk, kes kõrvalpliidil tomati-sibula-kanasuppi keedab, on imestunud. "Kas kõik eesti mehed teevad kooke?" "Mitte kõik. Iga teine teeb. Kuidas teil?" - "Whoaaaaaa. Meil teevad süüa ainult naised - poisid on meie maal tähtsamad, nemad ei kokka". Vot siis, kokapoisid :)

Aitäh!

albaania tetris

Paar päeva pärast Türgi seepi sain uue töö - see tihedus, millega ma uusi tööpõlde vahetan, tekitab mus Farmvillureiljani tunde. Nüüd olen maandunud mehaniseeritud pakkeaidas ehk kohalikku keeli packing shedis. Tegeldakse pirnidega - pirnid tuuakse pärast aastast lõdisemist külmaruumist liinile, kust siis nobedad näpud nad suuruse järgi vastavatesse kastidesse sorteerivad. Täis kastid tuleb vastavalt tellimusele alustele tõsta - siin tulen mina mängu. Ehk siis....ma pean kaste tõstma. Ikka pirnid nr 56 ja pirnid nr 83 - kolm rida ühtesid ja kolm teisi jne. Need, kes teavad, miks ma Eestis olles  üliharva riideid ostan, saavad aru, kui kodune see töö tundub! :)

Esimesel päeval tutvustas mulle mu tööülesandeid mees nimega...Hassan. Loogiline, et ma esimese raksuga küsisin, et kas Türgit ka igatsed :) Aga noh..Hassan on Albaaniast. Sealtsamast on üle ookeani ujunud ka selle pirnifarmi omanik ja 90% naistest, kes sorteerimisega tegelevad - Albaaniast. Saate aru, kõige rariteetsem nähtus siin maal on euroopa juurtega enam-kui-kolmandat põlve austraallane - see, keda ajakirjas ja telekas näidatakse! Võibolla on nad surfamas või reisimas või on haid nad nahka pistnud - ma ei tea, kus nad on. Võibolla olen ma hetkel lihtsalt sellises hooajatöölise ühiskonnakastis, kus omavahel puutuvadki kokku peamiselt seljakotirändurid euroopast ja aasiast ning siiamaale ümberasunud kuldhambuliste rahvaste esindajate esimene põlvkond?  Pöördelised ajad, igatahes :) Muideks, kui seda juhtuvad lugema seiklusaltid ja aplad mehepojad, keda praeguseks on hakanud piinama küsimus "Milline on Albaania naine?", siis olge lahked - täiesti tavaline: kui naerab, siis kooris; kui vaidleb, siis kirega; kui ketast viskab, siis kaugele; kui raseerib, siis harva; kui kingib, siis virsikuid ja kui jagab, siis komme. Lihtne. Kui ühelt küsisin, et kas kodumaad ka igatseb, hakkas nutma ja kohe päris pisaratega - täiesti tavaline! Nüüd siis teate. 

Hassani puhul on tähtis teada, et ta oskab inglise keeles ainult numbreid - et ta "mis masti pirnid millisesse kuhja käivad"  oskaks öelda. Tingituna minu suurest uudishimust Albaania ja selle vaikiva esindaja osas, hakkasin ma talle keelt õpetama - sest kuidas Sa ikka oled võõral maal, aga räägid ainult oma keelt! Pealegi, mind painasid koheselt küsimused - kui palju küüslauku tuleb nahkhiiremarinaadi panna ja mitmekordne malemeister ta on ja kaua ta on (siin) elanud ja kas ta kodu ka ikka külastab või on siia salaja sisse smuugeldatud jne. Palju vastuseid ootavaid küsimusi ühesõnaga.

Esimese päeva lõppedes oskas ta öelda "Kuus", "Kuuskümmend" ja "Tere hommikust". Sellest on ilmselgelt vähe, et korralikult vestlust arendada, ent algus on tehtud ja kui ta kunagi mõne eestlasega peaks kokku saama, siis on rõõmu neil mõlemil. Eksole. Kohati tunnen ma end äsja Reede leidnud Robinson Crusoena - rõõmu kui palju (ja kindlasti on see tunne vastastikune, sest ma tean neid väljendeid nüüd tema keeles ka :)!

