arbeitupdate

e väike info tööpõldudelt

this ladder conducts electricity... ennetusmaniakid

Tomatitraktorit ei juhi ammu enam. Niuks. Sattusin taas õunte-pirnide-virsikutemaale. Lühikokkuvõte korilusest: virsikute korjamine on kõige maitsvam töö. Pirnide korjamine - võrreldes muu puuviljaga lustipidu, kuna nad tulevad ilusast puult lahti (randmenõks suunaga üles, siis jääb saba külge = külmaruumis ei pääse niiskus sisse ja pirn säilib kauem). Ja kõige hapramad ja keerulisemad (loe: oikuratkuitüütu) korjata on õunad. Ausõna, nagu mingid emod või ... 

iga korilase unelm

Kui kodus korjame kindaga, et vahakihti säilitada, siis siin toimub õunanope kinnasteta - muidu muljud vaest ubinat liialt, ja siis tulevad plekid ja siis on viljaga kööga. Looduslikku vahakihti ei ole peal, neile piserdatakse hoopis õunapäevituskreemi, et vältida päikesepõletust / kahjustust. Ja sabad ei püsi üldse küljes!!! Ja võrreldes meie aasia semudega olen ma ikka üliaeglane! 

kängurukott - u 15 kilo kraami saab sinna pista

Selle töö juures oli lisaks vaimuteritavale ja närvinüristavale vaheldusrikkusele parimaks aspektiks seltskond - sattusin ühte punti paari iirlase ja ühe inglasega. Ja sellel inglasel oli briti huumori geen täielikult avaldunud. Seega on arusaadav, miks vahest õunad üles jäid ja hoopis meie redelilt alla kukkusime. See oli ka tore, et meil omad väikesed traktorid olid. Mida siis kolme puu kaupa edasi liigutasime. Asi seegi, eksole :) Ja mitte, et ma nüüd hull traktorientusiast oleksin, aga vabadel hetkedel püüdsin selgeks saada, kuidas kahe käruga tagurdada. Ja teate mis? Teoorias sain vägagi selgeks. Praktikas?  Näääääää.

ka teised harjutavad

Olude sunnil tegin iirlaste töömetoodikaalase tähelepaneku: päevas on umbes 10 maagilist hetke, mil nõjatuda viljakastile, et laskuda paariminutilisse "ei-tea-kui-mitu-kotitäit-siia-veel-mahub / mis-sa-arvad-millal-selle-kastiga-ühelepoole-saame / huvitav-mitu-kasti-täna-korjame-hmmmmm-arvutame" -teemalisse arutellu. Ja kuna mõtlemine on nii väsitav, siis on vaja puu alla heita, kaks minutit pläru keerata ja viis minutit seda nautida. Mul on veel kõvasti arenemisruumi, et niimoodi lõõgastumine selgeks saaks. Vaijummel, kui palju mul seda ruumi on!

ei - tea - mitu - pirni -siin -on 

Praegu ma enam puude otsas ei kõlgu. Ausõna, talgude korras või enda tarbeks - roniksin iga hetk taas latva. Päevast-päeva palavuse ja kärbestega võideldes redelitpidi üles-alla ronides saab küll on onu Arnoldi reied, ent ilma tema innustava hääleta on raske kiiret tempot säilitada (selle lause kontekst saabub minuti pärast). Ja mind, kes ma päevas kuni kolm binni korjan, hirmutab siiani see 46- aastane onu, kes meie kõrvalreas alates üheksandast eluaastast on pirne rabanud. Sest see mees töötab aastas umbes 10 nädalat. Korjab päevas 16-24 binni (a´ 30$) ... ja ülejäänud aja? " I watch TV, drink beer and get fat".  Ja see maniakaalne sära, mis ta silmi läitis, kui ta pirnidest rääkis... ega ta muust ei rääkinudki. AAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA.

las-ma - mõtlen - veel

Just siis, kui tundsin, et tõesti, enam ei taha, sain tänu ühele ilusale tüdrukule katusealuse töö. Aga sellest juba eraldi postituses. Ja nüüd saabub oodatud kontekst e. lõpusõnad Onu Arnoldilt:

:)