Sedasi siis liiguvad mu praegused päevad õhtusse - kastitõstmistaktis - ikka üks rida pikuti ja teine põigiti, nagu pirnimaitselist ja albaaniapärast tetrist mängides.

Aitäh!

türgi seep

Meie silme all rullus lahti paras Türgi põlluseep. Selline lugu, püüdke aru saada:

Põllul on omanikud, kes käivad asjale pilku peale viskamas. Reaalselt teevad tööd hooajatöölised, kes on sinna orgunnitud contractorite poolt. Meie ülemus kannab nime Muhammad, kelle õnnistusel käivad meil järel ja viivad inimesi põllule Escandar (El Scandal) ja Cok Chan´i (Cocaine) noorem vend, kelle nime ma ei tea. Põllul sebib veel hulgim türklasi, kellel on veidrad nimed ja kes kõik on kuidagimoodi abielus Muhammadi kolme õega või muudmoodi tema nõbud või muud sellised loomad. Elu oli tore ja lihtne, ent ühel vihmasel hommikul, kui põllule jõudsime, olid me ainsateks kaaslasteks vihmapiisku noolivad tomatitaimed.

Kaugusest lähenes kaubik, mille roolis olid kaks meest - kuna  mõlemad nägid välja, nagu Semir Cobra 911-st, oli selge, et nemadki türklased on. Üks oli eriti lühike ja kandis nime Hassan ja tema Napoleoni kompleks oli pöördvõrdeline ta kasvuga. "Muhammad? Ha! I put a banana up in his ass - like that, you see? Like that! My name is Hassan and i´m the new contractor! You want to work for me, you come to live in my Rochester backpackers - otherwise - do what you want!". Pa-bah-pa-bahh, selline karm vana omaarust.

Ootasime kedagi mõistlikumat, aga kedagi ei tulnud - oli pühapäev ja vihma sadas ja Muhammad oli öösel pankrotti läinud. Mis tähendab seda, et järgmisest päevast alates oli põllul igal pool seda väikest tülikat putukat Hassani näha-kuulda. Meid saadeti ikkagi sinna - kuna traktoriste olevat tarvis. Laekusime ja eelnev vestlus kordus - tal on oma traktoristid olemas jne. Nonii. Aga et võite tomateid korjata, kui tahate - ei tahtnud ja seepisime end hoopis pangepoisteks. Vaatasin naerdes, kuidas ta ainsa vigase hüdraulikaga traktori põllule saatis -teisi traktoreid polevat tarvis. Veel töötasid tema korjajad juba ka teiste contractorite põllulappidel - mees võttis nõuks kasutada "tsikaadiparve" meetodit ma kantsi kindlusamiseks. Lisaks andis ta nii segasied töökorraldusi ja läks vihast pooleks, kui ma palusin selgitust, et miks nii - "Ma olen siin 20 a töötanud ja Sa tuled mus kahtlema?" jaaa nii edasiii.

Lõunapaiku teatasid endised tööandjad, et katkestage töö - kuniks asi selgub, kes kus põllulapil kelle alluvuses töötab jne.

Mõttes vallandasin seda väikest türklast korduvalt. See, kuidas Napoleoni lipp raksuga murdus, kui ta nägi meid kesk tööpäeva minema jalutamas, oli parim tasu nii ebameeldiva suhtluskogemuse eest.

Tänud igatahes kogemuse eest ja vaijummel nende türklastega - osad on nii ägedad ja mõistlikud ja samas osad on ikka täielikud :) ! Nii lõppesid seks korraks mu mõnusad traktoristipäevad.

Aitäh!

vaata ette, mida soovid

Töötasime Masinaga põllul - Paapua-Uus Guinea pangepoisid ja itaallased ja mõni kohalik auss (ülejäänud rahvas - umbes sadakond tegelast - oli hommikul koju saadetud). Päev oli palav, üheülbaline ja veniv. Tunnid tiksusid juba ammu üle, vaim tuhmus iga vaovahega ning hing karjus mingi erilise, vaimuvärskendava sündmuse järele. Ning ühel hetkel avastasin end kesk imelist reklaamimaailma! Monk ütleks nüüd, et "This is what happened":

Aitäh!