Aitäh! :)

kukkurpõrge

Olen sattunud päääris tihti Sheppartoni Tervisekeskusesse. See on üks tore koht, kus aastaalguse puhul oli pakkumine, et maksa 30 .- ja käi kuu aja jooksul niipaljudes trennides, kui jaksad. Käisin siis ka, kuna tööpäevad lõppesid lõunapaiku. Jõusaalis käisin usinasti - ja avastasin, et hantlid mind endiselt ei huvita ning et enim kasutan seal matti ja hüppenööri, seega ostsin koju mati ja enam jõusaalis ei käi. Aga seal sai ka pilateses ja joogas käia ja no need kaks teevad ikka mõnusalt rahulikuks. Kuigi - kodukamaral paari kaaskodanikuga vaagnat pingutada on etem, kui kolmekümne traktoristiproua ja lüpsjahärraga üheskoos :). Lisaks sai miskit kohutavalt intensiivset seeriatreeningut teha, see toimus väljas - +36 kraadiga! Ja veel saab seal nii sees (25m) kui väljas ujuda (50).  Mõnus koht!

4 km puhast rõõmu

Ühel õhtul pärast trenni - ja õhtud saabuvad siin üha rutem, kuna käes on esimene sügiskuu - juhtus nii, et kulutasin maadvõtvas videvikus korralikult talda, et enne pimedat koju jõuda. Metsa all kulgeb Sheppartonist 4 km kaugusele Mooroopnasse maanteega paralleelselt asfalteeritud rada (neile ju meeldib siin metsaaluseid asfalteerida).

tüüpiline eükalüptirägastik

Kurvist väljudes märkasin väga suure hilinemisega kohalikku vapilooma. Saate aru, see kuramuse kukkurhüpiknäriline oli minupikkune ja oiiiiiiiiii kui laia tagumikuga!! Meeter veel ja oleksin teinud teoks oma aastataguse unistuse panna pea känguru kukrusse. Ehk siis - peaaegu, et rulatasin kängurusse! :) Ehmatus oli vägev ja selline ootamtu kohtumine samuti!!!  Pidasin kinni ja vaatasime veidi aega tõtt - üks jahmunum kui teine, üks rahulikult rohututti närides (ma loodan, et see oli rohututt, mitte eelmine mööduja) ja teine üdini segaduses - elevil.

seal nad meid varitsevad

Voaaaah. Selline ootamatu kohtumine. Eelmised kohtumised on toimunud ka vabas looduses - eelistan seda loomaaiale - aga siis on nad olnud eemal võsas, hüpetega kaugenemas. Aga seekord tuli ta suisa sülle. Või mina talle. Või noh, saate aru küll. mi laiki! Hea, kui teele selliseid üllatusi sattub!

Aitäh!

olin eemal

päevasünd

Vahest on selline hea rahulik tunne, kui saad mõttes korraks kõrvale astuda, end tekki mässida ja lihtsalt nurgast vaadata, kuidas maailm piki oma tähtsaid tegemisipidi mööda siblib. Töötad küll ja seetõttu sööd ka, juttu ajad ja naerad ka, aga mingi osa mõttelõngast hargneks nagu hoopis kuskil omas ilmamullis. Natuke meenutab see olukorda, kui kinos ühtäkki avastad, et oled seansi ajal mõttes mingisse teise filmi läinud, aga esimene on koguaeg kuskilt alt või tagant läbi kumanud. Jah? Mulle tuli see tunne ligi kuu aega tagasi peale ja ega ta eriti kuskile pole läinud. 

Või, noh, hakkab juba vaikselt minekule seadma - tunnen end natuke nagu väike laps, kellel uute külaliste saabumisest tingitud võõrastamine hakkab üle minema - kilked muutuvad vargsi valjemaks ja varsti tahaks toda ilusat tüdrukut patsist tõmmata ja sellele uuele poisile korraliku vopsu anda, et nad mängu tuleks. 

Vot selline lugu e miks ma nii kaua midagi kirjutanud pole.

5 head soovitust

Tagantjärgi tarkuse kohta öeldakse nii mõndagi. Mõndagi ütleb ka see, mida arvavad asjasdest need, kes juba lõpp-peatuses. Rohkem tagantjärgi tark annab olla.

Olgem kohe targemad, eksole.

Aitäh!

Minu maailma parim ja kalleim vanaema...

EBAAUS!!!!!!!!!!! MAMMU, MIKS SA MIND ÄRA EI OODANUD?! SA JU LUBASID!!

See oli mu esimene reaktsioon. Südamepõhjast, sügavalt solvumisest ja pettumusest tõusnud kaitsereaktisoon. Mul on selgelt meeles, kuidas me viimane kord kohe eriti pikalt - pikalt kallistasime - nii pikalt, et tunned, kuidas teise süda lööb - ja ma ei tahtnud Sust lahti lasta - sest juba siis oli see meie viimaseks vestlusteemaks.

- Ma lähen. 

- Ma tean. Ja kuradi õigesti teed! Noorelt peavad jalad käima, et vanast peast saaks perse  rahulikult istuda. Ja kui ma Sind ära ei oota...

- Ootad küll!

- ...ole vait. Sa ju tead, et ootan. Aga kui ei oota, siis tea, et mul on Su üle hea meel ja et ma lõpuks olen oma rahu leidnud ja Mamma juurde läinud. 

- Ma Armastan Sind!

- Mina Sind ka! Mine nüüd!

Selleasemel, et kuskil kauguses alati olemas olla ja hääbuvaks lapseõlvemälestuseks jääda, muutus ta aasta-aastalt mu elus olulisemaks - nii vestluskaaslase kui sõbrana. Väga reaalse tegelasena, kellega üha tihedamalt toimusid ägedad kondamised ja eluolulised arutlused. Regulaarsed surnuaedade külastused ühes asjakohaste askelduste ja niisama puuvarjus istumistega. Mõnikord olin nii väsinud öisest tantsimisest, et pakkusin lahkelt, et "Istume veel - puhka natuke!" - "Mis Siin ikka passida, Elu vajab elamist!".  No ja läksime. Juhtus, et läksime Pirital vales peatuses maha, et mööda mereäärt chillida. Juhtus, et valisime kogemata pikima peatusevahe, mis oli väga väsitav, aga seda lahedam meil oli. Juhtus, et läksime Narva kohvikusse ja pärast siunasime sealsamas nurgapeal nõukaajast säilinud teenindust - piisavalt valjusti, et kassiiir kuuleks. Et siis naeru käes luksudes koju kohvitama minna. Juhtus, et käisime turul, ja siis sain ma osa parimast huumorist, mida Elu pakkuda võib. Juhtus, et vaidlesime Keskturu Maximas pikalt, kas Soome või Eesti purgigin on parem. Juhtus, et koos apteegis olles teatasid Sa proviisorile, et noormehele on hädasti midagi süüfilise vastu tarvis või mina poes, et ma soovin vanamutile viina osta, jälle pudel kodus tühi. Juhtus, et ajasime pikalt juttu ja taustaks tuli Xtreme Spordi pealt motokross, või juhtus, et teatasid lumelauda nähes "Jajaaa, ma vaatasin eile telekast seda sporti. Täeisti vahvalt hüpatakse nendega!". Palju juhtus, mis siiani naerma ajab. 

Rahu. Koos.

Mõnikord ei olnud meil naerutuju. Ja siis olime lihtsalt kas kurvad või tõsised ja jätsime aasimise kus see ja teine. Mõnikord. Mõnikord olime lihtsalt kõige kargemad ja selgemad oma arvamistes. Eelmiste jõulude ajal, kui elekter ära oli läinud ja me maal küünla - ja kaminatule valgel istusime, võis tunda, kui paljut ilusat ja erilist me kesk igapäevasekeldusi enda ümber tajumata jätame. "Sa arvasid, et sinna lumme ma lõpen" ütlesid hiljem mitmel korral, kui Sulle meenus, kuidas pimedas läbi paksu lumesaju autoni sumades kuulsime kurvist meist mitteteadlikku sahka lähenemas. Päästvale lumevallile ronimine oli suur pingutus ja napp pääsemine. Piisavalt napp, et võttis pikalt vaikseks ja tõsiseks. Mõnikord olime ka suisa tobedad - ja siis oli tobe olla ka. 

Kui me esmaspäeviti päkapikkudega nädalavahetuse elamusi jagasime, saime omavahel nii headeks sõpradeks, et võisime üsna julgelt pakkuda, millega keegi puhkepäevadel tegeles.  "Sa käisid tantsimas ja vanaema juures ka! Kas tegite pannkooke koos või tegi tema? "  Suht kindlapeale pakkumised! :) Nii, nagu oli suht põhjendatud minu sagedane hirm, et sellest raskest süsimustast malmpotist leian kanakoiva alla peidetud karbonaadi, kuna "Kes Sind siis veel toidab, kui mina". Ma arvan, et vähegi kõrgemas eas avaldub kõigil lähedastel nuumamisgeen ja Mammu, Sa polnud mingi erand! Sinu juurest otse Skyparki minemine oli paras katsumus. Olime päkapikkudega üksmeelel, et vanaemad-vanaisad on ühed uskumatud kingitused me eludes. Kingitused, mis pikas plaanis meid kakukesena veerema panevad :)

midagi üdini kodust - igikestev lapsepõlvesina

Parimad hetked olid need, kui me lihtsalt koos olime - Sina telekat vaadates ja mina Su kõrval poollösakil "Vaprate ja Ilusate" taustal Õhtulehte või Kroonikat lapates. Need sõnatud koosolemised olid kõige tugevamad ja olulisemad - me teadsime, et oleme siin maailmas ja teineteisele olemas ja sellest piisas maailma parima, kõige soojema ja turvalisema tunde tundmiseks. Õlg õla vastas on palju enamat, kui lihtsalt õlg õla vastas. 

See õlg on nüüd läinud - rahulikult, hopsti, ilma piinata - nii, nagu Sa tahtsid. Ma tunnen pettumust, trotsi, sest Sa nii järsku ja just nüüd läksid - sest mult rebiti midagi väga tähtsat. Ma tunnen rõõmu, et Sa läksid nii, nagu soovinud olid. Ma tunnen meeletut igatsust!! Ma tunnen rahu - Sinu rahu. Ja kurbust - seda igasse keharakku imbuvat, vaikseks tegevat, nutma - ja kaugusse vaadates naeratamapanevat kurbust. Ja ma olen õnnelik - tundes Sind neis tundeis ja mõtteis, mis mus tulvavad. Sa olid supermutt - minu maailma parim ja kalleim vanaema... Aitäh Sulle!! 

PS. See Sinule kõige kurvem luuletus - jääb Sinuga alatiseks seotuks. 

Is This Real Life?

:)

keeled sõlmes

Tänasel lõunapausil redeli viimasel pulgal istudes ladvaõunal hea maitsta lastes meenus mulle kaks lugu, mõlemad keelega seotud. Esimene pani natuke häbenema ja kaasa tundma. Teine ka, aga mitte mind, vaid möödujaid.

1. Käime viimasel ajal erinevates farmides korjamas õunu-pirne-virsikuid (visrikukorjamine on kõige maitsvam neist). Farmerid on igal pool isemoodi. Mõni selline vanaisalik ja mõni üdini semulik. Üks farmer oli väga instrueerimishimuline - niisiis seletas ta meile pikalt, kuidas ja mida korjata. Lõpus küsis kaks järgnevat küsimust ja seda põhikeelt mitte eriti oskava hongkonglase vastused olid sellised:

"Kas Sa said aru, mis ma rääkisin?"

"Jah"

"Mis ma siis rääkisin?"

"Ok"

Piinlik vaikus.

2. Juhtus siis, kui me veel tomatipõllul traktoritega rallisime. Prantslane töötas traktoril, mis toigaste vahele traati paigutas ja seetõttu oli ta suht-koht üleni tavotine. Et autos puhtust hoida, teatasin talle, et alates järgmisest tööpäevast palun alandlikult kõigil kaasõitjail vahetusriideid kanda. 

"Igati loogiline, täielikult nõus! Otseloomulikult!"

Noogutasin rahulolevalt - viimane päev, kus auto on määrdumisohus. Sõitma hakates aga nägin tahavaatepeeglist, et päris täielikult me teineteist siiski ei olnud mõistnud. :)

Prantuse rõivamood ei tunne "Homset"

 Punapeet Ugri, Itaalia breikar ja poolalasti Prantsuse tehastööline - tüüpiline Austraalia autokooslus. 

 Vot sellised lood. Tegelikult on suhtlemine mõnus ja lihtne - ja mida vähem üleliigseid sõnu kasutad, seda arusaadavamaks Sa end võõrliigikaaslastele teed. Vähem segadust, vähem sõlmes keeli ja sassis meeli. Lihtne! Võtsin veel ühe õuna, pistsin põske, ja hakkasin muudest asjadest mõtlema.
Aitäh!